Minu teekond spordimaailma algas kui olin 5e aastane ning see teekond jätkub. Ilmselt minu elus ei ole hetke kui ma sporti ei oleks teinud. Olen tegutsenud professionaalsel tasandil, kus iga su samm on ära planeeritud ning kui oma treeningmahtudest rääkida siis igal kõrvalkuulajal vajub hämmastusest suu lahti ning enamus arvab, et bluffin (kui aus olla siis olen treeningkoormusi isegi vähemaks rääkinud, sest reaalseid numbreid ette ladudes ei usuks keegi seda!). Olen teinud sporti tasemel kus kogu ihu ja hingega oled selles maailmas ning üheks treeningmeetodiks on istuda tunde ookeani kaldal ning õppida selgeks lainerütmi. Olen harrastanud individuaalset spordiala, kus iga su samm sõltub ainult sinust endast ning oma tulemusest pead endale aru andma ning teinud sporti kus meeskond ning meeskonna tunnetus on kõige olulisem. Sellel väga pikal teekonnal on minu elus olnud mitmeid treenereid, oma ala tippusid, teel tippu rühkivaid ning harrastajaid/kambajõmme, kes koos minuga õpivad.
Treeneril lasub tohutu vastutus ja kohustus anda endast kõik ja saada tagasi palju energiat. See on nagu tants nööril, kus iga sekund pead valitsema oma keha ja emotsioone ning samas andma endast parima. Oma kogemusele toetudes olen täna veendunud, et hea treener peab tundma ja armastama oma ala rakutasandile välja ning südamest hoolima oma õpilastest. Jah, see on tõsi, et maailmameistriks kedagi treenida, ei pea ise olema maailmameister aga sa pead teadma ja tunnetama, mida tähendab olla maailmameister ja kuidas selleks saada.
Otsustasin ikkagi see suvi teha 2e päevase tripi Saaremaale ning nautida ilusa looduse keskel, toredate inimestega agilityt
Esimesel päeval otsustasin ainult Nèraga võistelda. Kahjuks seekord meil tulemust ei tulnud aga iga rada oli meil heast tulemusest väga vähe puudu. Üheks põhjuseks on see, et rajal olles kipun koera ülekontrollima ning veenduma, et ta ikka tegi õige manöövri, kuid selle tulemusel jätan ma ennast lõksu ja ei jõua järgmisele tõkkele. Peaks endale mällu söövitama, et Nèra tegevust ei jää ma kontrollima, vaid usaldan ja tegutsen edasi. Teiseks põhjuseks on see, et endiselt ma väga ei usalda koera stardis, jah meil on hakanud tekkima mingi väike stardipüsivus, kuid eesmärk on, et ma saan teda 100% usaldada. Soov on, et ma lähen rajal soovitud kohta, kehaga näitan talle juba järgnema hakkavat trajektoori ning koer stardib.
Aga tasapisi hakkab tulema, veel mõned võistlused ja olen enam kui kindel, et teeme ainult puhtaid radasid. Töö selle nimel toimub.
Hea meel on, et kontaktid on meil head, kahju on, et minu verbaalsete käskude õpetamise protsess on veel pooleli, seega pean enamjaolt rajanäitamisel panustama kehakeelele. Kiire koeraga ei ole see väga hea!
Nèra kiirus on ikka mega! Üks rada, kus sain ka ise võrdlevat aega võtta (rada, kus ma eelviimasel tõkkel kukkusin ja lihast rebestasin) ning selgus, et minu ebakindel rada oli ca 2sec kiirem kui raja kõige kiirem koer. Olin tõsiselt üllatunud, sest ma ise ikka veel ei suuda tajuda Nèra kiirust.
Seega nüüd käib treening väga kindla sihiga ning ootan põnevusega kui meil puhtad rajad tulema hakkavad.
Berta panin kirja ainult pühapäevale. Vaene pisikene südamekoer ei saanud ikka kohe aru, et miks ta peab jooksma! Berta kiirus oli bertalik ja nii me kõik rajad mõnusalt läbi chillisime. Tegelikult on Bertaga päris lahe joosta, kogu raja vältel suudan ma kõikidele asjadele mõelda ning imetleda kui püüdlikult ta üritab puhtalt rada läbida. Ta on mul ikka imearmas kutsu. Saime tulemused kirja kuid kiiruses pidime alla vanduma kiirematele seega platseerusime sinna keskmiste hulka.
Nüüd seeria Martti imeilusaid fotosid.
Üldse ei taha viriseda aga ikka vist natukene peab. Lisaks enda agility sooritusele võistlustel olen ikka enam ja enam hakanud tähelepanu pöörama ka kõigele muule. Seekord jäi silma rajatoimkonna tegutsemine ja koerte turvalisuse tagamine. Tegelikult ei ole see koerte turvalisust silmas pidades hea kui tunnelid ei paigutata tema õiges pikkuses, vaid 6m tunnel seatakse ca 4,5meetriseks ehk väga lössi. See ei ole ok. Või U kujulise tunneli raskusteks paigaldatakse kerged raskused ainult tunneli suudele ning keskel on lodi tunnel. Ka see ei ole ok. Jah, saan aru, et agility takistused on kallid, kuid tegelikult tunneli raskuseid saab väga kerge vaevaga ka ise teha ning ei maksa üldse nii palju. Võimalik, et tegemist on minu üliterava ohutunde tagamise eesmärgiga, kuid sama oluline nagu on koera võistluseelne ja -järgne soojendamine on minu jaoks määrava tähtsusega koera turvalisuse tagamine ka rajal.
Imestasin ka reeglitest kinnipidamise eetikat! Kui võistluste keskel muudetakse takistuse asukohta siis kas kõik eelmised tulemused tühistatakse või muudetud takistusega tulemused kuuluvad kordamisele, aga sel korral nii ei tehtud! Lihtsalt tekitas imestust kui keset võistlust muudetakse takistuse asukohta ca 2m raadiuses ja võitleja teeb sellekohase märkuse siis seda ignoreeritakse!
Olen seisukohal, et iga võistlus peab olema ülesse ehitatud rangetele reeglitele ning võistluste vältel tuleb igale võistlejale tagada võrdsed võimalused (v.a. force majeur olukorrad).
Selle aasta plaani sai võetud, et osalen Nèraga nii paljudel suurvõistlustel kui vähegi võimalik. Salaplaan, et ka Moravia Openil ja täide see läkski!
Jah annan endale aru, et meie meeskond on väga noor ja tööd kuhjaga vaja teha, kuid olen tänulik, et osalemise otsus sai tehtud!
Teele sai asutud päev varem ning varahommikul mina, Marta ja Kaisa teele asusime. Minu väiksesse autosse mahutasime 3 inimest, 4 koera ja hulgaliselt asju. Ära mahtusime !
Meie kolmene seltskond klappis koheselt ning terve tee oli meil alati millestki rääkida. Jutuhoos avastasime ennast Poola piiri ületamas ning sügavalt imestasime, et kas tõesti Trumpi külastus Poola tekitas piirpunktile range valve ning relvastatud mehed. Mismõttes te soovite meie passe! Pliksid lükkasid minu kui enam-vähem venekeelt kõneleva inimese „tanki“ ja nii ma üritasin kahele hambuni relvastatud piirivalvurile selgeks teha, et tuleme Eestist ning meie riigis on isikuttõendavaks dokumendiks ID kaart ning passe ei ole. Lisaks sellele oleme teel tsehhi ning koertega võistlema. Lasime onul autosse vaadata ning selle peale kõik 4 koera andsid häälekalt endast märku. Õnneks onu küsis minu käest, et mis ma arvan kus ma olen, mille peale vastasin, et Poola piiri ületamas. Nojah, selgus, et olime Venemaa piiriületuse kohas. 3 naist, 3 gps-ga nutitelefoni ning tomtom ja me ei saanud ikka aru, et olime kursist kõrvale kaldunud!
Kui asja koomilisus jõudis kohale ka piirivalvuritele siis nad asusid meie telefonides kaaridl surfama, et näidata kus me oleme ja kuhu minema peame. Meie selja taha parkinud bmw elanikud kutsusid mind enda juurde ning ütlesid, et ma ei pabistaks ning küll te ka selle Poola piiri ülesse leiate. Juht teatas, et 20km sõita, kõrvalistuja ütles, et ikka 100km. Välimuselt meenutasid mind aidanud mehed hiidsuure Hulk`e ning väljapaistev keha oli kaetud väga kreiside tätoveeringutega (lisaks nende auto ilmselt maksis 10000 xrohkem kui kogu minu maine varandus kokku). No nii siis piirivalvurid seletasid Martale/Kaisale kuhu minema peab ning „kapid“ tegid mulle selgeks kuhu mina pean minema ja nii me piirpunktist välja manööverdama asusimegi (tuli sõita aedikust välja ja vastassuunasvööndis). Piiripunktist välja minnes selgus, et keegi meist ei olnud ära fikseerinud, et kuhu siis ikkagi minema peame J - õnneks Poola piiri ülesse leidsime ning olime selleks hetkeks ca 1,5h ajas kaotanud.
Peale 21h sõitu kohale jõudsime! Enne kui meid hotellituppa lubati sain ma uue külmadushi osaliseks! Kuna broneering oli minu nimel siis asjatasin hotellis mina ja ka mina täitsin dokumente. Kui olin meid sissekirjutanud, pöördus hotellitöötaja minu poole ning palus, et ka minu TÜTRED dokumendid esitaksid! NAGUETMISMÕTTES! Õnneks kosutav ööuni parandas kõik hingehaavad. Reede 7.juuli – ametlik AG rada Rada õppides sain aru, mis tase Moravia Openil on! Sellist spurti ja nii keerulisi radasid ei ole ma elu sees teinud! Eesti A3 oli selle kõrval nagu kergemapoolne A0. Raja raskemad osad saime ilusasti tehtud, eriti uhke olin peale poomi „out“ käsklus ja kaugsaatmine tunnelisse. Nèra tegi perfektse poomi soorituse ja out`i. Ka raske kiik-slaalom kombinatsioon sai tehtud ja siis ma lennutasin ta parema käsklusega rajal välja. Deem! Rajapiirete ületamine tähendas ka dsq-d. Kahju, et Nèra nii suure kiirusega sea kaart võttis, oleks ta rajapiirdes püsinud, oleks meil ülikiire ja ilus puhas ametlik rada tulnud Laupäev 8.juuli – Open eeljooksud (1xHy + 2xAG) Kui arvasin, et reedene rada oli raske siis selgus, et eksisin. Nii keerulisi radasid ei olegi varem näinud. Ütleme nii, et iga kolmas manööver oli lõks. Rõõm on sellest, et kõik dsg-d olid sellised väga napid (Biro AG rada oli kole susserdis) ehk siis natukene arenemisruumi ja treenimist meie meeskonnale. Pühapäev 9 juuli – 1xHY ja 2xAG Pupiku päeva esimene AG rada õnnestus meil ideaalselt!!! Lendkiigest on hirmus kahju, kuid sellega selgus, et kiike pean ma hakkama kõvasti harjutama, et ta suurel kiirusel seda isesesivalt teeks! Selle võistluse poomi ülehüpe pidi muidugi tulema tulemusega rajalt aga ülehüpe tuli ainult sellest, et samal ajal kui koer oleks oma viimast sammu esikäpaga poomil pidanud tegema, tõmbasin ma teda käega vasakule ja nii ta kõrvale hüppas (seega kui oleks otsepoom, oleks poomi sooritus ideaalne).
Rõõm on selles, et Nèra kiirus rajal ei olnud päris see, mis alati ehk tavaliselt on ta veelgi kiirem, seega selle raja teiseks kiirem aeg oli ülisuur üllatus (pürr Bazooka oli Nèrast kiirem 0,97sec ja Nèra tegi suuuuuri kaari aga pürr ei teinud). Seega täiesti konkurentsivõimeline kuts on mul! Eelmise aasta EO-l võitis Laura&Bazooka, Martina&Kiki tandemit ning nende võidujooks on siin:
Moravial Bazooka jooks on siin:
Kokkuvõttes! Kõik dsq tulemused, mis sain on üliheaks õppetunniks! Euroopa trend hakkab sinnapoole minema, et rajad on kiired, sportlikud ning väga keerulised. Absoluutselt igal rajal oli slaalomi sisenemine 90kraadise nurga all ning enne seda praktiliselt sirgjoones takistused, mis võimendavad eelgi koera kiirust. Ehk tuleb koerale selgeks õpetada tagantlõikamisega 90kraadise nurga all slaalomi sisenemine väga suurel kiirusel, lisaks peab ka koer aktsepteerima seda, et koerajuht liigub vastusuunas. Palju oli radasid, kus tunnel oli A või poomi all ja see eeldas koera iseseisvat liikumist ning õige takistuse võtmist käsu peale. Lisaks oli sellistes kombinatsioonides, kus koerajuht ja koer olid erinevatel pooltel ning käsu peale pidi koer järgmise takistuse isesesivalt sooritama. Serpetiine oli ülipalju, vist ei olnud rada, kus oleksid serpetiinid puudunud. Palju sirgeid lõike, kus lõpus oli mõni ülikeeruline lõks, mis eeldas koerajuhi kiireid jalgu ja/või koera verbaalset käskude teadmist.
Võtsin plaani teha Nèrale selgeks:
* verbaalsed käsud, milles ei tohi ta mitte kui kunagi eksida (sete, vivi, out, tik, tak, parem, vasak, hoop, shasha)
* iseseisev korrektne kiige sooritus – kiige mittekontrollimine oleks väga paljudel radadel andnud koerajuhile edumaa
* slaalom - rasked nurgad, kiire sisenemime, minust liikumisest mitte sõltumine (eesmärk kui ütlan sõnaliselt „slaalom“ siis koer siseneb õigesti ning teeb korektselt lõpuni)
* poomi/tunneli/A käskluse selgeks tegemine ning nende eristamine
Annan meile aasta aega, et eespool nimetatud teemad selgeks saada (õnneks tean kuidas neid treenida ning osad teemad on juba meil töö all) ning 2018 Moravia Openil näidata, mis puust me tehtud oleme! Julged sõnad kuid kui eesmärke ei sea, ei ole ka tulemusi.
Suurvõistluse kogemus oli nii minule kui Nèrale hindamatu! Olla valmis pikkadeks päevadeks, endale selgeks teha millal ma stardin ja kelle järgi, olla valmis keskenduma rajale ka siis kui ümberringi kõlaritest tulev lärm, mustmiljon võõrast koera ja meeletu kuumus. Oi kui uhke ma olin Nèra üle, kui ma panin ta starti ja samal ajal tema kõrval kõlaritest rääkima hakati. Koer ei teinud sellest välja, vaid tema tähelepanu oli suunatud rajale. Nèra puhul imestasingi seda, et starti oodates ei nautinud ta seda melu, kogu tema olekust oli näha, et ta tahab minema. Ta oli uimane, loid ja emotsioonitu aga nii kui me rajale saime toimus muutumine ja mul oli hüper-super rakett-koer!
Väga hea kogemuse hankimise võistlus ning olen ääretult uhke ühe raskeima raja läbimise üle. Hea koer on mul, nüüd on aeg endaga tegelema hakata ning koerale järgi jõuda.
