Seoses tavapärasest kuumemate ilmadega olen Bertaga viimastel päevadel teinud tunduvalt lühemad jalutuskäigud kui tavaliselt. Õnneks ka koer on mõistnud, miks nii on, seega kodus ülienergilist mürakaru nagu ka ei ole. Aga nüüd tean kuhu ta selle energia säästis nimelt AG trenni tarbeks.
Juba soojendust tehes oli naljakas vaadata kuidas tavapäraseid asju tehakse õhku hüpates ja ülikiiresti. Sama kiirus oli ka platsil. Lennult käsklusi haarava koeraga on lausa lillepidu trenni teha ja see tekitab endas tunde, et juhin koera profilt J.
No näiteks tunnelist tõkete seeriale suunates – jõudsin ise kaugele ette joosta ja käega kaugelt suunata kui ta õigesse kohta läks. Kiirus oli ülihea!
Seekord tegime 2 erineva raja kombinatsioone (+ rada ka tagurpidid). Kui koer on nutikas ja kiire siis mina ise olen endiselt suhteliselt kohmakas. Näiteks tõkkelt valssimisega tunnelisse saata – koer jääb mulle sellise näoga otsa vaatama, et justkui ütleks „no otsusta siis juba kuhu ma minema pean!“. Valssimine kus peab ise ülikiiresti reageerima tekitab mulle ikka parajaid raskusi, kuid samas saan aru, et lihtsalt tegevus on kehale harjumatu. Aga küll ma hakkama saan.
Aga ikkagi ülihea oli vaadata kuidas koer ülitäpselt läks õigetele tõketele ja väga kiiresti. Kui ainult teaks seda saladust, millega koera kogu aeg sellises energia toonuses hoida.
SK osas ei tulnud Berta üliagarus kasuks. Püsilamamisel oli ta nii kärsitu, et nii kui natukenegi tähelepanu kaotasin oli ta jälle sentimeetri lähemale roomanud. Lõpus isegi siis kui kontakt oli roomas ta minu poole. Kõrvalseis ja kõnd toimus mingite imelike hüpete saatel. Mis iseenesest oli lõbus vaatepilt
Aga Natalja vihjas meile juba salamisi, et juuli alguses on jälle treening-harjutus AG võistlus, kuhu meie kutsad kindlasti võiks minna. Eks elame-näeme, kas läheme või mitte :)
No comments:
Post a Comment