Trennipäevik – väsinud koer ja lombakas koerajuht

Esmaspäev

Vihmast hommikupoolikut vaadates ja Tiinaga vesteldes hoidsin pöialt, et ta ütleks, et ärme lähe täna trenni. Ise ei tahtnud olla piduriks aga ma oleksin väääga ruttu nõustunud mitte minema. Aga võta näpust, Tiina oli tahtmist täis.

Täiesti mööda trenn! Koer oli väsinud, motivatsioon nulli lähedane ning mina ei olnud suuteline teda motiveerima, sest üritasin ennast keskenduma sundida. Päris huvitav kogemus oli koeraga slaalomit teha, kus jalutades tuleb teda vinkuga pulkade vahelt läbi meelitada. Loo moraal on siin, et kui endal sisemine tahe puudub ja koer on päev läbi möllanud siis parem hoian meid mõlemat rajalt eemale.   Tõdesin, et trenni asemel võib aeg-ajalt ka kodus diivanil pikutada ja see on väga ok!

Kolmapäev

Sünnipäev, see ei juhtu igapäev! Palju õnne Natalja!

Täna trenni minnes oli mul boxis poolenisti puhanud koer. Koeral õnnestus terve päev magada, mis viimastel päevadel on harulduseks muutunud.

Koer ok, mina pooleldi ok.  Ilmselt lähenevate olümpiamängudega tundsin endas innustust ja tõstsin oma jooksutrennide koormused juuli alguses vääga kõrgeks. Ja tagajärg ei lasknud ennast kaua oodata – põlved jooksukõlbmatud. Aga kes see agilityt vahele jätab. Sidusin elastikuga põlved kinni, valuvaigisti sisse ja trenn sai alata.

Jeee koer motiveeritud (kuigi jah energianivoo selline keskmine) ning mina tundsin ennast kindlalt. Rada jäi kergesti meelde ning enda arust tuli meil trenn päris hästi välja. Jama see, et ma kipun vanu vigu kordama – slaalomis jään toppama ja pidurdan koera kui pean tõkke tagant koera hüppama suunama.  Lisaks kui kehahoiak õige siis unustan ära, et koer näeb ju ennekõike jalgade asendit. Nii kui jalad ka paigas läheb koer õigesti. Jeee aga meil oli ka üks puhas rada. Minu hinnangul olime aeglased – minu jooksukiirus on vilets – aga puhas rada on olulisem kui vigadega kiire.  Kontaktpinnad on sellised nii ja naa. Koer kipub lõpus kerge kõrvale hüppe tegema ja minu poole vaatama. Võistlustel me viga kirja ei saaks aga kui see süveneb siis läheb asi „hapuks“.

Tavapärase hasartse slaalomi soorituse asemel oli pulkade vahel graatsiliselt liikuv koer, kes veel viimase pulga juures mõtles, et eeee lõpetan või teen vea! Võibolla oli siin mingi minu enda käitumise viga soojendusel, et rajal koer ebakindlaks muutus (ilmselt ikka minu tegevus rajal).