Trennitegevused - kontaktpinnad!!!

Esmaspäevane trenn

Mulle meeldib peale võistlust trenni minna, kuidagi teine tunne on. Seekord tegime A3 radasid. Mulle rada meeldis, kõik trikiga takistuste asendid ei olnudki koera suhtes trikiga. Berta sooritus oli täiesti rahuldav. Kiirus ja motivatsioon, arvestades soojust ning eelmiste päevade väsimust, olid head. Väsimusemärke ta küll ilmutas, sest rajale minnes ta igakord peatus ja vaatas mind, et kas ikka peab aga nii kui rajal jooksis oli kiirus hea. Kahju, et ma ei oska radasid ülesse märkida (arvutisse mõtlen, sest paberile oskan ikka joonistada :D), sest seda rada tahaks ka tulevikus proovida.

Aga mis viga meil ilmnes! Poomi kontaktpind!  Olen siin säranud, et kontaktpinnad on meil head, kuid minu hea hinnang põhines sellele, et ta neist üle ei astunud. Tuleb välja, et nii kui ta kontaktpinna lõpetab, hüppab kergelt minu suunas ning vaatab mulle otsa, mille tulemusena tulevikus võib asi lõppeda sellega, et ta hakkab takistusest üha varem ja varem alla tulema. No ja neid me siis lihvisime, muutusin nii ebakindlaks, et ma ei suutnud enam adekvaatselt anda hinnangu, kas ta tegi õigesti või mitte. Õnneks saime ka treenerilt paraja peapesu, sest tunnistan ausalt, olen olnud koera soorituste ja kontaktpindadega rahul, seega enamikul juhtudel ei premeeri koera kontakti soorituse lõppedes ega pööra neile nii väga olulist tähelepanu. Aga nüüd luban, et igas trennis pööran kontaktidele tähelepanu ja nagu Natalja ütles, kiire võib koer olla aga kui ta rada puhtalt ei soorita on kiiruse eelis kadunud. Seega hea agility koer on kiire, motiveeritud ja puhta soorituse tegija. Vau kus nüüd ütlesin uudise :D

Kolmapäevane trenn

Trenni saabudes oli esimene üllatus politseiauto platsi ääres ja mundris naispolitseinik, kes seal ringi käis. Ohhoo, mis nüüd juhtunud! Mina ei tea miks aga politseiauto ja politseinike nägemine tekitab kohe ohutunde, et midagi on juhtunud (peaks olema vastupidi, et ohutu, sest korrakaitsja läheduses). Aga platsil oli trobikond hundikoeri ja käis SK koolitus. Politseiautost patseeris mind ja Bertat politseikoer Rex – läbitungiva pilguga vaatas meid väääga pikalt. Esimene mõte oli, et äkki ta tunneb seda koera, kes meie auto aastaid tagasi Eesti-Läti piiril läbi asus nuuskima ja mina pakkusin sellele koerale juustu ning silitasin teda. Mille tulemusena sain juubedalt Läti piirivalvurilt sõimata ja koer käsutati minust väga kaugele. Esimest korda elus nägin nii lähedalt teenistuskoera ja ma olin sellest vaimustatud. Mina ei teadnud, et teenistuskoeri ei tohi silitada, kallistada ja sööta (nüüd aastaid hiljem imestan, et see koer üldse lasi mul seda endaga teha). Aga selle vahejuhtumi tagajärjel lasti meie auto piiripunktist kohe edasi, saatjaks rusikatega vehkiv Läti piirivalvur.

Aga nüüd trennist. Soojendusel Berta oli kuidagi imelik, tegi kõike väga energiliselt aga iga natukese aja tagant asus mõttepausile ja vaatas mind pika pilguga. Natukene heidutas see, et mismõttes, kas meil siis täna selline mõttepausidega vürtsitatud trenn ongi? Tänases trennis olid Berta ärritus must suur puudel ja üks teine suur koer, kellesse minu koer just väga soojade tunnetega ei suhtu. Isegi soojendust tehes jooksis ta otsejoones oma kotti, et talle nüüd aitab. Aga olin võtnud kaasa ekstrasuured viinerid, neid nähe Berta unustas, et mingid segavad tegurid olemas on, kargas ja tantsis endise energianivooga.

Mulle tänane rada meeldis, üritasin rajaga tutvudes oma peaga enda liikumise trajektoori paika panna. Õnneks oli ainult 4kohta, milled olin mööda planeerinud. Selle tulemusena mõtlesin, et appi kui me peame minema võistlema, kus pean ainult enda tarkusest rajal liikumise paika panema siis oleks küll karauuul.

Aga koer oli rajal tubli ja arvan, et ma võin ka enda sooritusega suhteliselt rahule jääda. Järsud nurgad tunnelisse või hüppesse, seal sain koeraga koheselt kontakti ja koera õigesse takistusse suunata. Mis mind üllatas oli teisel katsel kiire tunnelist slaalomisse minek ja koer tegi seda ideaalselt, jeeeee. Pean hakkama harjutama koera eestlõikamisega takistusele saatmist (just hüppetakistusse), need on sellised, kus ma ise jään äkki seisma ja selle tulemusena ka koer jääb seisma, sest ma ei oska kiiresti reageerida ja ta liikumises hoida (võibolla oli see vale kirjeldus aga mõtlen seda, kui koos koeraga jooksen takistuse suunas ja koer peab minu ees teisele poole liikuma ja takistuse ületama. Mina samal ajal liigun järgmise takistuse suunas).

Täna sai ka kontaktpindasid poomil lihvida ja ma olen nii ebakindel, sest ma ei suuda anda hinnangut, milline on hea sooritus ja milline kehva. Järgmine kord lasen treeneril uuesti endale seletada ja näidata, mis on ideaalne sooritus (no mina ei ole süüdi kui mulle tuleb 100x seletada,et midagi meelde jääks :D).

Tõdesin taaskord, et üks suur viiner teeb imet. SK-d tehes, tegime täna üle barjääri hüppamist ja kipskujuna seismist (koer siis seisab, mitte mina). Söötsin „seisa“ käskluse õpetamisel koerale ühe suure viineri sisse. See sooritus kinnistus koera ajju nii tugevasti, et kui tegime kõrvalkõndi ja lähenesime sellele barjäärile, lipsas koer mu kõrvalt minema, hüppas üle barjääri, jäi seisma ja vaatas mind sellise näoga, et noh nüüd, nüüd, nüüd annad vinkut! Ka siis kui me trenni lõpus mängisime, jooksis ta selle barjääri juurde, hüppas üle ja jäi kipskujuna seisma, ei aidanud 1st korrast kutsumisest, sest koer seisis nagu naelutatult kohal.  Vot kus SK koer tuli mul välja!!!

Ka meie kõrvalkõnd jätab soovida. Mingi hull kargamine ja omapeaga mõtlemine käib koeral. Nii kui me kõrvalkõnnil seisma jääme toimub istu-lama-istu-lama-istu tegutsemine. Võiks ju rahulikult istuda aga ei, koer peab tõmblema. Eks süüdi olen ise, pole kõrvalkõnni puhtale sooritusele just väga palju tähelepanu pööranud. Hea uudis on see, et näiteks meie jalutuskäikudel kui koer on rihmata ja inimmassid meile vastu jalutavad,  saab koer kõrvalkõnni käskluse ja selles olukorras on küll sooritus kiiduväärt ning kõik trennis esinevad vead ei ilmne.