Tuesday, December 31, 2013

2013 ja meie tegevused sellel vahval aastal


Lõpuks ometi on pikad pühad lõpusirgel, hakkas juba väsitama :D seega aasta viimane päev on käes ja see tähendab ainult üht – aeg heita pilk tagasi ja tuletada meelde, mida sellesse pikka aastasse mahtus.

Aasta algas eriti suure uudisega! Veebruari lõpus otsustasin võistelda ametlikel võistlustel ja stardipauk sai antud A1e klassis. Võistluspäev oli meil sündmuste  rohke – algas sellega, et ma koera maha unustasin (ütleme nii, et ma olin ikka väga mitu(kümmend – ülipiinlik) kilomeetrit maha sõitnud kui avastasin, et olin koera õue unustanud. Tagasi sõites oli külmetav koer terrassil, kes oli väga solvunud mu peale!, lisaks eksisin ma ära (jah, mul oli autos ülitõhus navi süsteem aga ma arvasin, et navi suunab mind valesti – oi kui vale arvamus see oli!) ning jõudsin kohale suure seiklemise ja hilinemisega (jummal tänatud, et A0 klass läks üle aja) ehk täpselt vahetult enne rajaga tutvumist.
Tulemuseks suurepärased kaks puhast rada ja kaunis algus võistlusraamatu sisse õnnistamisel.

Ja siis algas meie isiklik kolgatatee! Järgmised võistlused möödusid meil komöödia rütmis. Oli kaks versiooni, kas koer tervitab kõiki rajal olevaid kohtunikke, kas seisab tõkke taga või teeb mõlemat eelpool kirjeldatud tegevust!
Meie treeningud olid minule tõelised kassi õudusunenäod. Muudkui taidle ja võimle, et koer liiguks. Milline piiritu rõõm kui koer kasvõi paar tõketki võttis, üldfoon oli selline, et koer keeldub takistusi hüppamast ja muudkui aga tervitab kaastrennilisi.
Võtsin vastu otsuse, et osalen igal võistlusel ja treeningul ning alla ei anna. Oi kui raske oli enesekindlust säilitada!
Esimeseks lugesin läbi peaaegu kõik maailmas ilma teinud agility harrastajate blogid, haarates killukesi siit ja sealt. Järgmiseks sai Kristi õlal nutetud ning Natalja õpetussõnu kuulatud, et ma pead ei kaotaks selles protsessis.
No ja siis ära kuulanud/lugenud targad õpetussõnad algas meil Bertaga uus hingamine. Vaene väike valge koer, peab iga suutäie pärast taidlema – maakeeli tõlgituna – ükski toidukord ei möödu trenni tegemata. Ehitatud sai isiklik tõkke takistus ning laenatud slaalom ning nii need söögikorrad möödusidki (õigem oleks öelda mööduvad tänaseni) :D
Suureks abiks on ka meie traditsiooniks kujunenud rutiin, et võistlustel enne starte jalutame koeraga inimeste keskel ja ta elab oma inimeste-rõõmu enne starte välja (kõlab imelikult aga see oli parimaks imevahendiks, mis lõpetas koera tervitamise võistlusrajal).
Meie kolgata tee lõppes mai lõpus ehk ca 3 kuud mässamist ja agility radadel oli vana hea Berta tagasi.
Kõik raskused said ületatud
 Ja nii kui ma koera jooksma sain, saime ka kiire ülemineku A2e.
No ja siis ilmus uus takistus. Minu tubli neljajalgne hüppab kontakte üle – oehhh! A2e jooksud olid meil imekaunid, kuid trahvipunktid saabusidki kontaktpindadel.
Õnneks tegeleme kontaktpindadega igapäevaselt ja küll ka see mure ükspäev lõplikult murtud saab!

Ja siis saabus september ja Viljandi võistlus ning voilà üleminek A3e. Meil võttis see aega 7 kuud ning mitmeid kummalisi ettenägematuid olukordi.

Seega eelmise aasta lubadused: 
  • Üleminek tehtud ja „trollijuhi“ paberid käes :)
  • Lexberry üritusi oleks võinud olla rohkem aga see-eest oli meil meeldejääv Sopranode 3s sünnipäev suvel, mis andis positiivset olemist terveks aastaks 
  • Kooliga tundub ka kohe-kohe ühel pool asjad olevat ja nii hirmsasti kui see ei kõla siis üks cum laude on siit koitmas J Ja pean lubadusest kinni, aitab koolist!
Siia heade aastasse mahtus veel väga palju pikki jalutuskäike, mida igapäevaselt sai päevaplaani võetud (no aitäh Kristi, et sa minu ja Berta füüsilise vormi eest hea seisad). Koera füüsis on märgatavalt paranenud ning enesekindlust juurde tulnud (või on see minu enesekindlus, mis koerale peegeldub). Kõik plaani võetud võistlused sai läbi võisteldud ning peale mai-d kui koera tembutamine lõppes on võistlustel osalemine puhas nauding olnud. Treeningutest on vahele jäänud ainult need korrad kui koer aprilli alguses kennelköha sai, ülejäänud korrad oleme kohal käinud ja igast trennist maksimumi võtnud.

Jah, ka mina lähen taaskord sinna libedale jääle ja annan endale uued reaalsed lubadused:
  • Uuel aastal osaleda väga paljudel võistlustel, et kasvatada minu enesekindlust ning välja töötada stardirutiin, millega ma koera energiataset maksimumini tõstan
  • Pidada meeles, et ma võistlen ainult iseendaga, teistega võrdlemine ei vii mind kuskile
  • Rada planeerides omandan oskuse ka koera liikumise trajektoori ette kujutada (täna on see oskus mul allapoole nulli)
  • Agility MM-le minna. Eeee… pealtvaatajana ikka :D mitte osalejana
  • Mul on seoses agility-ga ka 2 salasoovi aga kuna need on nii utoopilised siis ma väga ei julge neid siin välja hõigata, vaid kirjutan enda märkmikusse ja 2014 detsembris vaatan, kas täitusid :) (hoian pöidlaid, et täituvad)

Suured tänud Kristi-Tiina tandemile, ainult teie teate, mis jamast te mind eemale hoidsite. Sõgedad olete :D – isegi võõras Hiiumaa tädi ütles seda meile ju! 

Sõgedad sõgedate külast!

Tervitused kõigile, kes meid teavad ning imekaunist uut agility aastat kõigile!
Uute seiklusteni!

Ajaloo huvides pilt detsembrist 2013
Nostalgia nurk :) - suvine chill .. mmm
Nostalgia nurk :) - veel 5 kuud ja siis on suvi!

Monday, December 30, 2013

Berta Bubka ehk paaride aastalõpu agility TAKO-s


Paaride aastalõpu agility võistlus ootas oma järge, et sellele hooajale punkt panna. Või noh mis punkti panemist siin ikka on kui enda ja koera füüsilise vormi lihvimine käib igapäevaselt ning pikad pühad olid kuidagi nii hästi planeeritud, et isegi trennipausi ei tekkinud.

Aga nüüd võistlusmuljeid.
Looomulikult uude TAKO halli pidin ma minema niimoodi, et graafikusse mahuks ka eksimise tee. Kui meie pere lastele orienteerumise geeni jaotati siis nagu ikka kõige nooremana jäeti mind sellest ilma!  Jah, mul on ülinutikas minust targem telefon, millel navi süsteem sees ja see käivitub ühe vajutusega. Pane sihtpunkt kasvõi häälkäsklusega sisse! Ütleme nii, et mina olen see, kel kompassid taskutes pungil, navi süsteemid telefonis ning autos, eksin ikka ära!
Seega kui ära eksisin, helistasin minu isiklikule navi süsteemile – Kristile – ja kohal ma olingi. Koeraga halli ja väike rõõmupall Berta, pani oma sabalihased tööle ja näitas, et talle see hall meeldib. Mulle ka meeldis, eriti see raja ees olev ala, kus saab liikuda ja olla.

1.rada
Rada oli hästi lihtne ja mõnus jooksukas. Alguses ei saanud koer tuurid sisse aga väike ergutus ja Berta võttis oma lihaselised :D jalad oma six-pack kõhu alt :D välja ja nii ka see kiirus tuli. Filmi vaadates ei saa ma ikka aru, et kuidas mu koer nii hästi jookseb kui ma absoluutselt ei juhi teda, lihtsalt ummis-jalu raja läbi jooksen. Aga meil tulemuseks puhas rada ja teele asus Kristi-Yes tandem, no nagu ikka ka neil puhas ja kiire rada.



2.rada
Taaskord väga mõnus rada, sees ainult üks keeruline koht, kus koer pidid tagumisse tunneliauku saatma. No ja minu vale suunamise tulemusena läks hea füüsisega vapper koer hoopis maxi koera tõkkele hüppama. Eks korraks kindlasti käis ta peas läbi mõte „Mhhh kas need tõkked on alati nii kõrgel olnud. Eee vist on jah!“ ja hüppaski 55cm üle nagu niuhti ja veel ka varuga :D
Ohh mis teha kui mul väike Sergei Bubka kodus. Hea ettevalmistuse on  ta ju saanud  Yesiga jalutades kus iga puuoksa nimel tuleb kiiresti joostes võidelda ja teele ette jäävatest puunottidest suure kaarega üle hüpata  (kahjuks metsas ei ole maha kukkunud puurisud 35cm kõrgused, enamuses ikka kordades kõrgemad).
No ja meie huumorihüpe pani Kristi nii naerma, et ka tema start oli rikutud, sest ega kõht kõveras ei saa ju õigesti koera juhtida ja nii ka Yes põrutas valesse tunnelisse – no, et ikka olla solidaarne oma tiimi kaaslasega :D



Väga lahe võistlus oli! Suured tänud korraldajatele!