Wednesday, May 30, 2012

Elu Hiiumaal vol. 2

Täna siis merepäev. Mina keeldusin merre minemast aga koer tegi seda mõnuga. 
Ahjaa meil on täna päikseline päev, hommikust alates :)

Kätte sain!
Pulk, kuhu koera viid?
Liivanina

Oiii kui mõnus
Liivakoll



Berta rõõmuks leidub heina ka rannas

Tuesday, May 29, 2012

Elu Hiiumaal

Tegelikult oleme juba teist nädalat Hiiumaal puhkamas. Sinna sisse on mahtunud nädal minu haigust ja agility võistlus. 
Kas tegemist on Berta täiskasvanu ikka saabumine (ikkagi varsti 2e aastane väänik) või järjepidev kasvatustöö aga koer on Hiiumaa kodus mõistlikuks muutunud. Kui varem ajas koer nagu pöörane loomade jälgi taga ja tuppa tulek käis läbi meelituste siis enam nii ei ole. Jah loomade jälgi ta ajab aga piisab mõnest käsklusest kui ta jälle kuulab meid ja tuppa tuleb ta alati kui käskida. 
Ainus, millega pean tegelema on see, et talle selgeks teha, et territooriumi piire valvan mina. Kui keegi suurelt teelt meie majast möödub, annab Berta sellest meile häälekalt märku ja läheb pöördesse. Mõne aja möödudes ta ikka reageerib minu käsklustele aga reageerimisaeg on ikka päris pikk. Minule see olukord eriti ei meeldi, seega pean nuputama, kuidas koera käitumist korrigeerida.
Vahepeal olen ka koerale stardi-püsivust harjutanud, silmas pidades 3 juuni võistlust aga vist ei ole ikka hea mõte võistlusel stardi-püsivust proovida? Eks vaatan, otsustan.

Meie elu-olu pildis.

Vabadus!
"Tahan lennata aga mitte väga kõrgelt!
Mmm jahisaak
Lilled? Söödavad?
Jeeee, vesi!
Mis vaatad, mulle meeldib heina süüa!
Kohalik musta-valge kirju jänes
Kätte sain!
Vau milline pulkade meri, millist võtta?
Eeee ma tahaks seda sipelgapesas olevat pulka!
Seal on pilgead või? Mis need on?
Berta on siplegapesas
Ai, Ai, Ai, kes mind nõelab!?
Esimestel päevadel meeldis Bertal oma vabadust väljendada taeva poole haukumisega. Noh natukene lubasime, ikkagi metsas oleme ju!

Auuuuuuhhh...
...auuuuhhh
Üks naljakas vahejuhtum leidis meil ka aset. Nimelt on meil siis 2 suurt linnukoera, kes vabalt siin ringi jooksevad. Hästi hooldatud tõukoerad, kes muidu on vahvad koerad aga kelledele meeldib metsades rännakuid teha. 
Ükspäev loopisime Bertale pulka metsa ja ise verandal nautisime päikest kui täiesti ootamatult ilmus metsa suurem linnukoer. Meie ehmatasime totaalselt justkui Baskervillyde koer oleks ilmunud. Koer vaatas meid,  kaardistas olukorda aga meie Berta oli mängus nii hoos, et ta teist koera ei märganudki :D Jõudsin tuppa tormata ja ühe häguse pildi napsata. Võõras koer on langenud puu juure vasakus ääres ja meie pätt siis ees.
Pildil on 2 koera

Lisaks koera jutule/pildile ka lille ilu.




Minu esimene samm kiviktaimla loomise suunas

Sunday, May 27, 2012

Pärnus agility võistlusel

Ja nüüd oleme Bertaga osalenud ka päris agility võistlusel!
Pärnumaa Koeraspordi Akadeemia korraldas 26-27.mai agility võistlused, meie osalesime ainult esimesel päeval hüppe- ja agility rajal.
Koeras olin kindel, ta on kiire, kontaktne ning alt mind ei vea, ainus, mis võis takistuseks kujuneda on minu ebalev juhtimine ja/või soperdamine rajal. Läbi treeningute olen tajunud, et parimad sooritused (tõlkes: rajal on mõistus kohal, olen enesekindel ja kontrollin oma liigutusi) tulevad siis kui saan enne rajale minekut keskenduda – saan raja läbi käia platsil ning siis saan vaikselt endamisi ka raja ääres mõttes mitu korda rada läbi joosta. Stardinumber 1 natukene ehmatas, et äkki läheb kiirustamiseks aga siis pöörasin asja positiivseks ja ütlesin Bertale, et teeme kõigile super soorituse super ajaga ette ära, hirmutame konkurente :D
Õnneks kogu võistluse ajagraafik kulges väga sujuvalt. Kohale jõudes sain Bertaga mängida, kontakti luua ja nägin, et koeral on hea meeleolu. Muidugi ei olnud ta särtsakus ise ehk tingis see seda, et viimased kolm päeva olin suure palavikuga voodis siruli ja Berta aktiivsus piirdus minu kaisus olekuga. Jäid ära meie hommikujooksud, jalutuskäigud ja kodused trennid. 
Õnneks kohapeal oli aega ka mul endaga tegeleda, tutvuda rajaga nii platsil kui ka platsi äärel, sain mõttes mitmeid kordi meie jooksu läbi mõelda. Rada oli hästi kerge ja kiire, takistuste meeldejätmine ei olnud üldse keeruline. Sain ka hüpperaja hopsi ise selgeks, et kuidas juhtida. Õnneks oli ka Natalja võistlusel ja kui ta Tiiaga rada läbis olin ma nende selja taga ja sain kinnitust, et olin õigesti valssimised planeerinud.

Muidugi minu viga, et enne võistlusele minnes ei teinud selgeks reeglid, esimene ehmatus tuli sellega, et rajale peab minema ilma kaelarihmata, see tuleb eemaldada tükk maad enne starti ja maius on lubamatu. Ehhh mu dieedil olev koer jumaldab maiust, selle nimel võib ta soovijale „Põdramaja“ ette laulda. Noh egas midagi, reeglid on reeglid ja nii tuleb teha. Õnneks Berta sai aru, et maiuse mitte lubamine ei olnud minu otsus ja seega oli ta kontakte ning koostööaldis ka uues olukorras. Õnneks kuulasin ka Tiina nõuannet, et võistlusel ei proovita uusi asju – nimelt mõtlesin kasutada püsivust stardis. Otsustasin ikka trennis tehtud meetodit kasutada ja teha mitte püsivust. Kaotasin sellega tublisti aega, et alustasime Bertaga jooksu ühelt joonelt.
Enne starti isegi meenus Natalja õpetus, et  koer on tubli aga ma ise pean endas kindel olema, koera rajal kiitma ning finishis koerale tähelepanu suunama. Ja alustasime! 

Puhas ja kiire rada (jah trennis on koer kordades kiirem, kuid arvestades võõrast platsi ning võistlustingimusi olin rahul). Igas etapis kontrollisin enda tegevust ning mul oli koera liikumine tähelepanu all. Ohh ma olin nii õnnelik meie soorituse pärast! Koeral oli väga hea konditsioonis,liputas saba ja nägin, et ta on enesekindel.
Kolmas koht, jeee!
Tiina stiilinäide agility rajal
Tiina hüpperajal

Tegelikutl Tiina ja Lotta hüpperajal

Nüüd siis agility rada. Aega oli rajaga tutvuda piisavalt. Platsil, rajaga tutvudes oli enesetunne hea. Õnneks olid platsil ka Kristi ja Natalja kellede harjutamise pealt vaatasin kuidas ma liikuma pean :)
Ja jälle meie start. Enne platsile minekut sosistasin Bertale, et kohe kui lõpetab saab suure viineri. Jess ta sai mu jutust aru. Ja start! Jeee kontaktpinnad olid hea, ma ise olin väga enesekindel, kordagi ei olnud ühtegi sahmimist. Ja siis raja lõpus muutusin nii ülbeks, et mõtlesin koera kaugjuhtimisega tunnelisse suunata ja nii kui ma seda tegin sain aru, et ma tegin valesti! Ja viuhti ta valesse tunneli otsa läkski! Loodan, et keegi ei kuulnud mu sõjakisa!  Aga uhke olen selle üle, et kuigi juhtisin koera valesti,ei viinud see mind verest välja, kiitsin Bertat ja jätkasime rada (kohtunik lubas diskvalli saamist rada lõpuni teha). Puhas rada v.a. vale tunneli suu ja elu esimene disklaf. See oli ilus disklaf :D
Kõige tähtsam, et ma ise olin jube õnnelik meie mõlema soorituse üle! Veelgi tähtsam, et Natalja kiitis meie sooritusi, kontaktpinnad olid ilusad ning rajal olime Bertaga tublid! 
Võistleminea on lahe!

Tänud Kristile ka video Berta, Candy ja Lotta sooritusest. Üks, mida ma tegema pean on see, et oma käe liigutusi stabiliseerida. Ma nagu peletaks kärbseid käega, käsi käib üles-alla-üles-alla, selle asemel, et stabiilses asendis koerale näidata kuhu minna!

Kristi ja Lumi
Natalja ja Rei
Meie õps :)
Tiia ja Candy

Mind isiklikult rõõmustas see väga, et Tiia/Candy said 2e raja kokkuvõttes II koha! TUBLID!  Ja Tiia oli see, kes kahtles võistlusele tulemises ja mõtles, et eks ma siis vaatan kuidas meil läheb. Väga tubli Tiia!

Tiia ja Candy II koht! Tublid olete!
Palju kordi käisid ka Kristi ja Natalja autasustamisel.

Kristi ja Lexi
Kristi ja Lumi
Kristi ja Yes. Yes õppis tuleviku tarbeks kuidas käituda kui oled I kohal
Natalja ja Rei
Aitäh seltskonnale! Vahva oli kõigile kaasa elada ja teiste sooritusi järgida.

Yes teeb Rei`d järgi :)
 Hiljem läksime randa jalutama, ägedad pildid oleks saanud koerte bandest aga kahjuks olin ma vahepeal kaamera kogemata mingile imelikult settingule pannud ja seega olid kõik pidlid helesinised. 
Koerad sooritasid oma meresuplusi ja beebi-Yes sai ka mänguhoos suve veemõnud selgeks.

Õhtul Sophie katsikule, sest täna oli see päev kui Sophie oma päris koju saabus. Oi kui armas ta on!!!

Berta puhkab, et järgmisel agility võistlusel taas vormis olla :)

Thursday, May 17, 2012

Selle nädala trenni saavutused


Esmaspäeval murul treenides oli konditsioon päris hea. Koer oli kontaktne, enda sooritust pärssis libisemine murul aga noh sai ka selle raskuse ületatud. Paistab, et koerale meeldib muruplatsil treenimine.
Hallis treenides oli Natalja meile päris keeruka raja teinud või noh, msi keeruka aga oli üks 90kraadine nurk hüppest slaalomini, millele ma pihta ei saanud. Õnneks 10st 1l katsel tuli välja, seega see oli positiivne.
Viimasel kahel trennil oleme ka kontaktpindadele erilist tähelepanu pööranud ja niimoodi tulevad ka need hästi välja. Vahel kipub rajal kontaktpindadele tähelepanu pööramine ununema aga annan endast parima.
Eile taipasin, et parim õpetamismeetod on kui treener oma koeraga  näitab ette kuidas peab enda keha valitsema. Samas muidugi on see ka väiek motivatsiooni langus kui nöed kedagi nii perfektseid sooritusi tegemaas. Viimane kuu on meil trennid päris hästi kulgenud ja enesehinnang on tõusnud – arvasin, et oleme juba päris tegijad. ....eeeekuni eilseni arvasin nii. Kui nägin Natalja-Bolti sooritust siis sain aru kui kaugel me ikkagi headest sooritustest oleme. Mul jäi suu lahti kui neid koos töötamas nägin, uhhhh pikk tee meil veel minna. Aga mis põhiline, Natalja näitas Boltiga ette kui oluline on koerajuhi kehahoiak ja demonstreeris mulle kuidas mina tõketel vahel käitun, mille tagajärjel koer peatuma jääb. Kõrvalvaadates sain aru, mis vigu teinud olin. Uskumatu nagu ahhaaaa hetk oleks olnud.  Pean lahti saama sellest, et enne tõket pidurdan ja käega vales suunas vehin – tasakaalukus, kehavalitsemine ja külm närv.
Eile oli heaks kontrastiks eelmise kolmapäeva trennile. Kui eelmine nädal olin enesekindel rajal, keskendusin enda juhtimisele ja kehahoiakule siis nüüd olin hajevil ja ei tundnud ennast kindlalt. Ja kohe ka koer käitub vastavalt. Enam-vähem puhtad rajad trennis aga tunne sees ei olnud selline, et ma tean, mida ma teen.

Tahaks veel ja veel ja veel harjutada. Ikka enam olen hakanud mõtlema, et kuidas ehitada Hiiumaa koju agility takistused, mida saaks  igapäevaselt harjutada. Elame-näeme :)

Tuesday, May 15, 2012

Kristi, Ashton Kutcher, Roger Moore ja Lexi :)


Enne kui kedagi shokeerima hakkan siis ütlen ära, et tegemist on unenäoga ja kokkulangemine päris inimestega on juhuslik ning sündmused on Une-Mati tekitatud. Edasised kaebused esitada Harju Maakohtusse ning kostjaks märkida Une-Mati Unenägu.


Unenäo läbivaks  teemaks oli kuidas Kristi, Lexi ja Ashton Kutcher argumenteerisid koerte sõnakuulelikkuse uue taseme üle. Nimelt oli maailmas leiutatud uus SK tase, mille nimeks oli Hüdrogatsioon10DA – taseme nimi oli terve une vilkuvate neoontuledega subtiitrites. Maailmas oli selle taseme kõige pädevam kohtunik Ashton Kutcher. Kristi koos Lexiga sooritas selle hüper ägeda taseme ära ja nüüd oli Ashton sõitnud Eestisse, et sellel teemal Kristiga vaielda. Nimelt ta vaidlustas, et Lexi oli kaugjuhtimisel natukene ennast liigutanud. Loomulikult ei olnud Kristi sellega nõus ning ta tegi selle elemendi Lexiga uuesti ja tõestas läbi füüsikaliste valemite, et mitte koer ei liikunud vaid koera kõrval olnud muru liikus. Kristi ja Ashton elavalt vaidlesid selle soorituse üle ning oma seisukohtade tõestuseks rääkisid nad erinevatest füüsikalistest valemitest. Nii kui Kristi/Ashton füüsikalise valemi ütles, tuli see ekraaniline ning hakkas osadeks minema selles järjekorras kuidas Kristi/Ashton tõestasid  valemi kehtivust Lexi soorituses. Igakord kui valem ekraanile ilmus vaidlesid Kristi ja Ashton valemi osadeks lahti ning vastavalt sellele Lexi liikus ja näitas, et nad õigesti asja lahendavad.

Kogu see sündmus toimus 21 keskkooli tagahoovis koertele keelatud alal aga nad tohtisid seal olla, sest uus Hüdrogatsioon10DA  SK tase tõestas, et koerad ei ole koerad, vaid nad on targad olevused, seega Lexil oli seal viibimine lubatud.
Ja äkki olid kõik vee all ning siis tuli sukeldujate seltskond, kellest üks oli Roger Moore aga ta oli seal James Bondina.  James Bond küsis, et kus vaenlased on ning Lexi haukus ja näitas käpaga, mille peale sukeldujate bande liikus Lexi näidatud suunas minema.

Ja mina nagu oleks nagu  suurelt ekraanilt seda kõike vaadanud.
Elasin oma  unenäkku nii sisse, et seda ma mäletan, et olin keset ööd köögis joomas käinud aga seda ma ei mäleta, et oleksin öelnud, et pean edasi magama, sest üks teooria on tõestamata, saan alles siis ärgata.
Kahjuks kell segas teooria lõplikku tõestamist aga seda ma teadsin, et  Lexi on Eestis ainukene, kellel on Hüdrogatsioon10DA SK tase sooritatud.
Nii Kristi, Ashton Kutcher, Roger Moor kui Lexi olid nii reaalsed. Eriti reaalne oli istuva Lexi pilk kui ta alati peale valemi tõestamist minu suunas noogutas.

Sellistes sündmuste keerises täna öösel viibisin :D
Kuule Lexi, kui näeme siis näitad ka Bertale kuidas see uus vinge SK tase käib!

Sunday, May 13, 2012

Mööduva nädala trenniuudised


Möödunud nädala trenniuudised  on head tõotavad. Esmaspäeval muruväljakul oli meil suhteline vesine olemine aga õnneks poolmudaset sooritusest hoolimata sai hüppe-tunneli-slaalomi rada ilusasti sooritatud. Vahepeal tulid meie juurde aedikusse Natalja Bolti kutsikad siis ununes trennile keskendumine ja algas nunnutamise aeg.
Foto: Lena  / Ükspäev ma siit vabadusse pääsen!
Veel oli heaks segavaks teguriks kõrvalplatsil olevad hundikoerad, kes meist mööda patseerisid ja aeg-ajalt haugatasid. Hea oli tõdeda, et koer oli rajal motiveeritud ja kogu tähelepanuga minule suundunud, sest hundikoeri märkas ta alles siis kui eraldi tegime A-l kontaktpindasid. Eraldi harjutades õnnestusid kontaktpinnad suurepäraselt.
Foto: Lena / Muruplatsi trennis hüppehoos
Sisehalli trenn oli meil võimas! Rada oli keeruline ning valssimisi, tagantkäe lõikamisi ikka üksjagu, Mis mulle endale väga head meelt tegi oli see, et kui ma 20takistusega rajaga tutvusin ja enda peas kõik pöörded paika panin ja kui hiljem Natalja neid kontrollis siis tuli välja, et olin kõik õigesti teinud. Juhhuu!!! Mida ma veel märkasin oli see, et selles trennis ma kordagi ei kahelnud endas ega mõelnudki, et kas koer ikka teeb kõik hüppe sooritused või otsustab hüppe eel seisma jääda.  Berta tegi kõik hüpped ilusasti ilma tõrgeteta, juhhuuu veelkord!  Arvan, et see oli esimene kord kui ma rajal ennast nii enesekindlalt tundsin. Minu head tunnet tõstis ka see kui trenni lõpus Natalja ütles, et täna oli keeruline rada.
Ma ei tea, kas koer oli väga kiire või olin ma ise täna kehvas vormis aga peale igat raja sooritust olin ma ülimalt võhmal ja tunne sees, et olen 100m spurtinud koos Carl Lewis`ga ja teda võitnud!

Thursday, May 3, 2012

Trennimõtted


Nüüd siis saabus tõehetk, me võistleme 26nda mai agility võistlusel.
Positiivne on see, et Berta jooksukas ei ole meie 2e viimast treeningut väga suurel määral seganud. Ilmselt see kõrvalt ei paista aga tunnen, et koer vajab ekstra motiveerimist ning aeg-ajalt tekivad tal nagu mingid lühised. Lühised on sellised, et äkki keset mingit sooritust jääb ta seisma ja puurib mind uudistava pilguga, et kas ma tõesti tahan, et ta midagi teeks või hakkame mängima. Õnneks ma ise tunnen sellistes olukordades ennast kindlalt, saan koeraga kiiresti koostöölainele tagasi ja seega need nn „lühised“ on kiired mööduvad.

Eelviimane trenn oli meil muruplatsil (hea, sest ka võistlused on murul). Koer ei teinud vahet, et õues jookseme, jooksis ikka endisel kiirusel ja ka mina olin alguses tubli. Hiljem kui Natalja Bolty kutsikad toodi siis oli sooritusel kriips peal, sest pidi ju kutsabeebisid nunnutama minema. Tegin Bertaga kutsikate juures ka natukene sõnakuulelikkust, et segaja oleks võimalikult suur, õnneks koer ei lasknud ennast sellest häirida.

Viimane trenn oli meil hallis. Berta nn „lühised“ olid päris sagedased aga need õnneks ainult soojenduse ajal. Rajal olles oli mul kaaslaseks kiire ja motiveeritud koer. 22 tõkkega rada sai minu hinnangul väga hästi sooritatud. See oli Nataljast hea, et ta soovitas sooritust võtta kui me oleksime võistlusel ja nii ma viimase ringi tegingi. Jah oli üks väike apsakas aga see sellest, et tahtsin koera kaugjuhtimisel keerulisse hüppesse saata. Peaksin endale pealuusse söövitama, et kaugjuhtimisel saan koera takistustesse saata siis kui ta värske ja puhanud on, nii kui väsimus platsis pean ise tõketel lähemal olema ja juhtiva käe paremini kontrolli alla saama.
Mida peame nüüd usinalt harjutama on kontaktpinnad. Eraldi harjutades on koera sooritused ilusad aga nii kui rajale saame nii ta hakkab kontaktpindadest üle hüppama. Nohjah, õige, minupoolne koera kiirustamine ja kui aus olla siis ma ei ole kontaktpindade ilusasse sooritamisse ka ennast väga pühendanud. Võtsin seda kergekäeliselt, kuid tegelikkuses on see väga oluline tegur. Luban, et nüüdsest igal treeningul suhtun sellesse väga tõsiselt!

Tänud Nataljale, kes meile head juhised võistlustel käitumises, suhtumises ja tegutsemises andis. Ja tõsi see on, koer on rajal väga tubli, pigem on küsimus minu enesekindlas ja õiges juhtimises.
Võtsin eesmärgiks igas treeningus enne võistlust anda endast 120%. Lubasin endale, et kontrollin enda juhtimist ning olen teadlik, kus kõrgusel ja mis suunas mu käed-jalad asetsevad kui rajal koeraga lippame.

Nii üllad lubadused :D