Soovid, mis täituvad ...

Sellel samal päeval kui olin 1000% kindel, et elu mudita ei ole enam võimalik, soovisin, et tahan kindlasti hullupööra kreisit karjuvat mudilast, kes töötades läheb ülevõlli ning töötab minuga igas olukorras ning iga ilmaga ning iga kell.

Nojah, isegi siis kui oled peale suurt eeltööd leidnud õiged vanemad ning ideaalse kasvataja ning koeratõug on see, kellel kõik eeldused olemas, ei saa ikkagi kindel olla, et hull naaskel sünnib.
Kuid õnneks see kõik on Nèras olemas – hullus, kreisidus, on/off nupp, tahe minuga koos töötada ning ülevõlli olek agility platsil. 

Mõõdukas õhusoojus, vinge tuul, külm paduvihm – ükski nendest teguritest ei häiri Nèrat ning ka erinevad platsi pinnased – liiv, kunstmuru, looduslik pinnakate – ei oma selle koera jaoks tähtsust. Tean, et meil on väga vähe trennitunde seljataga kuid kõik eeldused on juba selles väikses mustas lokilambas olemas.
Muidugi iga koera treenimises mängib ülisuurt rolli koerajuht, seega juba eos olen ülipüüdlikult üritanud välistada endapoolsed vead (manöövrid, mida ma ei oska õpin selgeks Berta peal – anna andeks mu printsess, et oled katsejänes) ning üritan välistada enda tüüpvead (olen üliuhke enda üle, et enam ei ole teinud tüüpviga – järsk pidurdus tõkke/tunneli ees, veendumata, kas koer läks takistusele). Uhhhh ei arvanudki, et teadlik treening emotsionaalselt nii väsitav on! 

Aga konkreetselt meie pühapäevane treening. Eelmine kord märkasin, et shveitsika pööre ei tulnud meil just kõige sujuvam ning ka koera kaared on ülisuured seega Hiiumaal seadsin sisse 5st hüppetakistusest koosneva raja. Nii me nädala jagu ühte ja sama hüpperada 5min kaupa treenisime + püsivus ning tulemuseks oli päris ilus vaadeldav jooks. Püsivus oli super (nojah, samas ma ei tea koera, kellel oleks kodutreeningutes püsivusega probleeme) ning minu shveitsikad päris sujuvad (koer oli seal kus ta olema pidi) ja ka kaared hakkasid väiksemaks muutuma.
Seega meie päristrennis jooksime väga ilusaid radasid. 

Kiire koeraga lähikontaktis joosta võtab võhmale! Lisaks trennis ma püsivust ei tee, seega topelt lidumine on garanteeritud. Avastasin uue „lõksu“, koer ei lähe hüppetakistusele kui ma ise seda korrektselt ning lähedalt ei näita, seega pean ma ennast väga kontrollima, et suure õhinaga kaugnäitamist vältima. Treeningute lõpuosas kees koer üle, seega ka tunnelisse saatmine kaugjuhtimisega ei toiminud, vaid pidin lähedalt ta saatma – siis hakkas ka minu võhm viimseid hingusi tegema. Õnneks sain treenerilt loa puhata ning seejärel jooksime 2x 18 takistustega raja puhtalt läbi – aga milline kiirus! Jummel küll, lisaks jooksu saatev klähvimine (muusika minu kõrvadele), puhas nauding!
Vot selline tunne on joosta säde silmis koeraga agilityt, kus mitte ainumastki viga ei ole lubatud teha! Puhas rõõm! Südamest loodan, et ma ise Nèra treenimisega koeras kiirust maha ei tõmba ning seda „hullupilgusädet“ temas ei kaotaks.

Esimest korda proovisin ka kallakule pandud plangul RC-d joosta – peale paari ebaõnnestumist oli sooritus ideaalne! Kodus jätkan täiskiirusel flat plangul RC harjutamist (video eelmise nädala treeningust).

Kiik ja slaalom – kiik on Nèra jaoks koht, kus süüa saab, seega ei mingeid probleeme ning slaalom kiire ja kaunis (tüüpiline kutsika slaalom, kus jalaga fikseerin tema sisseminekuid ning 3 võrku abiks).

Kodutööks sain out-käskluse harjutamise ümber ühe kaare (et sooritused sujuvamaks muutuks ning koerale kinnistuks tegevus) ning ümber ühe tõkkekaare sülepöörde tegemine.
Kodutöödega tegin esmaspäeva varahommikul algust – kodutöö haukumise heliga sai sooritatud heale hindele ning naabruskonna inimesed ülesse äratatud!

Kaalu statistika:
Berta – 6,9kg
Nèra – 7,1kg
Mina – endiselt ideaalkaalus

Nèra hõivas Berta lemmikkoha

Berta on õpetanud Nèrale, et kaminaesine on parim koht!