Saturday, October 26, 2013

TAKO 20.10.13 võistlustandril


Toimumiskoht: TAKO sisehall
Kohtunikud:
Anne ja Harri Huittinen
Aeg: 20 oktoober 2013


Meie viimased TAKO võistluse mälestused jäid sinna aega kus Berta seisis kangekaelselt tõkete taga, üritas kõik rajal olevad kohtunikud ära tervitada ning kontakt minuga oli väga nadi.
Isegi siis kui mujal hakkasid meie jooksud jooksude moodi välja kujunema, oli TAKO hall ikka see koht, kus koer lollusi tegi.

Võistlustele mittemõtlemist näitas ka see, et kui õhtul heitsin pilgu Endomondole siis näitas see, et meie jalutuskäik oli kujunenud 9,58km pikkuseks, mis osaliselt sisaldas Berta võidukihutamisi borderiga ning nobekäpp hollandlasega. Ja järgmine päev ootas meid 4rada ees!!!

Olin enda jaoks valmis planeerinud terve tegevuste jada, mida ma teen ja kuidas käitun hallis. Koeraga halli ja jesses, Berta on ikka see elurõõmus Berta, seega TAKO halli ebalev käitumine on kadunud.

1 rada
Rada tundus olevat lihtsama poolne ei midagi keerulist. Juba kolmanda tõkke juures otsustas koer kohtuniku juurde joosta ja talle tere öelda. Vot nüüd ei oska öelda, kas tegemist oli koera sooviga tervitusjooks teha või tõlgendas ta minu out-käsklust valesti :D Muidugi kui nägin koera kohtuniku suunas lippamas, tundsin kuidas viimased 6kuud treeninguid silme eest läbi jooksid ning tahtsin ahastusest käed taeva poole sirutada!!! Õnneks väike käsklus ja koer oli minu juures tagasi, kuid sellest piisas, et ma nõmedalt edasi juhtisin. Muidugi liiga äkilise liigutusega sai koer valesse tunneli auku suunatud ja siis oli mul tõesti ükskõik kuidas ma seal rajal edasi jooksen. Meeldetuletus tuleviku tarbeks, nii ei tohi kunagi enam teha!

2 rada
Rada õppides tundus see ülimalt mõnus ja joostav. Ainult 3, 4 ja 5 tõke plaanisin hirmus kavalalt saatmist teha, kuid hakates jookse vaatama, sain aru, et väikse koeraga selline planeering ei ole õige. Elus esimest korda planeerisin raja ümber kui olin algselt õppinud. Seega otsustasin 3ndale ja 4ndale saatmise ümber planeerida ja totu unustasin, et ka 5ndale pean ju saatmist muutma ja nii ma ta out-i saatsingi ja saime oma dsq kätte.
Kohe kui olin 4ndalt ta ära saatnud, sain aru, et ohh sa raks, ta läheb ju vales suunas! 
Edasi olin lohakas nagu porikärbes ja ega ma rohkem ka ei hoolinud kuidas või mismoodi meil ülejäänud sooritus läks

Õnneks tuli peale teist rada Natalja minu juurde ja ütles, et ma selle jama ära lõpetaks. Võtku ma ennast kokku ja hakaku võistlema. Päris piinlik oli ausalt, sest ma ka ise tundsin, et olen esimesel kahel rajal nagu loperdav tuuleveski olnud, kes ei jaga ööd ega mütsi teemast!


3 rada
Otsustasin jooksma hakata! Mulle ka teise kohtuniku rada meeldis, mõnusad trikikad ja keerutamised, just see, mis mulle meeldib.
Olime ülitublid ja kiired, kuid kahjuks 2tõket enne lõppu suunasin koera valesse tunneli auku. Põhjuseks see, et enne tunnelisse saatmist kahtlesin endas, et kas teha valss või eestlõikamine. Kuna otsustamisele läks väärtuslik aega siis valssisin lootuselt vales kohas ja nii koera tagumisse tunneli auku saatsingi.
Aga vahet ei ole, et me dsq saime, sest ilusad dsq on ilusad. Kuidagi hea meel oli seda rada joostes, sest ma tundsin ennast enesekindlalt ja kohe peale raja lõppu suutsin endale selgeks teha kuidas ma oleks saanud seda dsq-d vältida.
Ilus jooks oli! Koer oli kiire, kontaktne ja motiveeritud!

4 rada
Sellel rajal oli 2 kohta, kus ma arvasin, et me võime dsq saada – kohe alguses ja siis samas kohas aga tunnelisse saatmisel. Õnneks sain Kristilt vihjeid kuidas stardis poomile saatmisel vältida ahvatlevat tunneli auku, seega see õnnestus meil väga kaunilt!
Kui koer slaalomit tegi siis mõtlesin, et torman ette ära ja tõkestan tal tunnelisse minemist. Silmanurgast korra märkasin, et koer oli kuidagi kummaline slaalomis aga ma ei märganud, et ta seal dsq väärilise apsu tegi. Ka teine lõks tunnelisse saatmine läks kaunilt ning ülejäänud keerutamised olid väga mõnusad. Kimasin nii nagu jaksasin ja finišisse jõudes selgus, et saime dsq. Selle hetkeni arvasin, et meil läks hästi!

Muuseas ka kontaktid olid enamus kehvad. Põhjus selles (a) kiirustasin ja tahtsin minema joosta kontakti näitamise asemel (b) mida rada edasi, jäi mul alaselg nii valusaks, et ma puhtfüüsiliselt ei olnud võimeline kummardama ja koerale kontakti näitama :D No mis sa teed kui vanadus uksest-aknast sisse murrab :D

Rajad olid hästi mõnusad! Minu jaoks pigem sellised kergemad kui keerulised, väga lahe oli neid joosta, oleks ma ise ainult oma mõtetega rohkem võistluse juures olnud.

Mind väga hämmastas koera käitumine ja füüsis! Peale teist rada muutus koer energilisemaks ning enne neljanda raja starti oli ta mul nagu üleskeeratud hüpikjänes. Koju jõudes kui mina näljast kokku varisesin, vaatas mulle vastu särav silmapaar sellise pilguga, et „noh, täna midagi ka teeme või?“ Terve õhtu tüütas mind oma karvase pardiga ja kutsus mängule.

Aga seekordse võistluse tegija oli Kristi-Lumi tandem. Lumi on tegija, sest nüüd võib ta enda nime juurde uhkusega märkida EST AG CH, võimas! Uhke eeskuju meie tiimile :)

Sunday, October 6, 2013

Pärnus, meie debüüt A3s

Toimumiskoht: Pärnu , koerteklubi Minu Sõber
Kohtunik: Lidia Belyaeva
Aeg: 28 sept. 2013


Kas on võimalik soovida ideaalsemat ilma kui oli selle aasta viimasel välivõistlusel? Vastuseks on kindel ei!
Mõõdukas soojus, päike ja väljas võistlemine, no ei ole olemas paremat kombinatsiooni.

Ainukeseks komistuskiviks sellel võistlusel võis meil saada see, et alates hetkest kui aasta alguses koera motivatsioon langes agility radadel ei hakanud ma starte püsivusega tegema, vaid meil olid nn lendstardid. Kuna olin ammu otsuse vastu võtnud, et A3s ei ole mingeid lendstarte, vaid püsivusega siis võistluseelsel õhtul avastasin, et ma ei ole trennis harjutanud meie stardi rutiini. Eks olen ise hooletu, sest trennis rada tegema minnes olen koera boxist lahti lasknud ja siis üle platsi suvaliselt starti jooksnud (märkus mulle, enam nii ei tohi teha!), mis Berta jaoks tähendab üle ettejäävate tõkete hüppamist ja stardijoonele saabumisel kärsitut püsiistumist.
Kuigi mõlemad stardid oleks edukalt saanud ka lendstardist teha, jäin oma otsusele kindlaks.

Esimene rada
Meie peaaegu debüüt A3s oli rajaga tutvudes selge, et tegemist ei ole üldse keerulise kombinatsiooniga, mõned mõnusad vimkad sees aga kui olen ise hoolas ei tekita ka need probleemi. Eesmärgiks olin endale seadnud, et konkureerin esialgu ainult iseendaga ehk olen ise rahul enda juhtimisega ning koer on lõbus ja motiveeritud.
Koer starti ja minek (püsivusega start oli ilus :D). Keerutamised tulid ilusasti välja ja ka koera hoog oli mõnus, kohe kui sattusime peale valssimist slaalomi juurde oli slaalomisse saatmisel mulle koheselt selge, et olen vales kohas ja seega ka koera saatmine ei ole korrektne.  Korrigeerimisega kaotasime sekundeid ning saime viieka. Aga kogu sooritusega olen ülimalt rahul.
Meie koht oli 7s ning kiirus 4,07m/sec. Kiirus just eriti hea ei olnud aga see on tingitud sellest, et ma ei ole veel suuteline koera ökonoomsemalt juhtima, seega teeb Berta mõned päris mõnusad ekstra tiirud. Aga küll me need kaared ära timmime.


 
Teine rada
Ka see rada ei olnud raskemate killast, mõned lõksud olid kuid täiesti lahe joostav rada! Kuna maxid  alustasid siis oli mul aega rada seedida ja mida aeg edasi, seda rohkem süvenes minu kahtlus paaris kohas, et ma juhin koera valesti. Nii proff ma ei ole, et õpitud rada analüüsides suudan käigult ümber õppida, seega otsustasin esialgses plaanis püsida (kuigi olin 2s kohas 99% kindel, et need on dsq tekitajad).  Meie ootamine venis nii pikaks, et juba tekkis tunne, et ooo ma olen soojal sügispäeval tshillimas ja võistlus ununes. Nautisin seda suurepärast ilma ja jookse kui avastasin, et ups ma pean ju ühe raja veel jooksma :D Kiiresti koer välja, läksin raja äärde ja selle asemel, et koeras motivatsiooni ja kontakti endaga tekitada, mõtlesin veelkord raja jooksuskeemi läbi. Jep, koer oli sellel hetkel unarusse jäetud! Ja siis meie start ning …eeee selline akontaktne koer lohiseb mulle järgi. Püsivusse pannes vaatas Berta ringi ja ma sain aru, et asi ei ole paremate killast. No põrguvärk minu aeglast mõttemaailma! Oleksin võinud ta sülle võtta, paar korda kõrva „Triinu, Triinu“ sosistada ja lendstardiga jooksu alustada ning  Berta oleks käima läinud aga ei! Peale teist tõket läks Berta kohtunikule tere ütlema (tegelikult ülimalt viisakas ja lugupidamist vääriv tegevus :D) ja minu enesekindlus jäi ka sinna teise tõkke juurde paremaid aegu ootama. Otsustasin, et sellest jooksust head nahka ei tule, vaid võtan eesmärgiks koera hea meeleolu ja nii me selle raja läbi kepsutasime. Järeltarkus ütleb, et tegelikult oleksin pidanud kiiresti edasi jooksma ja juhtimisele keskenduma aga läks nagu läks. Muuvist vaadates on koera kiirus hea ning raja lõppedes oli Berta nagu väike energiapall.

Kokkuvõte.
Mina olen oma sooritusega väga rahul, oleks ju võinud paremini minna aga läks nii nagu seekord läks. Õppetund minule: (a) treeningutes võistlussituatsiooni starti teha (alati!) (b) alati keskenduda enne starti koerale ning motivatsiooni tegevust natukene pikemaks venitada kui seni (c) hakata trennis mõtlema koera ökonoomsemale trajektoorile.