Tuesday, March 24, 2015

Saaremaa Agilitykäpp 21.3.2015

Koht: Saare Ratsakeskus, Saaremaa
Aeg: 21.3 2015
Kohtunik: Monika Põld

Võistlussaak!
Minu väike kangelane :)

Olen väga rahul, et Saaremaa reisi plaani võtsin. Sõit sujus rahulikult, ilm oli fantastiline ning võistluste korraldus ja koht olid väga lahedad.
500km, 10h sõitu ja 3x30sec jooksu tasusid ära. Võistluskohast oleks äärepealt mööda kihutanud aga õnneks märkasin viimasel hetkel hulgaliselt koeri maastikul.



Monika rajad on väga head, ei ole üleliia rasked kuid samas on alati paar keerulist kohta sees, mis sunnib rajale keskenduma. Mida keerulisemad kohad rajal, seda parem meie tandemile.



1 rada - hy

Esmapilgul tundus rada väga lihtne, kuid paar kohta, mis sundisid keskenduma koera õigele juhtimisele, tegid raja huvitavaks. Õppides teadsin, et minu komistuskiviks saab peale hüpet terendav tunnelisuu, kuhu koer ei tohi minna. Kolmapäevases trennis oli täpselt sarnane olukord ning pidin seda kohta ca 6x tegema, et koer õigesse kohta saata. Nojah kui võistlusrajal see koht saabus siis koer pani nagu tuulispask valesse tunneliauk ja videolt vaadates ei tegelenud ma üldse koera suunamisega. Nojah, sealt esimese raja dsq tuli.

Minek!
 2 rada – ag
See rada mulle meeldis. A-lt slaalomisse minek oli päris äge. Seekord ei pannud endale sihiks ilusaid kontakte ja sealt see sõu-sõu A-kontakt tuli ning kaarega üle hüpatud poom. Olin poomi ülehüppamisest pärsi nördinud, kuid mingil põhjusel seda parandama ka ei läinud. Muidu oli rada väga ilus, koer energiline, kiire ja motiveeritud.

Kiirus 3,66m/sec



3 rada – ag

Kuigi olin üllatunud, et koer slaalomis kiirust väga ülesse ei kruvinud, oli ta ikkagi enamuse rajast kiire ja kontakte.

Loomulikult oli A selline sõu-sõu kontaktiga aga poom suure ilusa ülehüppega. Egas midagi hakkan jälle trennides rangelt kontakte koeralt nõudma.

Kiirus 3,62m/sec / III koht

Auväärne III koht. Leader tegi sellel rajal puhta töö

Kokkuvõte: Minu juhtimine jätab soovida, lasen koeral liialt palju isepäi joosta ja harrastan kaugjuhtimist, mis võimaldab koeral suuremaid üleliigseid kaari võtta. Miks ma küll ei suuda täpsemalt ja madalamalt koerale näidata ning miks harrast koera juurest kaugele eemale joosta. Ühesõnaga annan enda juhtimisele keskpärase hinda, saaks kordades paremaks.

Edaspidiseks taaskord plaani võtta igal võistlusel ilusad kontaktid teha. Järgmise TAKO võistluse eesmärk on saada mitte ühtegi rajaviga!

Saaremaa loodus, keset loodust shoking-pink puu!

ps. aitäh filmijatele!

Monday, March 23, 2015

Viljandi Heimtali võistlus

Koht: Heimtali hobusekasvatus, Viljandi
Aeg: 14.03.2015
Kohtunik: Monika Põld


Ilm oli kevadine, soe ja päikseline. Lausa lust oli Viljandi sõitu ette võtta.

Kohale saabudes asusid minu auto kõrval  toimetamisi pealt vaatama kaks hobust, kellele pakkus suurt huvi, mida ma teen ja kes  Berta on. Kas just see ärritas koera või oli koer puhanud, kuid Berta oli energiline, rõõmus ja kontakte.

Berta ärritus kui hobust nägi. See oli ainult positiivne!
 1 ag rada
Monika rajad olid suhtelised kerged, paari keerulise kohaga. Kohe alguses kui koer slaalomisse sisenes imestasin siiralt, et miks ta niiii aeglaselt liigub, kuid õnneks keset rada sai ta hoo ülesse. Kontaktivigasid ei olnud, neid ma kontrollisin ekstra hoolsalt.

Tulemuseks 0 rada, millega läksime 6ndale kohale.



2 ag rada

Taaskord väga hea kerge rada v.a. poomile minek, mis oli väga halva nurga all. Planeerisin teha suurema kaare, et koer näeks poomi ja sinna läheks, kuid kogemata tegin liiga suure manöövri ning suunasin perfektse liigutusega koera tunnelisse. Manöövrit parandades avastasin, et oleks piisanud tunduvalt väiksemast kaarest, et koer poomile saata. See oli ainus eksimus, ülejäänud rada oli koer kiire, ökonoomsed kaared ning mitte ühtegi kontaktiviga! Lisaks panin rõhku sellele, et koera kaared oleks väiksed ehk näitasin madalalt ning üritasin välja nuputada millal ja kus oleks kõige õigem koera suunamuutust näidata. Mõne dsq  jooksu üle olen väga õnnelik, ja see oli see jooks.




3 rag rada

Rada alustades oli koer kiire, kontrollisin kontakte ning äärepealt oleksin päris raja alguses dsq võtnud, sest labajalg läks krampi ja komistasin aga õnneks peale paari lonkamist sai asi korda ja rada jätkus.  Kõik keerulised kohad läksid super hästi ja siis viimastel tõketel tegin lohakalt kontrat ja koer oligi valel pool tõket. Seal kus dsq tuli, süüdistan ennast, sets jalad olidki suuatud nii, et koer valestiläheks! Planeerisin 3e eestlõikamist, kuid nähes, et teised teevad seda osa hoopis teiselt poolt, läksin selle õnge, et otsustasin raja planeeringu ümber. Viga! Eestlõikamiste kasuks otsustades oleksin seda dsq-d vältinud ja meil oleks puhas tulemus kirjas.

Oleks oleks oleks ei ole tegija, seega seekord selline võistlus!




Väga vahvad rajad!

Asusime koduteele kui päike hakkas loojuma
Berta toetas oma pea minu jalale ja nii ta õhtul nohisedes magama jäi

Tuesday, March 10, 2015

TAKO võistlus - kiiruse mõiste on meile võõras!



Koht: TAKO hall

Aeg: 07.03.2015

Kohtunik:Veronika Herendy (Ungari)



Kui võistluspaigas koera käitumist nägin selgus, et seekord teeb minuga koostööd a-kontaktne, alamotiveeritud uimane koer. Ei mäletagi, millal viimati pidin enne starti koeraga niii kaua tõmblema, et ta natukenegi liikuma saada. Meie stardinumber oli 20 ja minu tõmblemine algas peaaegu esimesest startijast, seega hinnanguliselt ca 25min tegin ma endast kõik, et koerale elu sisse puhuda.
Täiega müstika, ma ei saa aeg-ajalt Bertale pihta. Kui alguses arvasin, et äkki on koera väsitanud eelmisel õhtul tehtud trenn ning südaööni külas olnud külalised, kes koeraga aktiivselt mängisid siis peale võistlust jalutuskäigul näitas koer, et väsimus on viimane asi, mida ta tunneb. Metsatiirul kappas ta nagu noor hirv!

Võistlusrajad olid hästi huvitavad, mulle meeldisid. Nähes koera hääbuvat koostöötahet võtsin vastu otsuse, et vahet ei ole kuidas koer jookseb, olulised on ainult kontaktid. Eesmärk oli kontrollida kontakte ja need peavad olema ilusad, kõik muu, mis sinna vahepeale jääb on tühine.

1 ag rada
Kuna slaalomisse koer esimese hooga õigesti ei läinud – ma ise juhtisin valesti (väga tobeda manöövri tegin) siis ei hakanud palju mässama, vaid võtsin slaalomist dsq, et edaspidine rada pingevaba oleks. Ja ma kontrollisin kontakte, need tulid enam-vähem ilusad. Rada oli super, mulle väga meeldis.



2 ag rada
Koera kiirus oli natukene kasvanud, kuid endiselt õnnestus mul kontakte kontrollida v.a. viimane poomi ots, kus ma mingil põhjusel koerast liiga tahapoole jäin. Sealt see viiekas tuli, ülejäänud ilus rada. See rada meeldis mulle kõige rohkem.



3 ag rada
Rada algas ilusa poomi kontaktiga, millele järgnes suhteliselt ilus a kontakt ja siis mul oli mälulünk ning saatsin koera out-i kuigi oli otse hüpe. No mida teha kui rada läks meelest!
Ülejäänud rada suhteliselt ilus. Taaskord väga lahe rada.


Suur aitäh filmijatele!

ps. kui satuks soovidega kuldkalakene lähedusse siis sooviks temalt oma koerale agilityhullust. Ohh kuidas sooviks koeraga joosta niimoodi, et ise ka rajal võhmale lähen.

Puhkehetkel
 

Monday, March 9, 2015

Koeratapjad? Jah, inimesed meie seast, keda sina, mina, meie tunneme!



Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud kohtuliku karistuse saanud loomatapja (juriidiliselt korrektne olles täpsustan, et puudub informatsioon kas isik sai karistuse loomatapmise eest või oli karistuse sisuks muu väärtegu). Teema on kirgi kütnud sotsiaalmeedia võrgustikus, sellest on TV-s räägitud, lehtedes kirjutatud. On tehtud samme, et muuta looma legaaldefinitsioon, mis võimaldaks määrata rikkujatele rangemad karistused. 
Selles valguses on minus tekkinud poleemika, et miks põrgu päralt me ei märka igapäevaseid väärtegusid loomade vastu, mida paneb toime meie enda naaber, tuttav, tuttava-tuttav, edukas ärimees, avaliku elu tegelane, poliitik jne.?

Räägin inimestest, kes on teadlikud, et nende koerad omapäi jalutamas käivad, kuid selle tõkestamiseks midagi ette ei võta.
Miks lugematul arvul inimesi arvab, et see on väga okei kui nende koer omapäi mööda metsa ja küla ringi hulgub. Kui hulkuv koer murrab teise koera maha siis miks me liigitame selle „nõme õnnetus“ kategooriasse? Miks hulkuva koera omanik ei liigitu loomatapjaks (omanikul lasub koera tegude ees vastutus) ja miks me ei nõua kõvahäälselt tema kohtulikku karistamist?

Kui ainult avaneks võimalus siis moodustaks hulkur-koerte omanikest vestlusringi ja küsiks, et miks te igapäevaselt riskite oma koerte eludega ning miks panete ohtu lugematul arvul võõraste koerte elusid?
Minu tänane seisukoht on, et (1) nad kõik on vastutustundetud koeraomanikud, kelledel tuleks eluaegne koera omamise keeld peale panna (2) nad on laisad, et selle probleemiga tegeleda (3) nad on täpselt sama julmad loomade suhtes nagu viimasel ajal kõneainet tekitanud loomatapja.

Koera võttes on loogiline, et teed endale huvipakkuva koeratõu iseloomu selgeks. Oled kursis selle koeratõu heade ja halbade omadustega. Kui iseloomustuses on, et koeral on suur tung põgeneda siis võtad seda hoiatust tõsiselt! Kui on kirjelduses, et koer võib olla agressiivne ning rünnata teisi koeri siis teed sa kõik endast sõltuva, et sinu koer ei pääse vabalt hulkuma, kus tal kõik loomuomased instinktid tööle hakkavad. Sa koolitad oma koera, sa õpid oma koera tundma, sa teed endale selgeks kuidas tagada nii enda koera kui teiste koerte turvalisus, sa võtad endale vastutuse.
Aga ikka ja jälle kuulen kuidas väga raskeid tõugusid võetakse põhjendusel „aga ma niiii väga tahan siniste silmadega koera“, „tahan veelgi ägedama iseloomuga koera kui russell“, „tahan endale murdjat majavalvurit“ jne.  Olen nõus, et meil kõigil on erinevad arusaamad oma tulevasest koerast ning jah igaüks võtab sellise koera nagu ta soovib. Aktsepteerin  isegi seda kui foxterjerit võetakse koera välimuse pärast. Aga sellel hetkel lõppeb minu tolerantsus kui inimesed ei tule valitud koeratõuga toime. Sest see sama „sinisilmne“ kutsikas kasvab ükspäev suureks ja põgeneb aiast, asudes naabruskonda terroriseerima ning see sama nunnu foxterjer murrab maha naabrilapse koera (lapse silme all) ning see sama majavalvur ründab peremeest ja läheb aasta vanusena teispoole vikerkaart!!!

Minu tolerantsus ja piiritu koeraarmastus hakkab tasapisi hääbuma.
Üleeile koeraga jalutades ja kahe hulkur-malamuudiga kohtudes, tajusin, et kui need hulkuvad agressiivsed koerad oleksid minu või sõprade koeri vigastanud/tapnud, oleksin võib-olla suuteline need koerad oma kätega maha murdma. Nõus, kõlab väga julmalt ja selle teoga oleksin ka mina loomatapja! Kuid teate, mida koerte omanik vastas kui kuulis, et tema koerad terroriseerivad  teisi koeri - ta on teadlik, et koerad aiast põgenevad aga nad on ju niiiii leebed ja sõbralikud, nad ei tee kellelegi liiga!
Meiega kohtudes need 2 koera olid ründeseisus, päästis ainult see, et sain enda koera teiste kätte hoiule anda ning sõjakisa tehes ja puutoigastega vehkides neid eemale peletada. Hulkur-koerad põgenesid alles siis kui nende suunas puukaikaid loopisin. See oli esimene kord kui elusolendi vastu kaudset vägivalda kasutasin. Vabandan koerte ees, sest süüdi on vastutustundetu omanik.  4a oma koera ja 2e hulkuri vaheline verine kaklus oli VÄGA lähedal!
 Jep, need koerad käivad regulaarselt omapäi jalutamas ja peremees on teadlik sellest!



Hoiatus!!! Viimsi Tädu matkaraja hulkur-koerad:

  • üksinda liikuv suur punakas segavereline koer on seni vältinud inimesi ja koeri (regulaarne hulkur)
  •  2 malamuuti (neist 1 on kindlasti isane), liiguvad koos, on agressiivselt meelestatud, võivad rünnata (regulaarsed hulkurid)
  •  aeg-ajalt on lahtiselt tandemina liikuv helehall segavereline ja Tiibeti mastif, nendest segavereline on agressiivne, tiibetlane on seni olnud kõrvaljälgija (aeg-ajalt hulkurid)
  • kui satute nägema saksa lambakoera laadset koera  (muidu jalutab temaga vanem naisterahvas, kes koeri nähes metsa põgeneb ja koera flexiga puu külge seob) siis see koer on juba tapnud teisi koeri ning seda koera lahtiselt nähes valmistuge kõige hullemaks. Selle koeraga on rünnak 100% garanteeritud (aeg-ajalt hulkur)
  • aasta lõpus ringi hulkunud malamuut Dingo viidi Viljandi metsadesse, kus ta saab valimatult taludes kanu murda. Ahjaa ka Dingo pererahval oli ükskõik, mida päeval nende koer teeb, peaasi, et õhtul kodutee leiaks. Jajaaa ka siis pererahvas väitis, et koer on rahulik ja sõbralik, lihtsalt kogemata koer ründas väikest koolipoissi (regulaarne hulkur, kes komandeeriti Viljandimaale) 
    Selles loos ei ole koerad süüdi, nemad tegutsevad instinktide ajel. Süüdi on vastutusest kõrvale hiilivad koeraomanikud ja selline käitumine võrdub tahtliku loomatapmisega!