Mööduv nädal trennis

Esmaspäev

Kusjuures täna esimest korda trennis mõistsin, et rada õppides ja seda koeraga läbides olen ainult endale keskendunud – raja meeldejätmine, kehaga suunamine jne. Kordagi ei ole rada õppides mõelnud, et nüüd pean olema siin, sest koer maandub siia, pean kehaga siin suunas olema, sest muidu läheb koer sinna. Mõistsin seda siis kui Natalja seletas, et pean olema siin, sest koer tuleb hüppest siia ja siit näeb ta minu suunamist kõige paremini (siit/siin hüpoteetilised minu asukohad) jne. Siis tuli äkki nagu välgusähvatusel teadmine, et tegelikult pean mõtlema ju ka koera liikumise peale ja vastavalt sellele ennast sättima. Rada üksi läbides ei ole ma seda kordagi teinud. Edasi analüüsides mõtlesin, et ka koos koeraga läbides olen ainult endale tähelepanu pööranud, vahel justkui unustan koera ära, mõeldes, et küll ta tuleb sinna kuhu ma tahan, et ta läheks. Mhhh pani kohe mõtlema!

Üritan tulevikus oma mõttemudelit muuta, eks näis kuidas see läheb. Kontaktpinnad läksid meil täna hästi ja kerge pinge nende suhtes hakkab kaduma.

Täna olid samal platsil hundikoerte varrukakoolitus. Uhh kui jube, kujutasin kui keegi neist kogemata arvab, et minu jäme käsi on ka varrukas ja Bertale suunanäitavad käed on ähvardavad ning keegi neist otsustab mind rünnata. Jubedalt olin häiritud (Bertal oli täiesti savi, tema ainukeseks mureks oli, et maiusekoti viinerid ikka tema kõhuni jõuaksid). Aga see häiritus on minu isiklik probleem, sest koerd ju kõik väga treenitud ja sõnakuulelikud. Paistab, et minevikus toimunud intsident hundikoeraga on jälje jätnud ainult minu psüühikasse – hea seegi!

Kolmapäev

Koer oli kuidagi imelik. Alguses oli trennist ja minust põnevam russellite kamp, treener ning isegi koer, kellega ta just hästi läbi ei saa.  Kohe kui soojenduses oma intensiivsuse kaotasin, vaatas ta ringi ning leidis kedagi põnevamat, kelle juurde tormata. Tavaliselt tuleb ta esimese hõikega tagasi aga nüüd oli näha, et koer mõtleb enne ja siis tuleb minu juurde.

Tänane esimene keeruline rada meeldis mulle, meie sooritus oli ka päris rahule jäädav.  Kaugelt juhtides slaalom tuli ilusasti välja ning imeliku nurga alt tõkkesse minek ei olnudki imelik kui me seda sooritasime, sest koer tegi kõike väga sujuvalt ning ka minu juhtimine oli enam-vähem. Rada õppides mõtlesin ka sellele kuidas koer liigub.

Viimane kerge kiire läbijooksuga rada oli selline, kus ma unustasin enda ja jooksmise ning see ei olnud enam eeskujulik. Jube väsimus oli ka endal peal.

Tänane kiik oli kohati selline, et enne lõppu otsustas koer rõõmsalt maha hüpata vahetult enne lõppu. Nagu, et mis mõttes! Nagu ikka, viiner teeb imet ja kui ma vinku kiige lõppu panin siis tekkis koeral vau efekt ning ta otsustas kiige lõpus piknikku pidada.  Piknik piknikuks aga vähemalt trenni lõpetasime ikka korraliku kiige sooritusega. Mida ma küll teeks kui maailma ei oleks neid ilusaid suuri Bertat ahvatlevaid viinereid loodud :D

Aga poomi ja A kontaktpinnad olid ilusad, jeeee!

Üks naljakas vaheseik. Berta puur-kott, millesse ta kiindunud on, oli määrdunud ja otsustasin seda pesta. Riie eemaldatud, mõtlesime, et paneks selle rauast raami kokku, mis kotti vormis hoiab. Panimegi ja Berta otsustas, et käib küll kui paremat võtta ei ole ja oligi köga raami sees :D