Ei saanud kuidagi kiusatusele vastu panna ja läksime Hiiumaale. Veetsime mõnusa pika nädalavahetuse. Pealinnast saime aeg-ajalt ilmaraporteid, et ilm on jahedaks läinud ja vihma sajab kuid meil oli ikkagi särav päike ja kopsakalt üle 20 kraadi sooja.
Saime ka esimese meres ujumise ära teha – vesi oli mõnusalt soe.
 |
| Enne ujumist väike kuivtrenn |
Meie Berta sai ka ujumisega hakkama, tegelikult nii vapralt et mõnel korral keeldus rannast ära tulemast. Vaatas meid pika pilguga järgi justkui öeldes, et „hei seltsimehed meri ju siinpool, kuhu te lähete!“ Aga nagu teada tugevamad alati võidavad, sestap pidi temagi meiega liituma. Päris lahe oli vaadata kuidas ta rannast ära tulles tegi kiiremaid sööste mereäärde tagasi ja siis uuesti meie juurde ja siis lönta-lönta kodu poole tatsas.
 |
| Eeee vette pean minema või? |
 |
| Appppiiiiiii vesi! Pidurdus! |
 |
| Jeee vees käidud |
 |
| Juhhuu elagu esimene laine... |
 |
| .... ja esimene lainest alla kukkumine |
|
|
 |
| Kao kasukast vesi |
 |
| Nagu Neptun merest väljumas |
 |
| Meie tuunitud koer |
 |
| See on lainesõit ehk koerasurf |
 |
| Isegi sopaaugud kõlbasid hiljem ujumiseks |
Aga see oli jah hea uudis, et ta ujumist nautis, eks me ise soodustasime seda ka. Algselt vette meelitades ja siis puupulki visates. Veest väljatoomisel näitas Berta üles ääretult suurt vaprust, jaks käis üle endast mitmeid kordi suuremate pulkade merest toomisel ja ei heidutanud suured vahused lained, mis aeg-ajalt üle pea käisid (nõrganärvilistele infoks, et vana vetelpäästja pilk oli mul Bertale alati naelutatud, olin kohe valmis merre sööstma kui mõni laine oleks liiga suureks tema jaoks osutunud või kui ta jõud oleks otsa lõppenud. Indrek ütleks selle kohta, et lõpeta pabistamine).
 |
| Lahe |
 |
| Berta irvitab |
Mõned stiilinäiteid , mida Berta merest välja toob:
 |
| Kavalpea laseb lainel puuoksa kanda |
 |
| Tegelikult oli endalgi seda oksa raske visata |
 |
| Lemmik puukönt |
 |
| Palun ära alla neela! |
 |
| Ülbe, enda kuivatamisel näitab keelt |
Natukene pahandust tegi ta ka meil. Ühel südaöösel kui tulime ujumast ja suundusime auto poole siis otsustas Berta, et tema tahab veel rannas olla. Tahtmine tahtmiseks aga jama oli selles, et me ei saanud tal isepäi kodu poole lubada tulla, sest vahepeal on suur sõidutee. Pidime ta rihma panema. Aga võta näpust. Täpselt 5m kaugusel oli ta meist ja kui kutsusime siis tegi ta asja natukene kaugemale ja takseeris meid. No ei saa koera kätte. Küll läks maius ja puuoksad meelitusena käiku. Aga kavalpea tuli meie meelitusega kaasa aga ainult nii palju, et olla meist ohutus kauguses. No lahe, koeraga on hea võimuvõitlust mängida aga kui oled südaöösel päevitusriietega metsavahel ja tuhat kümme sääske kaklevad sinu vere pärast siis on ahastus suur. Tegelikult sain ma väga vihaseks ja sellel hetkel laenasin Kadi ütlust ja ütlesin Bertale, et võtku ta teadmiseks, kohe kui koju jõuame trükin ta müügikuulutuse valmis! Kas mõjus minu ütlus või see, et hakkasin kutsa eest mere poole jooksma igaljuhul kätte me ta saime. Tagasiteel vaatasin teda nii kurja pilguga kui oskasin aga tema totu liputas ainult saba ja silmis oli selline pilk, mis justkui oleks öelnud „lahe mäng oli meil, eksju, onju. Teeme veel!“
Nüüd väike ülevaade loomadest meie aias:
 |
| Väike lind |
 |
| Pontshakas kärnkonn (ladina keeles: nõiutud prints) |
 |
| Euroopa gepard (ladina keeles: bertaatas russeellus) |
 |
| Harilik laiskloom |
Ahjaa tagasiteel mandrile arvas üks lahke võõras sadamas, et meie kutsu on moekoer! Vastasin, et kohe kui ma suudan selle hüper-truuper-duracell energilise koera käekotti suruda hakkan ka mina moekaks (tänaseni on Berta piirdunud käekoti närimisega). Aga seni kui see ei õnnestu on ta meil veel lihtsalt koer . Õnneks tõestas ka Berta oma üleshüppe võimekuse ja haukumisega, et ta on tõsiselt võetav töökoer.
Selline kiirelt mööduv ja mõnusalt suvine nädalavahetus seekord meil saarel oligi.
No comments:
Post a Comment