Minu teekond spordimaailma algas kui olin 5e aastane ning see teekond jätkub. Ilmselt minu elus ei ole hetke kui ma sporti ei oleks teinud. Olen tegutsenud professionaalsel tasandil, kus iga su samm on ära planeeritud ning kui oma treeningmahtudest rääkida siis igal kõrvalkuulajal vajub hämmastusest suu lahti ning enamus arvab, et bluffin (kui aus olla siis olen treeningkoormusi isegi vähemaks rääkinud, sest reaalseid numbreid ette ladudes ei usuks keegi seda!). Olen teinud sporti tasemel kus kogu ihu ja hingega oled selles maailmas ning üheks treeningmeetodiks on istuda tunde ookeani kaldal ning õppida selgeks lainerütmi. Olen harrastanud individuaalset spordiala, kus iga su samm sõltub ainult sinust endast ning oma tulemusest pead endale aru andma ning teinud sporti kus meeskond ning meeskonna tunnetus on kõige olulisem. Sellel väga pikal teekonnal on minu elus olnud mitmeid treenereid, oma ala tippusid, teel tippu rühkivaid ning harrastajaid/kambajõmme, kes koos minuga õpivad.
Treeneril lasub tohutu vastutus ja kohustus anda endast kõik ja saada tagasi palju energiat. See on nagu tants nööril, kus iga sekund pead valitsema oma keha ja emotsioone ning samas andma endast parima. Oma kogemusele toetudes olen täna veendunud, et hea treener peab tundma ja armastama oma ala rakutasandile välja ning südamest hoolima oma õpilastest. Jah, see on tõsi, et maailmameistriks kedagi treenida, ei pea ise olema maailmameister aga sa pead teadma ja tunnetama, mida tähendab olla maailmameister ja kuidas selleks saada.
Hingesoojendav oli lugeda Susan Garretti mõtteid treeneri olemusest, olen temaga 1000% nõus - http://susangarrettdogagility.com/2012/09/finding-great-instruction-in-dog-agility/
Ilusaid hetki treenides!
No comments:
Post a Comment