18.06. 2011 Jalutuskäik metsaelanike keskel

Laupäevale traditsiooniliselt tegime päeval pikema jalutuskäigu. Seekord siis Vääna metsades. Kohe minnes teadsin, et täna võtan fotoka kaasa aga loomulikult unustasin. Õnneks minu väike tubli telefon teeb natukene seeditavaid fotosid, seega sain ka peaaegu kõik metsaelanikud pildile.

Metsateele minnes kohkusime üheskoos Bertaga. Mina oleksin äärepealt suurele kärnkonnale peale astunud aga õnneks tegin imeliku hüppe ja vältisin kokkupõrget. See-eest Bertal nii hästi ei läinud :) Nimelt Berta otsustas kärnkonna nuusutada ja nii kui konn hüppas ehmatas Berta nii, et hüppas ise aga võssa. Seega ühel hetkel oli koer ja teisel hetkel oli ta hüpanud võssa ja kukkunud võsa all olevasse kraavi. Äkki käis ragin ja sagin ning koer oli uuesti teel. Aga ega see ehmatus teda heidutanud, sest pidi ju häälekalt ka konnale teada andma, et jama värk juhtus temaga :)

Kohkunud lärmav koer

Uudishimulik

Kärnkonn ja Berta

Sammusime edasi ja nägin lombis ilusat läikivat mardikat. See meeldis Bertale väga, üritas mardika kätte saada aga õnneks sain mardika Berta käppadest säästa. Aga vahva oli vaadata kuidas koer lombi kõrval nagu jänes kargas.

Kuldselt läikiv mardikas

Lisaks neile oli mitmeid linde, kes meielähedal rohust lendu tõusid ja meid pidevalt ehmatasid. Käid rahulikult vaiskes metsas ja siis äkki käib raksatus ja lind tõuseb lendu. Bertat see ei häirinud aga mina võpatasin pidevalt.

Ja siis jalutame kruusateel ja äkki põiki keset teed puunott. Mõtlesin, et haaran selle ilusa puupulga maast ja viskan Bertale aga õnneks märkasin piisavalt vara, et see ju hoopis USS! Vuhhh.

Haarasin Berta kaenlasse ja vaatasin lähemalt, et kellega tegu, õnneks nastik aga ikkagi judinaid tekitav. Ei teagi kuidas ma taskust teelfoni võtsin ja pildistasin aga sain sellega hakkama.
No jah aga kuidagi peaks ju sellest ussist mööda saama. Tampisin jalgadega maad aga uss ainult tõmbas natsikene ennast "lõõtsa" aga teelt. ära ei lähe. no mida teha haarasin Berta veelgi tugevamini kaenlasse, taguradsin, et hoogu juurde võtta ja jooksin ning hüppasin kõrgelt üle ussi (mingil põhjusel kujutasin, et hüppe ajal uss hüppab ka maast ülesse, et mind ampsata). Ütleme nii, et Kaie Kõrb oleks kiitnud minu akrobaatiliselt pikka hüpet. Aga mida teha hirm annab tiivad.

Indrekule jutustades rääkisin 2meetrisest lõgismaost, kes sisisevalt keset teed mind varitses aga pilti vaadates ägin väikest vihmaussi sarnast armast ussikest. Paistab, et hirmul on ka suured silmad ja elav ettekujutus :)

Kui pilti ei oleks, arvaksin siiani, et metsa all oli 2m lõgismadu :)

Vot selline vahva jalutuskäik. Ahjaa nägin ka inimese kõrgust sipelgapesa aga lähemale väga ei julgenud minna.