Esmaspäevane trenn
Mulle meeldib peale võistlust trenni minna, kuidagi teine
tunne on. Seekord tegime A3 radasid. Mulle rada meeldis, kõik trikiga
takistuste asendid ei olnudki koera suhtes trikiga. Berta sooritus oli täiesti
rahuldav. Kiirus ja motivatsioon, arvestades soojust ning eelmiste päevade
väsimust, olid head. Väsimusemärke ta küll ilmutas, sest rajale minnes ta
igakord peatus ja vaatas mind, et kas ikka peab aga nii kui rajal jooksis oli
kiirus hea. Kahju, et ma ei oska radasid ülesse märkida (arvutisse mõtlen, sest
paberile oskan ikka joonistada :D), sest seda rada tahaks ka tulevikus
proovida.
Aga mis viga meil ilmnes! Poomi kontaktpind! Olen siin säranud, et kontaktpinnad on meil
head, kuid minu hea hinnang põhines sellele, et ta neist üle ei astunud. Tuleb
välja, et nii kui ta kontaktpinna lõpetab, hüppab kergelt minu suunas ning
vaatab mulle otsa, mille tulemusena tulevikus võib asi lõppeda sellega, et ta
hakkab takistusest üha varem ja varem alla tulema. No ja neid me siis
lihvisime, muutusin nii ebakindlaks, et ma ei suutnud enam adekvaatselt anda
hinnangu, kas ta tegi õigesti või mitte. Õnneks saime ka treenerilt paraja
peapesu, sest tunnistan ausalt, olen olnud koera soorituste ja kontaktpindadega
rahul, seega enamikul juhtudel ei premeeri koera kontakti soorituse lõppedes
ega pööra neile nii väga olulist tähelepanu. Aga nüüd luban, et igas trennis
pööran kontaktidele tähelepanu ja nagu Natalja ütles, kiire võib koer olla aga
kui ta rada puhtalt ei soorita on kiiruse eelis kadunud. Seega hea agility koer
on kiire, motiveeritud ja puhta soorituse tegija. Vau kus nüüd ütlesin uudise
:D
Kolmapäevane trenn
Trenni saabudes oli esimene üllatus politseiauto platsi
ääres ja mundris naispolitseinik, kes seal ringi käis. Ohhoo, mis nüüd
juhtunud! Mina ei tea miks aga politseiauto ja politseinike nägemine tekitab
kohe ohutunde, et midagi on juhtunud (peaks olema vastupidi, et ohutu, sest
korrakaitsja läheduses). Aga platsil oli trobikond hundikoeri ja käis SK
koolitus. Politseiautost patseeris mind ja Bertat politseikoer Rex –
läbitungiva pilguga vaatas meid väääga pikalt. Esimene mõte oli, et äkki ta
tunneb seda koera, kes meie auto aastaid tagasi Eesti-Läti piiril läbi asus
nuuskima ja mina pakkusin sellele koerale juustu ning silitasin teda. Mille
tulemusena sain juubedalt Läti piirivalvurilt sõimata ja koer käsutati minust
väga kaugele. Esimest korda elus nägin nii lähedalt teenistuskoera ja ma olin
sellest vaimustatud. Mina ei teadnud, et teenistuskoeri ei tohi silitada, kallistada
ja sööta (nüüd aastaid hiljem imestan, et see koer üldse lasi mul seda endaga
teha). Aga selle vahejuhtumi tagajärjel lasti meie auto piiripunktist kohe
edasi, saatjaks rusikatega vehkiv Läti piirivalvur.
Aga nüüd trennist. Soojendusel Berta oli kuidagi imelik,
tegi kõike väga energiliselt aga iga natukese aja tagant asus mõttepausile ja
vaatas mind pika pilguga. Natukene heidutas see, et mismõttes, kas meil siis
täna selline mõttepausidega vürtsitatud trenn ongi? Tänases trennis olid Berta
ärritus must suur puudel ja üks teine suur koer, kellesse minu koer just väga
soojade tunnetega ei suhtu. Isegi soojendust tehes jooksis ta otsejoones oma
kotti, et talle nüüd aitab. Aga olin võtnud kaasa ekstrasuured viinerid, neid
nähe Berta unustas, et mingid segavad tegurid olemas on, kargas ja tantsis
endise energianivooga.
Mulle tänane rada meeldis, üritasin rajaga tutvudes oma
peaga enda liikumise trajektoori paika panna. Õnneks oli ainult 4kohta, milled
olin mööda planeerinud. Selle tulemusena mõtlesin, et appi kui me peame minema
võistlema, kus pean ainult enda tarkusest rajal liikumise paika panema siis
oleks küll karauuul.
Aga koer oli rajal tubli ja arvan, et ma võin ka enda
sooritusega suhteliselt rahule jääda. Järsud nurgad tunnelisse või hüppesse,
seal sain koeraga koheselt kontakti ja koera õigesse takistusse suunata. Mis
mind üllatas oli teisel katsel kiire tunnelist slaalomisse minek ja koer tegi
seda ideaalselt, jeeeee. Pean hakkama harjutama koera eestlõikamisega
takistusele saatmist (just hüppetakistusse), need on sellised, kus ma ise jään
äkki seisma ja selle tulemusena ka koer jääb seisma, sest ma ei oska kiiresti
reageerida ja ta liikumises hoida (võibolla oli see vale kirjeldus aga mõtlen
seda, kui koos koeraga jooksen takistuse suunas ja koer peab minu ees teisele
poole liikuma ja takistuse ületama. Mina samal ajal liigun järgmise takistuse
suunas).
Täna sai ka kontaktpindasid poomil lihvida ja ma olen nii
ebakindel, sest ma ei suuda anda hinnangut, milline on hea sooritus ja milline
kehva. Järgmine kord lasen treeneril uuesti endale seletada ja näidata, mis on
ideaalne sooritus (no mina ei ole süüdi kui mulle tuleb 100x seletada,et midagi meelde jääks :D).
Tõdesin taaskord, et üks suur viiner teeb imet. SK-d tehes,
tegime täna üle barjääri hüppamist ja kipskujuna seismist (koer siis seisab,
mitte mina). Söötsin „seisa“ käskluse õpetamisel koerale ühe suure viineri
sisse. See sooritus kinnistus koera ajju nii tugevasti, et kui tegime
kõrvalkõndi ja lähenesime sellele barjäärile, lipsas koer mu kõrvalt minema,
hüppas üle barjääri, jäi seisma ja vaatas mind sellise näoga, et noh nüüd, nüüd,
nüüd annad vinkut! Ka siis kui me trenni lõpus mängisime, jooksis ta selle
barjääri juurde, hüppas üle ja jäi kipskujuna seisma, ei aidanud 1st korrast
kutsumisest, sest koer seisis nagu naelutatult kohal. Vot kus SK koer tuli mul välja!!!
Ka meie kõrvalkõnd jätab soovida. Mingi hull kargamine ja
omapeaga mõtlemine käib koeral. Nii kui me kõrvalkõnnil seisma jääme toimub
istu-lama-istu-lama-istu tegutsemine. Võiks ju rahulikult istuda aga ei, koer
peab tõmblema. Eks süüdi olen ise, pole kõrvalkõnni puhtale sooritusele just
väga palju tähelepanu pööranud. Hea uudis on see, et näiteks meie
jalutuskäikudel kui koer on rihmata ja inimmassid meile vastu jalutavad, saab koer kõrvalkõnni käskluse ja selles olukorras
on küll sooritus kiiduväärt ning kõik trennis esinevad vead ei ilmne.