Thursday, June 30, 2011

29.06. 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 5


Väike ülevaade Cellie pererahvale:
2 koera on köömes, 4 koeraga on ikka uhkem jalutada.
Kogu Sopranode pesakond koos oma emmega käisid jalutama. Sai Pääsküla rabale tiir peale tehtud.
Jalutuskäik sisaldas ohtralt rammusa rohu söömist, rabamudas tatsamist, metsatiirude jooksmist, üksteise tagaajamist, metsmaasikate söömist ja rabamudas sumpamist.
Sai mõnusad paar tundi metsa all ennast tühjaks käidud ja väsimus oli jalgades päris tuntav. Koju jõudsime hilja õhtul ja koerad tundusid olevat väsinud. Aga EI, kohe kui oma boksidest välja said, algas taaskord möll ja tagaajamine. Cellie võttis oma mängurõnga hambusse ja vaatas mind sellise pilguga, et „mis mõttes magama, kas täna me siis ei teegi midagi!!!“
:)

Wednesday, June 29, 2011

28.06. 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 4

Aitab suve looderdamisest! Täna algas jälle meil agility trennid.
Seekord siis 2e koeraga.

Berta käitumist ja olemist tean. Celliega koostöötamise kogemus puudus. Aga Cellie on tubli, sest ta on väga kontaktne ja ülimalt motiveeritud koer. „Halb“ asi on see, et ta on ülikiire agility koer, mis omakorda tähendab, et ka mina pean kiire olema.

Alustasime slaalomi kordamisest – Berta tegi alguses mõned vahele jätmised aga Cellie tegi kõik täiuslikult!
Esimesena läksin slaalomisse Bertaga olin väga rahul, et ta ilusti ja kiiresti tegi. Noh jah sel ajal arvasin, et see on kiire tegemine. Kui Celliega rajale läksin siis tema slaalomid olid viuh-säuh ja tehtud oligi. Näiteks Berta andestab selle, et ma maiuseid kohmitsen, ta ootab sellel ajal aga Cellie ei oota, vaid teeb iseseisvalt slaalomit sellel ajal kui mina maiust otsin – vahva koer!

Järgmisena tegime poomi ja tunneli kombinatsioone – mõlemate koerte sooritus perfekne! Kiired tähelepanelikud ja puhaste sooritustega tegevus. Siingi oli Cellie kiirem, seega mina pidin nagu äraaetud jänes jooksma.

Järgmisena oli meil rõnga, tunneli ja mitme takistuse kombinatsioon – mul endal kippus hing kurku kinni jääma ja takistuste nimed segamini. Trenni lõpus oli mul selline käsklus: „Bellie, rangas, käru, karga, nüüd, Belli, mine, poom, ei tannel, Bellie“ Tõlkena pidi see tähendab, et Cellie siia, rõngas, hüppa, hüppa, Cellia siia, hüppa,.tunnel, Cellie siia. Hea asi see, et koer tegi ideaalse soorituse.
8st takistusest koosneva soorituse tegid koerad väga edukalt läbi ja sooritus paranes pöördvõrdelisena sellega kui mina enda juhendamist parandasin.
Trenni lõpus märkasin mõningasi Berta väsimuse märke ja seega lõpetasin temaga trenni aga Cellie oli hakkamist täis ja seega temaga jooksime viimaste minutiteni.


SK osas Berta on nii kärsitu, et püsivus oli totaalne O. Eks ma läksin kergema vastupanu teed ja tegin enamuse jaolt SK-d ainult Celliega, sest temal on püsivust ja kontakt nii tugev, et lausa lust vaadata.
Juuli lõpu näituse harjutust tegin ainult Bertaga ja issand jumal küll. Meil on totaalne taandareng. Seismise asemel koer hüppab ja kargab ja liigub – Natalja ütles sellepeale, et minu viga koer teeb seda, mida tal lastakse teha. Ilmselt peame kodus kõvasti harjutama, et näitusel hea soorituse teha.
Ahjaa meil on kodus väike nali, et söödame Cellie paksuks, nii likvideerime Berta tugeva konkurendi näituse tandrilt ... iihhiiiii
Lisaks lubasime Celliele igasuguseid lollusi õpetada. Cellie pererahva õnneks on elu nii kiire olnud, et lolluste õpetamiseks ja paksuks söötmiseks on seni aega nappinud aga ...  iihhiiihiii

Õhtuks koju jõudes oli pikk päev selja taga ja väsinud olin MINA, ainult mina!!!
Koerad möllasid südaööni kui ma nad karmilt magama käsutasin, õnneks kuulasid sõna :)

Tuesday, June 28, 2011

27.06. 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 3

Plaanisime teha väikse ca 1h jalutuskäigu aga õnneks/kahjuks eksisime ja nii saime mõnusa intensiivse mitmetunnise jalutustuuri.
Koertele meeldis see väga, sest terve tee sai ju üksteist kiusatud, metsast pulkasid ära tuua ja rabamülkas mässatud. Oma laenukoera omanike südamerahu huvides mudastest koertest pilti ei teinud, sest kui Cellie meile tuli oli ta  ju ilusasti pestud ja kammitud ning säras puhtusest.

Päris vahva oli vaadata kui erinevalt koerad käituvad. Näiteks puuokste loopimise järgi on Cellie hull ja ta võib minuteid oodata kui sa selle talle viskad ja toob kenasti jalge juurde tagasi. Berta seevastu ei viitsi 2e sekunditki oodata, et veenduda, kas viskad oksa  või mitte, tal on seisukoht, et kui keegi viskab on väga äge aga kui ei viska võib ju ka niisama Celliet kiusata.
Õnneks oli jalutuskäik nii lahe ja intensiivne, et koju jõudes oli meil 2 väsinud koera, kes nõustusid terve öö rahulikult magama. Aga etteruttavalt võin öelda, et järgmine hommik ärgates algas jälle müratuur. Noh nii nagu iga hommik.

Koerad käivad mööda joont!
Hei Berta tule siia, siin on muda!
Hetk ja Cellie on mudajalg!

Hea on see, et koerte läbisaamine on väga hea, kogu aeg käib üks sõbralik mäss ja tagaajamine ning kui käes söögiaeg siis üksteise kausse ei puututa. Peale sööki limpsitakse üksteise kooni, sest alati on ju tunne, et teise toit oli parem!!! Uuendus on see, et pidime kasutusele võtma Berta beebipõlve sööginõu, mis takistas toidu ühe ampsuga ära söömast. Nüüd kui mõlemal need trikiga sööginõud ees siis süüakse toit ikka normaalse kiirusega.

Aga Cellie joomistehnika on selline, et kui ta jooginõu juures käinud siis ca 1x1m kausi ümbrus lainetab :)

Sunday, June 26, 2011

26.06. 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 2

Ja meie lõbus elu jätkus hommikul. Meil on Bertaga väljakujunenud hommikune rutiin, kus üheks osaks on see, et meie kutsu ootab kui ma õueskäigu riided selga ajan ja siis natkene tegelen temaga ehk siis teen pai, kratsin kõhualust, räägime juttu ning läheme hommikusele jalutuskäigule. Aga täna nii ei olnud. Kohe kui koerad omavahel kokku said siis natukene rõõmustasid mind nähes aga kukkusid omavahel mürama. Hommikune jalutuskäik oli ka naljanumber. Päris kummaline oli kindlasti vaadata kui ma kahe koeraga jalutan ja koerad omavahel müravad. Igatahes liikumine oli raskendatud ja nii ma käratasin neile, et aitab jamast. Õnneks mu sõna kuulati ja nii enamus ajast nägi meie jalutuskäik ikka jalutuskäigu moodi.

Koerte väsituse aktsioon nägi täna ette Pääsküla raba. Tänu minu eksimisele kujunes jalutus mitmetunniseks seikluseks. Aga noh nagu arvata võis läksin koju ikka kahe reipa koeraga :)

Koerte omavaheline side on hämmastav kõike tehakse külg-külje kõrval.

Meie elu pildis:
Koerad leidsid metsa kõige maitsvama kõrre
Preilid omavahel

Avastati midagi ägedat
Põnev lõhn
Kaader ühise mudasupluse algusest
Harmoonia
Sünkroon hammustus (peaaegu)
Berta: "Cellie, vaatame, kas saame pead kokku panna?" Cellie: "Teeme ära!"
Koerte jooks kiskus kraavi, sõna otseses mõttes
Kuna käisime ilusas kohas siis paar pilti kus ei eksisteeri koeri.

Ilus sinitaevas

Liblikas ja ohakas
Ilus lill
Siin on peatähelepanu all need ilusad lilled
Cellie naeratab
Vahva päev oli, kahju ainult, et koerad ei mõista väsinud olla :)

25.062 2011 Lõbus elu 2e koeraga vol. 1

Täna oli see päeva kui algas Cellie resideerumine meie juures. Ette rutates võin öelda, et kui tegin ainuisikuliselt otsuse, et nädala jagu päevi elame koos 2e koeraga, mille peale Indrek lubas kodust selleks ajaks ära kolida siis tänase päeva lõpuks teatas ta, et tegelikult oleks ikka päris lõbus kui meil olekski 2koera :) Noh ikka, et Bertal lõbusam oleks!


Uhh tänane päev oli pikk ja kirju. See oli teada, et Berta&Cellie saavad omavahel hästi läbi aga see oli meile mõistatusek, et mis saab siis kui nad 24/7 koos on. Ühesõnaga sai otsus tehtud, et esimesel päeval väsitame nad ära ja eisalgu on nad koos neutraalsel pinna. Seega läksime esialgu minu vanemate juurde. Need 2h mis seal sai viibitud oli koerte pidev müramine - küll olid nad voodi all, küll diivani taga ja siis aias kuskil kadunud,
Kui nad tundusid olevat juba piisavalt väsinud mõtlesime nad Vääna viia, kohe kui nad autost välja said algas jube jooks. Koerad panid mööda hoovi nagu põrgulised ringi. Suures jooksuhoos kukkusid nad tiiki, millel kõrged servad aga kuidagi nad sealt välja said ja jooksutuurid võtsid jälle hoo ülesse. Mõtlesin, et viin nad ka Vääna randa ujuma ja üritan neil seal väsimust tekitada, et öösel ikka magada saame. Nohjah üritage ise russelleid väsitada. Loomulikult ujusid nad Vääna rannas, loomulikult tõid nad iga visatud oksa tagasi, loomulikult tuuritasid liivas. Ja loomulikult kui nad Vääna maja juurde tagasi viisin algas jälle möllamise tuurid.
Koju saabudes natukene pelgasin, et Berta võib oma kodus ülbitsema hakata aga õnneks seda ei juhtunud. Koerad sõid kõvuti kaussidest ja väga ilus oli vaadata kui Berta oli oma söögiga lõpetanud ootas ta kui Cellie oma jao ära lõpetab ning mäng sai jälle alata. Ütleme nii, et kui öösel kell 12 koerad ikka omavahel mängisin siis läks minul kops üle maksa ja panin mõlemad oma boksi kinni ning andsin käsu magada. Õnneks magama nad jäid ning öö möödus meil rahulikult.


Igatahes tegin elava katse, et isegi siis kui 2 russellit on 12h jutti omavahel mänginud, hästi palju värskes õhus liikunud, isegi siis ei ole nad väsinud. Miks mul sellist energiat ei ole!?

Pildistada üritades oli kaader kas selline ...
... või selline :)
Cellie tiigis
Berta peale tiiki kukkumist kuivamas
B&C tavapärane tegevus
Gepard ja jänes
Meie ei teinud midagi, ausalt!
Haruldane kaader, Cellie on paigal!
Sõbrad ikkagi
Vastastikune hammustamine
Ufo nägudega koerad
 Koerte läbisaamine oli nii hea, et kõike tehti koos. Kui üks hampsas rohukõrt siis pidi kindlasti teine selle sama rohukõrre kätte saama.

Just see rohukõrs oli see ainukene, mida koerad pidid sööma
Halbade kommetega Berta, näitab keelt!
Kohe näha, et vanad sõbrad
Aiaaa, ei hammusta!
Väike valsisamm Cellie?
Olgu Berta, teeme ühe polka hoopis!
Cellie pererahvale infoks, et loomulikult Cellie´l oli täna ülilõbus ja mängida sai palju siis teie järgi igatses ta ikka. Aeg ajalt tuli ta hästi nukra näoga minu juurde ning niuksus. Berta muidugi arvas, et parim lohutus on mäng.

Lõbus oli meil ja esimene päev 2e koeraga õnnelikult selja taga :)

Thursday, June 23, 2011

21.06. 2011 Tere Suvi!

Tere suvi!
Mälu on ultra lühikene! Tegelikult ca 2 kuud tagasi oli veel lumehanged ja tõsine talv õues, hetkel tundub see olevat igivana ajalugu. 
Igatahes käes on suvi ja õues on just see õige Eestimaa suvi :)  Väike seenevihm, tuulekene ja alla 20 kraadi sooja. Tegelikult ei kritiseeri üldse, sest rõõmustan iga vihmasabina üle. Rõõm on tingitud väga egoistlikel põhjustel, sest vihm Tallinnas annab lootust, et ka Hiiumaal sajab ja see tähendab seda, et looduslik kastekann kastab minu lilli :)
Täna avastasime, et mõnus seenevihm ja ca 16 kraadi on väga mõnus ilm, et koeraga pikki jalutuskäike teha. Kuidagi väga värske tunne on endal kui seenevihm näkku pudeneb.

Ranna jalutuskäigud on parimad
Meri meri meri!
Täna koju saabudes jooksis üks väike tüdruk meie juurde ja tegi Bertale kalli. Tavaliselt Berta rõõmustab lapsi nähes ja rõõm väljendub selles, et ta hakkab hüppama ja teeb musi. Väike laps tuli nii ootamatult, et ma ei jõudnud Bertat kinni hoida aga seekord oli hoopis niimoodi, et laps kükitas maha ja Berta istus rahulikult tema ette. Päris kummaline oli vaadata kuidas laps kallistas ja musitas koera ning koer nautis rahulikult seda. Kusjuures laps ei olnud üldse ülevoolavalt rõõmus ega kilganud, vaid surmtõsiselt vaatas koerale otsa, hellalt tegi pai, kallistas ja andis otsaette musi. Ja kogu see aeg oli Bertal silmad poolkinni ja ilmselgelt nautis olukorda. Mul oli kahju seda harmooniat rikkuda aga hetkel kui ütlesin tüdrukule, et me peame nüüd koju minema, noogutas ta peaga, tegi viimase musi ja lehvitas meile.

Hästi kummaline olukord. Olen harjunud, et väiksed lapsed on ülevoolavalt rõõmsad ja energilised aga see väike tirts, ca 5 aastane tüdruk, oli täiskasvanulikult rahulik ja tõsine.  Kogu see Berta ja tüdruku hetk oli hästi südamlik.

Saturday, June 18, 2011

18.06. 2011 Jalutuskäik metsaelanike keskel

Laupäevale traditsiooniliselt tegime päeval pikema jalutuskäigu. Seekord siis Vääna metsades. Kohe minnes teadsin, et täna võtan fotoka kaasa aga loomulikult unustasin. Õnneks minu väike tubli telefon teeb natukene seeditavaid fotosid, seega sain ka peaaegu kõik metsaelanikud pildile.

Metsateele minnes kohkusime üheskoos Bertaga. Mina oleksin äärepealt suurele kärnkonnale peale astunud aga õnneks tegin imeliku hüppe ja vältisin kokkupõrget. See-eest Bertal nii hästi ei läinud :) Nimelt Berta otsustas kärnkonna nuusutada ja nii kui konn hüppas ehmatas Berta nii, et hüppas ise aga võssa. Seega ühel hetkel oli koer ja teisel hetkel oli ta hüpanud võssa ja kukkunud võsa all olevasse kraavi. Äkki käis ragin ja sagin ning koer oli uuesti teel. Aga ega see ehmatus teda heidutanud, sest pidi ju häälekalt ka konnale teada andma, et jama värk juhtus temaga :)

Kohkunud lärmav koer
Uudishimulik
Kärnkonn ja Berta
Sammusime edasi ja nägin lombis ilusat läikivat mardikat. See meeldis Bertale väga, üritas mardika kätte saada aga õnneks sain mardika Berta käppadest säästa. Aga vahva oli vaadata kuidas koer lombi kõrval nagu jänes kargas.

Kuldselt läikiv mardikas
Lisaks neile oli mitmeid linde, kes meielähedal rohust lendu tõusid ja meid pidevalt ehmatasid. Käid rahulikult vaiskes metsas ja siis äkki käib raksatus ja lind tõuseb lendu. Bertat see ei häirinud aga mina võpatasin pidevalt.

Ja siis jalutame kruusateel ja äkki põiki keset teed puunott. Mõtlesin, et haaran selle ilusa puupulga maast ja viskan Bertale aga õnneks märkasin piisavalt vara, et see ju hoopis USS! Vuhhh.
Haarasin Berta kaenlasse ja vaatasin lähemalt, et kellega tegu, õnneks nastik aga ikkagi judinaid tekitav. Ei teagi kuidas ma taskust teelfoni võtsin ja pildistasin aga sain sellega hakkama.
No jah aga kuidagi peaks ju sellest ussist mööda saama. Tampisin jalgadega maad aga uss ainult tõmbas natsikene ennast "lõõtsa" aga teelt. ära ei lähe. no mida teha haarasin Berta veelgi tugevamini kaenlasse, taguradsin, et hoogu juurde võtta ja jooksin ning hüppasin kõrgelt üle ussi (mingil põhjusel kujutasin, et hüppe ajal uss hüppab ka maast ülesse, et mind ampsata). Ütleme nii, et Kaie Kõrb oleks kiitnud minu akrobaatiliselt pikka hüpet. Aga mida teha hirm annab tiivad.
Indrekule jutustades rääkisin 2meetrisest lõgismaost, kes sisisevalt keset teed mind varitses aga pilti vaadates ägin väikest vihmaussi sarnast armast ussikest. Paistab, et hirmul on ka suured silmad ja elav ettekujutus :)

Kui pilti ei oleks, arvaksin siiani, et metsa all oli 2m lõgismadu :)


Vot selline vahva jalutuskäik. Ahjaa nägin ka inimese kõrgust sipelgapesa aga lähemale väga ei julgenud minna.

Wednesday, June 15, 2011

10-13. 2011 Ja jälle oleme Hiiumaal :)

Ei saanud kuidagi kiusatusele vastu panna ja läksime Hiiumaale. Veetsime mõnusa pika nädalavahetuse. Pealinnast saime aeg-ajalt ilmaraporteid, et ilm on jahedaks läinud ja vihma sajab kuid meil oli ikkagi särav päike ja kopsakalt üle 20 kraadi sooja.
Saime ka esimese meres ujumise ära teha – vesi oli mõnusalt soe. 

Enne ujumist väike kuivtrenn
 
Meie Berta sai ka ujumisega hakkama, tegelikult nii vapralt et mõnel korral keeldus rannast ära tulemast. Vaatas meid pika pilguga järgi justkui öeldes, et „hei seltsimehed meri ju siinpool, kuhu te lähete!“ Aga nagu teada tugevamad alati võidavad, sestap pidi temagi meiega liituma. Päris lahe oli vaadata kuidas ta rannast ära tulles tegi kiiremaid sööste mereäärde tagasi ja siis uuesti meie juurde ja siis lönta-lönta kodu poole tatsas.
 
Eeee vette pean minema või?
Appppiiiiiii vesi! Pidurdus!
Jeee vees käidud
Juhhuu elagu esimene laine...
.... ja esimene lainest alla kukkumine

Kao kasukast vesi
Nagu Neptun merest väljumas
Meie tuunitud koer
See on lainesõit ehk koerasurf
Isegi sopaaugud kõlbasid hiljem ujumiseks

Aga see oli jah hea uudis, et ta ujumist nautis, eks me ise soodustasime seda ka. Algselt vette meelitades ja siis puupulki visates. Veest väljatoomisel näitas Berta üles ääretult suurt vaprust, jaks käis üle endast mitmeid kordi suuremate pulkade merest toomisel ja ei heidutanud suured vahused lained, mis aeg-ajalt üle pea käisid (nõrganärvilistele infoks, et vana vetelpäästja pilk oli mul Bertale alati naelutatud, olin kohe valmis merre sööstma kui mõni laine oleks liiga suureks tema jaoks osutunud või kui ta jõud oleks otsa lõppenud. Indrek ütleks selle kohta, et lõpeta pabistamine).

Lahe
Berta irvitab
 Mõned stiilinäiteid , mida Berta merest välja toob:

Kavalpea laseb lainel puuoksa kanda
Tegelikult oli endalgi seda oksa raske visata
Lemmik puukönt
Palun ära alla neela!
Ülbe, enda kuivatamisel näitab keelt
Natukene pahandust tegi ta ka meil. Ühel südaöösel kui tulime ujumast ja suundusime auto poole siis otsustas Berta, et tema tahab veel rannas olla. Tahtmine tahtmiseks aga jama oli selles, et me ei saanud tal isepäi kodu poole lubada tulla, sest vahepeal on suur sõidutee. Pidime ta rihma panema. Aga võta näpust. Täpselt 5m kaugusel oli ta meist ja kui kutsusime siis tegi ta asja natukene kaugemale ja takseeris meid. No ei saa koera kätte. Küll läks maius ja puuoksad meelitusena käiku. Aga kavalpea tuli meie meelitusega kaasa aga ainult nii palju, et olla meist ohutus kauguses. No lahe, koeraga on hea võimuvõitlust mängida aga kui oled südaöösel päevitusriietega metsavahel ja tuhat kümme sääske kaklevad sinu vere pärast siis on ahastus suur. Tegelikult sain ma väga vihaseks ja sellel hetkel laenasin Kadi ütlust ja ütlesin Bertale, et võtku ta teadmiseks, kohe kui koju jõuame trükin ta müügikuulutuse valmis! Kas mõjus minu ütlus või see, et hakkasin kutsa eest mere poole jooksma igaljuhul kätte me ta saime. Tagasiteel vaatasin teda nii kurja pilguga kui oskasin aga tema totu liputas ainult saba ja silmis oli selline pilk, mis justkui oleks öelnud „lahe mäng oli meil, eksju, onju. Teeme veel!“

Nüüd väike ülevaade loomadest meie aias:

Väike lind
Pontshakas kärnkonn (ladina keeles: nõiutud prints)
Euroopa gepard (ladina keeles: bertaatas russeellus)
Harilik laiskloom
Ahjaa tagasiteel mandrile arvas üks lahke võõras sadamas, et meie kutsu on moekoer! Vastasin, et kohe kui ma suudan selle hüper-truuper-duracell energilise koera käekotti suruda hakkan ka mina moekaks (tänaseni on Berta piirdunud käekoti närimisega). Aga seni kui see ei õnnestu on ta meil veel lihtsalt koer . Õnneks tõestas ka Berta oma üleshüppe võimekuse ja haukumisega, et ta on tõsiselt võetav töökoer.


Selline kiirelt mööduv ja mõnusalt suvine nädalavahetus seekord meil saarel oligi.