Monday, November 30, 2015

Kallis Jõuluvana, minu selle aasta soov on väike-väike: palun mulle isiklik agility plats!


…eilses Nèra trennis jõudsin järeldusele, et ainus, mis minu õnnest veel puudu, on isiklik agility plats :) Väike soov, eksju!

Nèraga treenides olen korduvalt jõudnud tõdemuseni, et treeneriga treening on see, kus treener näitab uusi elemente, osutab minu vigadele uute elementide tegemisel ning sealt alles algabki tõsine treening. Ehk siis kodutrenn isiklikul jõuluvana toodud agility platsil!

Näiteks eilegi, kus proovisime 5e takistusega tehnilist rada – valsid tulevad Nèraga väga kaunilt välja, kuid seljaga eestlõikamised läksid täiega vett vedama. Esiteks liigun ma sellel pöördel kiirusega, mis Bertaga koostöös tekkinud (Nèrale on see ilmselgelt liiga aeglane), teiseks ei suuda ma piisavalt kiiresti kontrollida, et koer hüpet sooritaks. Okei, trennis ma teeksin seda elementi ca 15min ja läheksin teiste soorituste juurde, kuid sellest ei oleks piisav, et kutsikas sellise manöövri ära õpiks ja ennekõike, mina oma kohmakat keret kiiremini liigutama hakkaks! Lihtne järeldus – isiklik agility plats!

Nojah reaalsuse piiridesse jäädes siis oma majas elades algeline agility plats on mõeldav, seega ka minu hoovis ilutsevad erinevad takistused. Ning eile juhtuski see, et peale trenni minule/koerale väike puhkus ja läksime õue seljaga eestlõikamisi harjutama. Selgeks sai (peaaegu), seega terve nädal kordame õpitut ning mina lihvin enda kiirust ning palliga ergutan Nèrat veelgi kiiremini sellist manöövrit tegema.
 
Eile tegin püsivusega radasid. Ja siis lõi mulle „pirn“ põlema, miks Bertaga tavaolukorras püsivust harjutades on kõik väga ok aga nii kui starti lähen laguneb püsivus ära. Vastus on selles, et igaüks saaks aru, millal ma annan koerale stardi, nimelt harjutades teen püsivuse nõudmist stabiilselt aga nii kui plaanin koeraga startida siis kukun käte ja kehaga loperdama. Sama viga tegin Nèraga ja nüüdsest on see viga elimineeritud!
Rajad püsivusega õnnestusid ning rõngast möödahüppamisi oli minimaalselt.

Kiike (ainult väikse allatulekuga) ja tunnelit ei hakka mainima, sest neid teeb koer ludinal.

Olen täheldanud, et koera haukumine rajal mind nii väga ei ergutagi, vaid korrektset juhtimist ja kiirust aitab säilitada see, et kohe kui käsklused hilinevad ja minu must nuustik ei tea kuhu joosta hakkab ta hammastega minu kätte ja tagumikku hüppama (kohati on see päris valus, kuid ma ei treeni seda välja. Mulle tundub, et selline tegevus hoiab mind erksana ja koerale lisab kiirusepöördeid juurde).

Eile oli ka üks päris õige WOW efekt. Slaalomit oleme 3e tugikaarega teinud, seekord proovisime avatud kaartega ja Nèra kippus aeg-ajalt mõned pulgad vahele jätma. Trenni lõpus tuli treeneril hea mõte, et ma alustaksin kinniste kaartega slaalomit ning samal ajal kui ma tegutsen, võtab tema aeg ajalt kaari eemale. Alustasime ning Nèra ei märganudki, et kaared hakkasid eemalduma, kui ükshetk märkasin ise, et slaalomis on kõik kaared ära võetud ning Nèra tegi 2x järjest täiesti iseseisvalt (mina olin tema kõrval ning hõikusin rütmi) puhtalt slaalomi ära!!!
6e kuune kutsikas tegi puhta slaalomi – wow!!! Nojah samas annan aru, et see oli selline kobapeale sooritus ning reaalsuses on meil pikk tee kõndida.

Proovisime ka kõrgemale tõstetud (ca 25cm) poomi planku (kodus teen 15cm) ning peale 3ndat katset sai koer aru, mida ma temalt ootan.
Esimest korda proovisime ka müüri ja sellega mingeid tõrkeid ei esinenud. 

väike hingetõmbe paus peale trenni
Berta oli Nèraga solidaarne


Minu koduülesanded:
* püsivuse harjutamine ning ekstra kontroll, et ma ei vänderdaks koerale starti andes
* seljaga eestlõikamise harjutamine ning oluline on, et mina liigun kiiresti ning koera kiirus ei tohi langeda
* RC harjutamine (tegin kiirustades 2e poomi pikkuses hästi laugja A kujulise plate kuid piisab 1st, seega väiksed ümberehitustööd ees ootamas) * veelkord RC RC RC RC RC RC ja tuhat korda RC (ilmselt nädalas tuleb 200..250x Nèral plank poomi RC-na joosta

 

Meie tavapärane kodu-elu :)
Kohe näha, et vanad sõbrad :)

Monday, November 23, 2015

High level hullus ehk õnnestus mudilane ära väsitada!


Lõpeta pildistamine!
Valget aega on meie ajavöötmes novembris nii vähe, seega ma ei suuda meie nädalavahetuse metsamatkasid ära jätta, isegi siis kui käib ajaga võidujooks, et õigeks ajaks trenni jõuda.
Pühapäev oli taaskord meeletu tormamise päev! Koera-bandega metsas jalutades lendas aeg meeletu kiiruse, et me ei märganudki kui 2h 30min oli möödas ja minul trenniaeg hakkas selga tiksuma. Koju jõudes avastasin, et jäänud täpselt 30min trenni alguseni!
Seekord oli plaanis Nèra trenn + Berta trenn, seega topelt maiused kotti, mudased riided viisakamate vastu vahetatud ja jõudsingi õigeks ajaks kohale.

Soojendus tehtud, alustasin radade õppimist.
Esimene lõik andis aimu, et kiired jalad on võtmetegur ja nii oligi. Mingil kummalisel kombel õnnestus mul koer suunata väga väikeste kaarte tegemisse (juhhuu!), kuid üllatus oli rõngas, mida ta rajal viilides võttis. Ilmselt oli asi selles, et polnud kaua harjutanud, seega sai see mitmeid kordi võetud, mille järel ka rajal rõngasooritus õnnestus. Esimene raja sett lõppes tagantlõikamisega, mille õnnestumisele aitas kaasa palli viskamine õiges suunas.

Järgmine rajaosa eeldas eestlõikamisega tunnelisse saatmist …. no ei suutnud nii kiiresti koera juhtida. Kohe kui minu juhtimine on aeglasem kui Nèra jooks, hakkab ta mulle tagumikku, kätte ja sülle hüppama, seega enne tunnelisse saatmist kargas koer minu ümber ja minu juhtimine rauges koheselt (kartsin talle peale astuda). Küll üritasin enne tunnelit valssi teha, küll tõke enne tunnelit valssida aga selline kombo ei toiminud! Muidugi kui koer kogenum ja ma ei pea igat tõket kontrollima ja saaksin ette joosta siis see eestlõikamine õnnestuks, kuid algaja koeraga ei saa eest ära tormata.
Positiivne oli see, et esimese rajalõigu lõppedes palli loopimine kinnistas koeras tagantlõikamise liigutust, seega pikka rada joostes õnnestus see koht ideaalselt (mul oli suu lahti kui tajusin, et minu 6e kuune mudilane teeb tagantlõikamist perfektselt ja veel nii ökonoomsete kaartega).

Kolmas lõik tähendas taaskord kiireid jalgu, oleks koer iseseisvalt läinud rõngasse, oleksin perfektselt jõudnud igasse etappi, kuid rõnga kontrollimine, eeldas taaskord minu ülihelikiirusel lidumist.

Tervet rada joostes olid kõik kohad väga ilusad v.a eestlõikamisega tunnelisse saatmine, oi kuidas see mind vaevama jäi! Tunneli sooritusest nördinuna üritasin ma ca 5x teha 20takistusega rada, hing oli paelaga kaelas (võhmaga mul väga probleeme ei olnudki, kuid kiirus oli tappev) aga eestlõikamine ikkagi ei õnnestunud! Isegi õhtul maga maminnes vaevas mind see koht, sest vaimusilmas elasin veel ja veel kord läbi oma liigutused ja analüüsisin, kus ma vea tegin.

Huvitav, kas saab veel jõuluvanale soovide listi muudatuse teha? – soovin kiiremaid jalgu, et mudilasega ühes rütmis joosta.

Nèra puhkama ja Berta etteaste. Kuna olin edasijõudnutest ainukesena trennis siis tähendas see praktiliselt 4 raja suhteliselt järjestikust jooksu. Olenemata meie 11km jalutuskäigust, otsustas Berta trennis ergas ja kiire olla, mis taaskord pani minu kiiruse proovile. Bertaga rajad õnnestusid ideaalselt ja vist ei pea mainima, et kontaktid olid lihtsalt PERFEKTSED!
Minu Bertakene kiunus tunnelis, slaalomis ning osadel tõketel minu vaikiv russell haukus (muusika minu kõrvadele)
Peale trenni Bertaga väike lõdvestusring, koer boxi puhkama ja taaskord Nèra etteaste.
Oehh!

Nèraga tegime slaalomit (3e tugikaarega), kiike suurema allamineku trajektooriga (oi kuidas see koer jumaldab kiike!), jooksukontaktne tõstetud lauaga ning esimest korda proovisime pikkuse hüpet. Kui Nèra pikkushüppele pihta sai siis tulid kaunid sooritused, ilusad kiired hüpped.
Seekord suutsin Nèra viia trenniga sellisesse konditsiooni, et kui lähedusse ilmus koer, kellega Nèra tahtis mölisema minna siis mina ning treening olid suuremad motivaatorid talle, juhheeei!
See koer ei väsi mind üllatamast!

Sattusin treeninguga nii hoogu, et treener pidi mind platsilt minema kihutama. Autosse istudes tajusin, et appikene kui väsinud ma olen! Jalad olid kanged ning väga väsinud. Koju saabudes oli saun köetud, seega Berta läks leiliruumi sooja (jep, Bertale meeldib saunas käia) ning Nèra läks koridori minu tossude peale magama.
Nii vaikset õhtut ei ole ammu olnud! 

Nèra ingellik pool, mis eksisteerib ainult välimuses :)
 Super päev! Selliseid võiks veelgi olla.
Uue nädala eesmärk on koerale jooksukoridor kodus teha ning harjutada teda koos minuga jooksma ning õpetada selgeks käsklus „edasi, hüppa“.

…jätkan püüdlikult igapäevast jooksu kontaktide harjutamisega. Ei takista mind vihm, lumi, pimedus, sest õue sai pandud prožektor ning antud lubadus, et kevadeks on muru taastatud.

kodupoom






Friday, November 20, 2015

Pusztas Legacy Altariël hüüdnimega Nèra sai 6e kuuseks


Minu väike must printsess (keda ma petan „minu väike must lokkis kurat!“) sai täna 6e kuuseks. 

Diivanikoer?
Alles see oli kui väike must lõngakera suurte nööpsilmadega maailma uudistas ja nüüd on temast kasvanud iseteadlik, julge, enesekindel, kindla meelega hullukene. Energiavarudel lõppu ei ole ja hääle kileduse oktaavid näitavad kasvusuunda.
Karjakoera instinktid on tuntavad, kuid tugevalt löövad temas välja ka põikpäisus, iseteadlikkus ja kindlameelsus, millest annab ta valjuhäälselt märku. 

 
Sotsialiseerimise protsess on olnud edukas, Nèra on näinud ja kogenud väga erinevaid kohti ning olukordi (endiselt ei arva ta inimestest ja teistest koertest midagi, kuid see ongi Irhaberki liini mudilaste omapära). 

bertahull on Nèra jätkuvalt - seal kus Berta, seal ka Nèra
 
Ees on ootamas tegus agility periood ning väike mõttetöö käib näituste suunas. Pean endale müksu tagumikku andma, et näitused välja valida ja vaadata, mida mu must lokkis röökiv kurat näituseringis korda saadab. Endiselt ei ole ma näitustest vaimustuses, seega lükkan aga sellega tegelemist edasi.

Statistika:
Kaal 7,1 kg (tema õe kaal hakkab 9kg lähenema. Nèra toidu portsjone vaadates võiks arvata, et toidan india elevanti)
Turjakõrgus 39cm 
 
Peale vaadates võiks eeldada, et Nèra on suur ja kogukas koer, kuid see on kõik petlik. Uhke kasuka all on peidus kiitsakas kondibukett (tundub, et tegemist alati näljase loomult sihvaka mudiga).

 
Palju õnne Sulle, mu väike must iludus!


Haruldane hetk Nèra on rahulik:


Thursday, November 19, 2015

Rebane on Berta semu :)


Peale mitmeaastast pausi käis Berta rebast nuusutamas. Berta ei arvanud asjast midagi ja kui päris aus olla siis ka mina mitte. Juba eelmisel urukülastusel ei olnud Berta just kõige altim tehisurgu minema ja ka see haukumise pool oli nadi. Või noh mida arvata koerast, kelle karv tõuseb tomahoogiks seljal (russelli märk, et ta on ärritunud/valmis ründama) ja siis teeb ta „auh“ ja vaatab perenaise poole, et kas tohtis ikka haukuda. Meie koduses elus on Bertal haukumine keelatud ning ta on selle õpetuse väga hästi omaks võtnud.

Ma ise tean, et Bertal on väga hea jahiinstinkt, seega mind jahikatse tegemine ja tehisurus käimine väga ei loksutagi. Olen Bertaga käinud paaril korral päris ajujahil ning professionaalsed jahimehed on Berta instinkti väga kiitnud (peale jahti sai ta isegi päris jahikoertega koos looma sisikonna tükki süüa ja surnud metslooma rapsida). Korra-paar oleme metsas mägra (või mis iganes elukas see oli) uru otsa komistanud ning igakord pidin koera rihmastama ja teda kaugele eemale vedama, sest Berta üritas täie jõuga pimedasse maa-alusesse urgu söösta (prrr siiamaani mäletan kuidas ma Bertat sabast hoides urust välja tirisin).

Seega tehisurg ja jahikatse jääb meil tegemata aga päris jahtidel me võimalusel ikka osaleme. Ja ka Hiiumaa kodu aeda sattuvaid rebaseid hakkab ta täiskiirusel metsa tagasi ajama (korra nii teinud, seega sellist tüüpi jahi-karjäär võib jätkuda) :)

Hiljem russelli bande jalutuskäik ning sekka oli segatud ka paar karjakoera.

 
Kohalikule karussellile on koertest järjekord moodustunud