Tuesday, July 31, 2012

Üks suvine nädalavahetus saartel

Plaanisime veeta nädalavahetuse Hiiumaal aga kuidagi ei tahtnud linna minna, seega põikasime ka Saaremaale Helenile, Andresele ja Saarale külla.
Mõnus nädalavahetus oli, kus saime tunda sügise-hõngulist jahedust ja palavat suve. Olime laisad, väga ei viitsinud pildistada aga mõned kaadrid sattusid ikka kaamerasse :)
Väike sirutus enne jooksu
Saarale ei meeldi meres ujumine
Väsimatu Berta
Berta tormab Helenit päästma
Berta nõuab pulga viskamist merre
Õnnelik Berta ja tema pulk
Berta maapealsel mängutralli pausil

Saara päiksepaistes

Berta Teetu märjaks pritsimas


Hiiumaal õitsesid lilled väga kaunilt

See Astilbe sort õitseb tänavu esimest korda - ilus!





Thursday, July 26, 2012

Anname ikka endast parima!


Pikk aktiivne nädalavahetus Hiiumaal ja Saaremaal andis Berta lihastes tunda. Trennipäeva hommikul oli koer nii läbi, et isegi äratuskella helin ei pannud koera liigutama, ainus, mis hommikul boxis liikus oli koera saba aga ka selle liikumine kustus peagi. 

Rõõmustav oli see, et trennis koera ei häirinud kaela sadav vihm. Tegime 6x 19 tõkkega rada, mis oli raskemate killast ja koera sooritused olid väga ilusad, jätan kõrvale fakti, et tavapärane kiirus oli asendunud mõõduka liikumisega. Enamus sooritused olid puhtad. Näiteks kontaktpinnad ja slaalom olid ilusad. Kahjuks koera eestsaatmised hüppele on endiselt väga halvad, ma ei saa seda enda peas paika kuidas vaja liikuda.  Natalja näitab ette, liigun tema trajektooris aga nii kui rajal oleme, hakkab enne tõket mõistus tõrkuma ja juba ette sisendan endale, et ma ei suuda koera kiirust säilitada. Ja kui juba ajus asjad nässu mõeldud siis ka reaalsuses on see nässus. Oma liikumisega suudan koera liikumise täielikult peatada ja tekitada koeras segadust. 

Seega lisaks kontaktpindade lihvimisele, pean ka lihvima nii eestsaatmisi kui ümber tõkke kaare tagantsaatmisi tõkkele. Töö ei lõppe kunagi :D

Thursday, July 19, 2012

Trennipäevik – väsinud koer ja lombakas koerajuht


Esmaspäev
Vihmast hommikupoolikut vaadates ja Tiinaga vesteldes hoidsin pöialt, et ta ütleks, et ärme lähe täna trenni. Ise ei tahtnud olla piduriks aga ma oleksin väääga ruttu nõustunud mitte minema. Aga võta näpust, Tiina oli tahtmist täis.
Täiesti mööda trenn! Koer oli väsinud, motivatsioon nulli lähedane ning mina ei olnud suuteline teda motiveerima, sest üritasin ennast keskenduma sundida. Päris huvitav kogemus oli koeraga slaalomit teha, kus jalutades tuleb teda vinkuga pulkade vahelt läbi meelitada. Loo moraal on siin, et kui endal sisemine tahe puudub ja koer on päev läbi möllanud siis parem hoian meid mõlemat rajalt eemale.   Tõdesin, et trenni asemel võib aeg-ajalt ka kodus diivanil pikutada ja see on väga ok!

Kolmapäev
Sünnipäev, see ei juhtu igapäev! Palju õnne Natalja!
Täna trenni minnes oli mul boxis poolenisti puhanud koer. Koeral õnnestus terve päev magada, mis viimastel päevadel on harulduseks muutunud.
Koer ok, mina pooleldi ok.  Ilmselt lähenevate olümpiamängudega tundsin endas innustust ja tõstsin oma jooksutrennide koormused juuli alguses vääga kõrgeks. Ja tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata – põlved jooksukõlbmatud. Aga kes see agilityt vahele jätab. Sidusin elastikuga põlved kinni, valuvaigisti sisse ja trenn sai alata.
Jeee koer motiveeritud (kuigi jah energianivoo selline keskmine) ning mina tundsin ennast kindlalt. Rada jäi kergesti meelde ning enda arust tuli meil trenn päris hästi välja. Jama see, et ma kipun vanu vigu kordama – slaalomis jään toppama ja pidurdan koera kui pean tõkke tagant koera hüppama suunama.  Lisaks kui kehahoiak õige siis unustan ära, et koer näeb ju ennekõike jalgade asendit. Nii kui jalad ka paigas läheb koer õigesti. Jeee aga meil oli ka üks puhas rada. Minu hinnangul olime aeglased – minu jooksukiirus on vilets – aga puhas rada on olulisem kui vigadega kiire.  Kontaktpinnad on sellised nii ja naa. Koer kipub lõpus kerge kõrvale hüppe tegema ja minu poole vaatama. Võistlustel me viga kirja ei saaks aga kui see süveneb siis läheb asi „hapuks“.
Tavapärase hasartse slaalomi soorituse asemel oli pulkade vahel graatsiliselt liikuv koer, kes veel viimase pulga juures mõtles, et eeee lõpetan või teen vea! Võibolla oli siin mingi minu enda käitumise viga soojendusel, et rajal koer ebakindlaks muutus (ilmselt ikka minu tegevus rajal).

Sunday, July 15, 2012

Mööduv nädal trennis


Esmaspäev
Kusjuures täna esimest korda trennis mõistsin, et rada õppides ja seda koeraga läbides olen ainult endale keskendunud – raja meeldejätmine, kehaga suunamine jne. Kordagi ei ole rada õppides mõelnud, et nüüd pean olema siin, sest koer maandub siia, pean kehaga siin suunas olema, sest muidu läheb koer sinna. Mõistsin seda siis kui Natalja seletas, et pean olema siin, sest koer tuleb hüppest siia ja siit näeb ta minu suunamist kõige paremini (siit/siin hüpoteetilised minu asukohad) jne. Siis tuli äkki nagu välgusähvatusel teadmine, et tegelikult pean mõtlema ju ka koera liikumise peale ja vastavalt sellele ennast sättima. Rada üksi läbides ei ole ma seda kordagi teinud. Edasi analüüsides mõtlesin, et ka koos koeraga läbides olen ainult endale tähelepanu pööranud, vahel justkui unustan koera ära, mõeldes, et küll ta tuleb sinna kuhu ma tahan, et ta läheks. Mhhh pani kohe mõtlema!
Üritan tulevikus oma mõttemudelit muuta, eks näis kuidas see läheb. Kontaktpinnad läksid meil täna hästi ja kerge pinge nende suhtes hakkab kaduma.

Täna olid samal platsil hundikoerte varrukakoolitus. Uhh kui jube, kujutasin kui keegi neist kogemata arvab, et minu jäme käsi on ka varrukas ja Bertale suunanäitavad käed on ähvardavad ning keegi neist otsustab mind rünnata. Jubedalt olin häiritud (Bertal oli täiesti savi, tema ainukeseks mureks oli, et maiusekoti viinerid ikka tema kõhuni jõuaksid). Aga see häiritus on minu isiklik probleem, sest koerd ju kõik väga treenitud ja sõnakuulelikud. Paistab, et minevikus toimunud intsident hundikoeraga on jälje jätnud ainult minu psüühikasse – hea seegi!

Kolmapäev
Koer oli kuidagi imelik. Alguses oli trennist ja minust põnevam russellite kamp, treener ning isegi koer, kellega ta just hästi läbi ei saa.  Kohe kui soojenduses oma intensiivsuse kaotasin, vaatas ta ringi ning leidis kedagi põnevamat, kelle juurde tormata. Tavaliselt tuleb ta esimese hõikega tagasi aga nüüd oli näha, et koer mõtleb enne ja siis tuleb minu juurde.
Tänane esimene keeruline rada meeldis mulle, meie sooritus oli ka päris rahule jäädav.  Kaugelt juhtides slaalom tuli ilusasti välja ning imeliku nurga alt tõkkesse minek ei olnudki imelik kui me seda sooritasime, sest koer tegi kõike väga sujuvalt ning ka minu juhtimine oli enam-vähem. Rada õppides mõtlesin ka sellele kuidas koer liigub.
Viimane kerge kiire läbijooksuga rada oli selline, kus ma unustasin enda ja jooksmise ning see ei olnud enam eeskujulik. Jube väsimus oli ka endal peal.
Tänane kiik oli kohati selline, et enne lõppu otsustas koer rõõmsalt maha hüpata vahetult enne lõppu. Nagu, et mis mõttes! Nagu ikka, viiner teeb imet ja kui ma vinku kiige lõppu panin siis tekkis koeral vau efekt ning ta otsustas kiige lõpus piknikku pidada.  Piknik piknikuks aga vähemalt trenni lõpetasime ikka korraliku kiige sooritusega. Mida ma küll teeks kui maailma ei oleks neid ilusaid suuri Bertat ahvatlevaid viinereid loodud :D
Aga poomi ja A kontaktpinnad olid ilusad, jeeee!

Üks naljakas vaheseik. Berta puur-kott, millesse ta kiindunud on, oli määrdunud ja otsustasin seda pesta. Riie eemaldatud, mõtlesime, et paneks selle rauast raami kokku, mis kotti vormis hoiab. Panimegi ja Berta otsustas, et käib küll kui paremat võtta ei ole ja oligi köga raami sees :D

Monday, July 9, 2012

Kotkas, kajakas, rästikupesa, metsmaasikad, kukeseened ja muud elukad


...lühidalt meie Hiiumaa nädalavahetus. Kahe esimese komponendiga puutus Berta kokku, ülejäänutega meie.  Vaene väike valge koer ei saanudki pihta, mis sündmused tema pea kohal keerlesid – sõna otseses mõttes :D  

Kotkas
Berta kappas oma lemmikkännu kontsuga mööda hoovi ringi kui ühkäkki Indrek ütles, et vaata taevasse, kotkas peab Bertale jahti. Ja nii oligi, kõrgel-kõrgel siugles mööda taevast igavesti laia tiivasirutusega kotkas. Nii kui meie koer jooksis metsaservale, nii ka kotkas kõrgel siugles koera kohale, meie koer peatus, jäi ka kotkas samasse kohta seisma. Siin ei olnud kahtlustki, meie väike suure hingega koer oli sihikule võetud.  Esialgu oli vaatepilt päris vinge, sest ma pole varem näinud kuidas kotkas jahti peab. Kuid siis lükkas Indrek ümber minu väite, et nii pirakat koera nagu meie oma ükski kotkas ära ei vii, pidavat viima küll, mis see 7kilo lihast ühele võimsale linnule ikka teeb! Hirmul suured silmad, seega käsutasin koera tuppa! Koer toas, kadus ka see suur lind silmapiirilt.
Berta isiklikus järves
Jeee suplus
Äge! Äge! Äge!

Kajakad
Kui on meri, on puutoikad ja kui ka koer olemas siis tähendab see seda, et mina viskan puutoigast ja koer ujub sellele järgi. Nii ka seekord ja siis keset Berta suplust otsustasid 2 kajakat, et Berta on kohalik must-valge Läänemere heeringas ja teda võib saagiks kaasa küll võtta. Vaatepilt oligi selline, et  Berta vees suplemas, 2 merekajakat tiirlemas Berta peakohal, aeg-ajalt madalaid sööste tegemas. Aga sellel hetkel kui koer merest väljus, võis kajakate silmist hämmingut lugeda, sest üpris pea olid nad kadunud.

Rästikupesa
Võehhh!!! Leidsin ilusa metsmaasika koha, vaja ju talveks vitamiine koguda. Paar esimest prisket maasikat sain suhu pista ja haarasin järgmiste järgi kui äkki sisisedes siugles must rästik käe juurest oma pessa. Võehh!!! Kiljatus, röögatus, pikk hüpe maast ülesse ja eemale ning tormasin auto juurde. Jummal tänatud, et koer autos oli, see oleks rästikupessa ilmselt tuhnima läinud, jahikoer ikkagi :D

Metsmaasikad
Õnneks leidsin uue metsmaasika koha, seal ma tampisin maad ja sahmisin ning lasin maasikatel hea maitsta...nämmmm. Muidugi kui märkasin imelikku puutoigast siis esimene asi oli kiljatus, hüpe ja taaskord pidin veenduma, et tegemist seekord ikka puutoikaga.
Nämm. Need olid ilma rästikulisandita

Kukeseened
Mmmmm...kui head. Meie salajane kukeseene koht ei vedanud ka taaskord alt. Saime mõnusa pannitäie kukeseeni. Õhtusöögiks oligi, tänu minu lohakale seene puhastusele, Kukeseen La Liivateraaa Krõmps.
Seeni korjasime paduvihmas aga vihm ja õhk oli soe, seega tänu vihmale jäime ilma sääse rünnakust. Kuigi mulle ei mahu pähe kuidas üksikud sääsed ikkagi paduvihmas vastu peavad!!!
Koer oli üks suur häppi ise, kargas ja jooksis metsas nagu noor vasikas. Ahjaa leidsin ka mõne mustika aga õgar Berta sõi need minu eest ära :D
Seenebrigaadi puhastus sai alata!
Puhtad, või noh peaaegu :)
Kastme toormaterjal
Ta ei röögi, vaid õgib metsas rohtu
Mõõõnus
Meie kukeseene mets

Kuri metsloom :)

.... ja muud elukad
Neid me kohtasime siis kui südaöösel tagasi Tallinna kihutasime.  Tuleks võtta metsa ja koduloomade teatmik lahti ja need kõik olid meil teel sel ööl. Ahhh mis metsloomad - linnud, mutid, hiired, kärnkonnad  mõtlesid ka sellel ööl meie autoteele ette karata. Õnneks jäid kõik need loomad ja linnud meist metsa edasi, sest meil õnnestus väikeste mini-atakkide seeriaga  neist kõigist ohutult mööduda. Tulemus oli see, et adrenaliini tase oli nii kõrge, et kui öösel kell 3 koju jõudsime siis oli uni läinud. Noh vähemalt Berta norskas õndsalt oma und.

Selline tagasihoidlik nädalavahetus oli :D 


Ahjaaa Berta auhinnad said väärilise koha meie Hiiumaa kodus! 
:D :D :D (märkasin, et medali oluline osa on pildist välja jäänud)
Silmailu ka!


Thursday, July 5, 2012

Trennitegevused - kontaktpinnad!!!


Esmaspäevane trenn
Mulle meeldib peale võistlust trenni minna, kuidagi teine tunne on. Seekord tegime A3 radasid. Mulle rada meeldis, kõik trikiga takistuste asendid ei olnudki koera suhtes trikiga. Berta sooritus oli täiesti rahuldav. Kiirus ja motivatsioon, arvestades soojust ning eelmiste päevade väsimust, olid head. Väsimusemärke ta küll ilmutas, sest rajale minnes ta igakord peatus ja vaatas mind, et kas ikka peab aga nii kui rajal jooksis oli kiirus hea. Kahju, et ma ei oska radasid ülesse märkida (arvutisse mõtlen, sest paberile oskan ikka joonistada :D), sest seda rada tahaks ka tulevikus proovida.
Aga mis viga meil ilmnes! Poomi kontaktpind!  Olen siin säranud, et kontaktpinnad on meil head, kuid minu hea hinnang põhines sellele, et ta neist üle ei astunud. Tuleb välja, et nii kui ta kontaktpinna lõpetab, hüppab kergelt minu suunas ning vaatab mulle otsa, mille tulemusena tulevikus võib asi lõppeda sellega, et ta hakkab takistusest üha varem ja varem alla tulema. No ja neid me siis lihvisime, muutusin nii ebakindlaks, et ma ei suutnud enam adekvaatselt anda hinnangu, kas ta tegi õigesti või mitte. Õnneks saime ka treenerilt paraja peapesu, sest tunnistan ausalt, olen olnud koera soorituste ja kontaktpindadega rahul, seega enamikul juhtudel ei premeeri koera kontakti soorituse lõppedes ega pööra neile nii väga olulist tähelepanu. Aga nüüd luban, et igas trennis pööran kontaktidele tähelepanu ja nagu Natalja ütles, kiire võib koer olla aga kui ta rada puhtalt ei soorita on kiiruse eelis kadunud. Seega hea agility koer on kiire, motiveeritud ja puhta soorituse tegija. Vau kus nüüd ütlesin uudise :D

Kolmapäevane trenn
Trenni saabudes oli esimene üllatus politseiauto platsi ääres ja mundris naispolitseinik, kes seal ringi käis. Ohhoo, mis nüüd juhtunud! Mina ei tea miks aga politseiauto ja politseinike nägemine tekitab kohe ohutunde, et midagi on juhtunud (peaks olema vastupidi, et ohutu, sest korrakaitsja läheduses). Aga platsil oli trobikond hundikoeri ja käis SK koolitus. Politseiautost patseeris mind ja Bertat politseikoer Rex – läbitungiva pilguga vaatas meid väääga pikalt. Esimene mõte oli, et äkki ta tunneb seda koera, kes meie auto aastaid tagasi Eesti-Läti piiril läbi asus nuuskima ja mina pakkusin sellele koerale juustu ning silitasin teda. Mille tulemusena sain juubedalt Läti piirivalvurilt sõimata ja koer käsutati minust väga kaugele. Esimest korda elus nägin nii lähedalt teenistuskoera ja ma olin sellest vaimustatud. Mina ei teadnud, et teenistuskoeri ei tohi silitada, kallistada ja sööta (nüüd aastaid hiljem imestan, et see koer üldse lasi mul seda endaga teha). Aga selle vahejuhtumi tagajärjel lasti meie auto piiripunktist kohe edasi, saatjaks rusikatega vehkiv Läti piirivalvur.

Aga nüüd trennist. Soojendusel Berta oli kuidagi imelik, tegi kõike väga energiliselt aga iga natukese aja tagant asus mõttepausile ja vaatas mind pika pilguga. Natukene heidutas see, et mismõttes, kas meil siis täna selline mõttepausidega vürtsitatud trenn ongi? Tänases trennis olid Berta ärritus must suur puudel ja üks teine suur koer, kellesse minu koer just väga soojade tunnetega ei suhtu. Isegi soojendust tehes jooksis ta otsejoones oma kotti, et talle nüüd aitab. Aga olin võtnud kaasa ekstrasuured viinerid, neid nähe Berta unustas, et mingid segavad tegurid olemas on, kargas ja tantsis endise energianivooga.

Mulle tänane rada meeldis, üritasin rajaga tutvudes oma peaga enda liikumise trajektoori paika panna. Õnneks oli ainult 4kohta, milled olin mööda planeerinud. Selle tulemusena mõtlesin, et appi kui me peame minema võistlema, kus pean ainult enda tarkusest rajal liikumise paika panema siis oleks küll karauuul.
Aga koer oli rajal tubli ja arvan, et ma võin ka enda sooritusega suhteliselt rahule jääda. Järsud nurgad tunnelisse või hüppesse, seal sain koeraga koheselt kontakti ja koera õigesse takistusse suunata. Mis mind üllatas oli teisel katsel kiire tunnelist slaalomisse minek ja koer tegi seda ideaalselt, jeeeee. Pean hakkama harjutama koera eestlõikamisega takistusele saatmist (just hüppetakistusse), need on sellised, kus ma ise jään äkki seisma ja selle tulemusena ka koer jääb seisma, sest ma ei oska kiiresti reageerida ja ta liikumises hoida (võibolla oli see vale kirjeldus aga mõtlen seda, kui koos koeraga jooksen takistuse suunas ja koer peab minu ees teisele poole liikuma ja takistuse ületama. Mina samal ajal liigun järgmise takistuse suunas).
Täna sai ka kontaktpindasid poomil lihvida ja ma olen nii ebakindel, sest ma ei suuda anda hinnangut, milline on hea sooritus ja milline kehva. Järgmine kord lasen treeneril uuesti endale seletada ja näidata, mis on ideaalne sooritus (no mina ei ole süüdi kui mulle tuleb 100x seletada,et midagi meelde jääks :D).

Tõdesin taaskord, et üks suur viiner teeb imet. SK-d tehes, tegime täna üle barjääri hüppamist ja kipskujuna seismist (koer siis seisab, mitte mina). Söötsin „seisa“ käskluse õpetamisel koerale ühe suure viineri sisse. See sooritus kinnistus koera ajju nii tugevasti, et kui tegime kõrvalkõndi ja lähenesime sellele barjäärile, lipsas koer mu kõrvalt minema, hüppas üle barjääri, jäi seisma ja vaatas mind sellise näoga, et noh nüüd, nüüd, nüüd annad vinkut! Ka siis kui me trenni lõpus mängisime, jooksis ta selle barjääri juurde, hüppas üle ja jäi kipskujuna seisma, ei aidanud 1st korrast kutsumisest, sest koer seisis nagu naelutatult kohal.  Vot kus SK koer tuli mul välja!!!

Ka meie kõrvalkõnd jätab soovida. Mingi hull kargamine ja omapeaga mõtlemine käib koeral. Nii kui me kõrvalkõnnil seisma jääme toimub istu-lama-istu-lama-istu tegutsemine. Võiks ju rahulikult istuda aga ei, koer peab tõmblema. Eks süüdi olen ise, pole kõrvalkõnni puhtale sooritusele just väga palju tähelepanu pööranud. Hea uudis on see, et näiteks meie jalutuskäikudel kui koer on rihmata ja inimmassid meile vastu jalutavad,  saab koer kõrvalkõnni käskluse ja selles olukorras on küll sooritus kiiduväärt ning kõik trennis esinevad vead ei ilmne.