Saarema Cup 2017

Kohtunik: Monika Põld ja Anne Tammiksalu

Aeg: 5-16. Juuli 201

Koht: Mustjala

Otsustasin ikkagi see suvi teha 2e päevase tripi Saaremaale ning nautida ilusa looduse keskel, toredate inimestega agilityt

Esimesel päeval otsustasin ainult Nèraga võistelda. Kahjuks seekord meil tulemust ei tulnud aga iga rada oli meil heast tulemusest väga vähe puudu. Üheks põhjuseks on see, et rajal olles kipun koera ülekontrollima ning veenduma, et ta ikka tegi õige manöövri, kuid selle tulemusel jätan ma ennast lõksu ja ei jõua järgmisele tõkkele. Peaks endale mällu söövitama, et Nèra tegevust ei jää ma kontrollima, vaid usaldan ja tegutsen edasi. Teiseks põhjuseks on see, et endiselt ma väga ei usalda koera stardis, jah meil on hakanud tekkima mingi väike stardipüsivus, kuid eesmärk on, et ma saan teda 100% usaldada. Soov on, et ma lähen rajal soovitud kohta, kehaga näitan talle juba järgnema hakkavat trajektoori ning koer stardib. 

Aga tasapisi hakkab tulema, veel mõned võistlused ja olen enam kui kindel, et teeme ainult puhtaid radasid. Töö selle nimel toimub.

Hea meel on, et kontaktid on meil head, kahju on, et minu verbaalsete käskude õpetamise protsess on veel pooleli, seega pean enamjaolt rajanäitamisel panustama kehakeelele. Kiire koeraga ei ole see väga hea!

Nèra kiirus on ikka mega! Üks rada, kus sain ka ise võrdlevat aega võtta (rada, kus ma eelviimasel tõkkel kukkusin ja lihast rebestasin) ning selgus, et minu ebakindel rada oli ca 2sec kiirem kui raja kõige kiirem koer. Olin tõsiselt üllatunud, sest ma ise ikka veel ei suuda tajuda Nèra kiirust.

Seega nüüd käib treening väga kindla sihiga ning ootan põnevusega kui meil puhtad rajad tulema hakkavad.

Berta panin kirja ainult pühapäevale. Vaene pisikene südamekoer ei saanud ikka kohe aru, et miks ta peab jooksma! Berta kiirus oli bertalik ja nii me kõik rajad mõnusalt läbi chillisime. Tegelikult on Bertaga päris lahe joosta, kogu raja vältel suudan ma kõikidele asjadele mõelda ning imetleda kui püüdlikult ta üritab puhtalt rada läbida. Ta on mul ikka imearmas kutsu. Saime tulemused kirja kuid kiiruses pidime alla vanduma kiirematele seega platseerusime sinna keskmiste hulka. 

Nüüd seeria Martti imeilusaid fotosid. 

Üldse ei taha viriseda aga ikka vist natukene peab. Lisaks enda agility sooritusele võistlustel olen ikka enam ja enam hakanud tähelepanu pöörama ka kõigele muule. Seekord jäi silma rajatoimkonna tegutsemine ja koerte turvalisuse tagamine. Tegelikult ei ole see koerte turvalisust silmas pidades hea kui tunnelid ei paigutata tema õiges pikkuses, vaid 6m tunnel seatakse ca 4,5meetriseks ehk väga lössi. See ei ole ok. Või U kujulise tunneli raskusteks paigaldatakse kerged raskused ainult tunneli suudele ning keskel on lodi tunnel. Ka see ei ole ok. Jah, saan aru, et agility takistused on kallid, kuid tegelikult tunneli raskuseid saab väga kerge vaevaga ka ise teha ning ei maksa üldse nii palju. Võimalik, et tegemist on minu üliterava ohutunde tagamise eesmärgiga, kuid sama oluline nagu on koera võistluseelne ja -järgne soojendamine on minu jaoks määrava tähtsusega koera turvalisuse tagamine ka rajal.

Imestasin ka reeglitest kinnipidamise eetikat! Kui võistluste keskel muudetakse takistuse asukohta siis kas kõik eelmised tulemused tühistatakse või muudetud takistusega tulemused kuuluvad kordamisele, aga sel korral nii ei tehtud! Lihtsalt tekitas imestust kui keset võistlust muudetakse takistuse asukohta ca 2m raadiuses ja võitleja teeb sellekohase märkuse siis seda ignoreeritakse!

Olen seisukohal, et iga võistlus peab olema ülesse ehitatud rangetele reeglitele ning võistluste vältel tuleb igale võistlejale tagada võrdsed võimalused (v.a. force majeur olukorrad).