Paaride aastalõpu agility võistlus ootas oma järge, et
sellele hooajale punkt panna. Või noh mis punkti panemist siin ikka on kui enda
ja koera füüsilise vormi lihvimine käib igapäevaselt ning pikad pühad olid
kuidagi nii hästi planeeritud, et isegi trennipausi ei tekkinud.
Aga nüüd võistlusmuljeid.
Looomulikult uude TAKO halli pidin ma minema niimoodi, et
graafikusse mahuks ka eksimise tee. Kui meie pere lastele orienteerumise geeni
jaotati siis nagu ikka kõige nooremana jäeti mind sellest ilma! Jah, mul on ülinutikas minust targem telefon,
millel navi süsteem sees ja see käivitub ühe vajutusega. Pane sihtpunkt kasvõi
häälkäsklusega sisse! Ütleme nii, et mina olen see, kel kompassid taskutes
pungil, navi süsteemid telefonis ning autos, eksin ikka ära!
Seega kui ära eksisin, helistasin minu isiklikule navi
süsteemile – Kristile – ja kohal ma olingi. Koeraga halli ja väike rõõmupall
Berta, pani oma sabalihased tööle ja näitas, et talle see hall meeldib. Mulle
ka meeldis, eriti see raja ees olev ala, kus saab liikuda ja olla.
1.rada
Rada oli hästi lihtne ja mõnus jooksukas. Alguses ei saanud
koer tuurid sisse aga väike ergutus ja Berta võttis oma lihaselised :D jalad
oma six-pack kõhu alt :D välja ja nii ka see kiirus tuli. Filmi vaadates ei saa
ma ikka aru, et kuidas mu koer nii hästi jookseb kui ma absoluutselt ei juhi teda,
lihtsalt ummis-jalu raja läbi jooksen. Aga meil tulemuseks puhas rada ja teele
asus Kristi-Yes tandem, no nagu ikka ka neil puhas ja kiire rada.
2.rada
Taaskord väga mõnus rada, sees ainult üks keeruline koht,
kus koer pidid tagumisse tunneliauku saatma. No ja minu vale suunamise
tulemusena läks hea füüsisega vapper koer hoopis maxi koera tõkkele hüppama.
Eks korraks kindlasti käis ta peas läbi mõte „Mhhh kas need tõkked on alati nii
kõrgel olnud. Eee vist on jah!“ ja hüppaski 55cm üle nagu niuhti ja veel ka
varuga :D
Ohh mis teha kui mul väike Sergei Bubka kodus. Hea
ettevalmistuse on ta ju saanud Yesiga jalutades kus iga puuoksa nimel tuleb
kiiresti joostes võidelda ja teele ette jäävatest puunottidest suure kaarega
üle hüpata (kahjuks metsas ei ole maha
kukkunud puurisud 35cm kõrgused, enamuses ikka kordades kõrgemad).
No ja meie huumorihüpe pani Kristi nii naerma, et ka tema
start oli rikutud, sest ega kõht kõveras ei saa ju õigesti koera juhtida ja nii
ka Yes põrutas valesse tunnelisse – no, et ikka olla solidaarne oma tiimi
kaaslasega :D
Väga lahe võistlus oli! Suured tänud korraldajatele!
No comments:
Post a Comment