RC jätkulainel

Jep, olen endiselt 95cm peal. Üle kuu on sama kõrgus püsinud. Peagi saabubki hea aeg kõrgus 1m peale panna, sest seoses värava ehitusega pean oma plangule uue koha leidma ja siis on kuidagi mõistlik ka kõrgusse midagi juurde lisada (teisisõnu taaskord leidub aias uus koht, kus muru peagi olematu).

Meie 95cm harjutused on kõikuvate tulemustega, väga palju on meil treeningpäevi, kus on 100% tabamus ja siis järgmisel päeval on esimesed viis hüpet totaalsed katastroofid.

Videoski näha, et esmaspäevases trennis on 3 esimest sooritust ilusad jooksud ja ülejäänud väga napikad tabamused. Teisipäevases trennis jälle väga ilusad

Meie pingsad RC treeningud olid nii pingsad, et suure pinge all lühenesid ka minu juuksed :) :) :)

teisipäeval 28.6.16

kolmapäeval 29.6.16

Hakkan nüüdsest muutma ka enda asukohta koera suhtes. Seni olen jäänud temast tahapoole ning alati ühes ja samas kohas, nüüd üritan temast ette liikuda või/ja koos joosta. Eks paistab, mis muutusi see kaasa toob

Vusserdamise nädalavahetus

Tahe oli hirmus suur, soov oli veelgi suurem ning ettekujutus teha asju hästi oli kõigest kõige suurem. Tegin mis ma tegin aga kõik läks totaalselt nässu!

Võin tuua, mis iganes vabanduse põhjuseks, kuid tõsiasi on see, et ma ei suutnud ennast kokku võtta ning ilusat juhtimist oma koertele pakkuda.
Ebaõnnestumiste jada algas reede õhtul ÖöAgilityga ning lõppes pühapäeval Veskimetsa võistlustega. 

Vot selline võistluste nädalavahetus oli!


ÖöAgility 2xA0 mudilase jooks.

koht: TAKO hall / 17.6.2016

Kohtunik: Indrek Tirmaste

I rada HY A0
Rada oli imelihtne nagu A0d ikka on. Mudilane oli eelmiste päevade trennis imeasju korda saatnud, kus ma siiralt korduvalt imestasin, et kui osavalt ma tema juhtimisega hakkama sain ja kui suurepäraselt mudilane minu kehakeelt loeb.
No ja siis me lähme võistlustel starti ja põmaki! kohe alguses laguneb kõik koost! Mitte kui midagi ei õnnestu, mudilane ei lähe tunnelisse, jookseb amokki, käsklus „oota“ sai uue tähenduse „jookse“ ning kontakt meievahel olematu. No ja siis tegin ma kõige kohutavama vea, mis teha saab, solvusin koera peale ning tulin rajalt tulema! Nagu päriselt ka, ma käitun niimoodi! Miljon häbi mulle ning raudkindel lubadus, et nii ei tee ma mitte kui kunagi!

II rada HY A0
Nagu eelmisel rajalgi stardipüsivus olematu! Prrrr tuhat ja tuline! Ainus, mille üle olen uhke, oli väga ilus tagantlõikamine (6nda tõkke juures), kus kogenematu koera kohta oli meil ikka väga kaunis manööver. 5ka sain tüüpveast, mida ma teen – ei veendu, et koer sooritab manöövri, vaid asun edasi liikuma ja sellega tõmban koera valesse kohta. No selle 5ka tõrke parandamisele läks meil ca 2..3 sekundit, seega päris „lahe vusserdus“ oli.

Kokkuvõttes sain kolmanda koha kuid ütlen ausalt, ma ei olnud seda ära teeninud. Isegi Nèra sai sellest aru, et meie tiim ei olnud kohta väärt, seega ta keeldus pildile tulemast kui hakkasin "karikapilti" tegema :)

Kus on pildistamine, seal on ka Berta, seega Nèra karikatega seekord Berta :)

"Mis see must nässakas minu pildil teeb!?"

"Seal on minu nimi!!??"

Koht: Veskimetsa / 18-19.6.2016

Kohtunik: Anne Tammiksalu

I rada HY A0
Stardipüsivus tuhande miinusega 0 ja loomulikult jooksurajal ei saa mudilasega teha lendstarti (ma isegi ei hakka lendstarti kunagi võistlustel tegemagi). No starti tagasiminekuga saimegi oma dsq kirja ja jooksime edasi. Ka meie järgnev jooks ei olnud ilus, minu juhtimine oli olematu ja vastik-vastik-vastik tunne oli sees, et ma nii lohakas olin. Häbi mulle!

II rada HY A0
Loomulikult ka nüüd stardipüsivus ei õnnestunud. Seega dsq ning jooksime edasi. Raja kõige keerulisem manööver õnnestus perfektselt, kuid siis jätsin olulises kohas valsi tegemata ja koer lendas valesse tunnelisse. Tõesti või (!!!), nii lohakalt ma oma supertubli mudilast juhingi! 

Karvane nässakas peale vihmast võistlust

.. ja nüüd 2e päeva mudilase jooksud ühes filmis  (hirmus vaadata, nii kole on!)

Olen juba trennideski täheldanud, et kerged rajad on meie tiimi komistuskiviks. Eest-tagantlõikamised, serpentiinid, anna aga ette ja mudilane teeb need veatult aga kohe kui on stardipüsivus ning lihtne tõke-tõke jooks on seis nadi. Aga mis siin ikka heietada nagu vinguv tädikene, tuleb lihtsalt rohkem tööd teha ning kitsaskohti harjutada. Ja see stardipüsivus, ma tõesti ei tea, mida sellega teha, olen täiesti nõutu! Ehk meie suur harjutamine hakkab ükspäev vilja kandma ning mul on tulevikus stardijoonel maasse naelutatud mudilane. Ainult mina tean kui palju vaeva ma sellega näinud olen!


Berta etteaste:
I rada HY A3
Berta tuju oli hea. Hüpperada oli üllatavalt kerge, kuid tegin kohe alguses väga lollaka juhtimisvea, mis suunas koera out-i (raja kõige titekam koht ja ma korjan dsq – päriselt või!?) Oleksin saanud parandada aga ma ei tahtnud Berta hoogu peatada, sest ta oli nii vallatus tujus.
Tulemuseks dsq

II rada AG A3 (!!!)
Põrgusse ma ütlen, põrgusse! See, et meie tandem teeb võistlustingimustes ilusad kontaktid on haruldus ja seekord oli see jooks, kus olid ilusad kontaktid ja siis saime tõrke 5ka. Kuid selles viiekas ei ole mina süüdi!

Start algas nihverdamisega, kus kolmas takistus oli nurga all sisenemisega tunnel. Jooksime ning lükkan koera tunnelisse ja ma sain shoki – kohtunik seisab siseneva tunneli kõrval, nii, et jalg toetub tunneli vastu! Päriselt või!? Mina ehmatasin (murdosasekund arvasin, et me alustasime enne lubavat märguannet) ning ka Berta jäi seisma ning vaatas kohtunikku ja kohtunik andis meile viieka!!?? Esiteks ei tohi kohtunik oma tegevusega võistluspaari segada ning teiseks koer ei ületanud takistuse piirjoont aga noh …. Muidu oli ilus jooks ning olin uhke oma imekauni printsessi jooksulusti ning ilusate kontaktide pärast. Minu musirull suudab agility radadel joosta küll kui tahab.
Kiirus 4,01m/sec, arvestuslikult ca 1..1,5sec läks kaduma Berta seismajäämisel enne tunnelit ning kohtunikule etteheitvalt otsa vaatamisele.

III rada AG A3
Okei, ma teadsin, et seda rada ei saa alustada lendstardiga ja sellise manöövriga nagu mina teen. Aga Berta oli enne starti nii hasardis ning ma tõesti ei raatsinud tema entusiasmi maha suruda, seega läksime suure hooga rajale, korjasime esimest takistusest dsq ning jooksime imekauni ning imekiire raja.
Oi mu väike printsess suudab mind endiselt üllatada, aitäh sulle mu väike südamekoer.

Printsess siidpadjal :)

Eks see natukene pikem agility võistluse nädalavahetuse läks vett vedama aga koerte tujud oli väga head ning tühja kah! Ükspäev õnnestub ja teine päev ei õnnestu, see nädalavahetus ei õnnestunud.

Ülistus maailma kõige kaunimale saarele

Võistlustesse on väike paus tekkinud (parandan selle vea lähiajal), mis tähendab seda, et olen ohtralt viibinud Hiiumaal. 

mudi poseerib

mudi oma vabas olekus. Jep, sellised nad on!

Hiiumaa kohalik võililleseemne koguja (terve kasukas oli tal neid hebemeid täis!

väsinud printsess siidpatjadel

mul on sellest titest täiesti ükskõik! pähhh!

Hiiumaa võrdub koerte jaoks mereääres elamisega ning merevees enda leotamisega, seega ega ka nüüd mingi erand olnud.

kui kaevan sügava augu, pääsen Hiina?

Berta inspekteerib Nèra kaevatud auku

Berta käskis augu sügavamaks kaevata. Nèra näos on pettumus

Hiiumaa rannas elutsev harilik-liivnägu

minu kodurand, kõige ilusam 

viimasel ajal on merre elutsema tekkinud mingid imelikud elukad

Natukene ka lille ilu.

kiviktaimla peenar on Berta lemmik magamise koht - oehhh ja veelkord oehh

Kui sünnipäevaks torti ei tooda, tuleb see ise endal hankida …

… põhimõte kehtib ka koertemaailmas!

Berta sünnipäeva päev kulges nii kiiresti, et ma tõesti ei jõudnudki see päev poodi, et koerale hea maius osta. Berta kavalpea ei lasknud pead sellest norgu, vaid hankis ise endale sünnipäeva maiuse.

Nimelt, õhtul läksin metsa koertega jalutama kui äkki hakkas Berta haukuma ning käitus nii nagu oleks värske loomajälje ülesse võtnud. Turi püsti sik-sak liikumine ja põrutas otsejoones haukudes metsa. Berta puhul toimib kui teen paar kurjemat kraaksatust ning hüüan „sööma, sööma“ ning koer lõpetab jahi. Seekord mitte! Esimene hoiatussignaal oli see kui lõppes haukumine. Teine hoiatussignaal oli siis kui „sööma, sööma“ ei toiminud. Mhhh, mis siis nüüd, kas tõesti 6e aastane Berta avastas endas jahikire ja pani paksu metsa ummisjalu?

Hüüan edasi ja siis kuulen lähedalt haukumist, piilusin metsa ja näen, et valge kogu siblib ca 10 meetrit minust eemal metsa all ja nagu kakleks kellegagi. Nii kui ma teda hüüan, tõstab koonu ülesse ja haugatab ning asub jälle maas toimetama, nii igakord kui teda hüüan. Endamisi mõtlen, et kas tõesti on mingi metselukas tabatud ja toimub rüselus. Jooksin koera suunas ja mida ma näen – koeral hambus pool valget saia ning kohe kui mind nägi, neelatas ca 15cm saiakannika endale sisse. Ehk siis ta teeskles jahti ning iga minu hüüatuse peale tegi oma jahikoera pette-haukumist ning pugis edasi. Pole ammu näinud sellist rahulolu ning õnnehelki Berta silmis kui ta oma saiakuhila alla neelatas. Kusjuures metsa all oli ikka päris palju nn kirde saia pätse laiali. Minu talupoja loogika ütleb, et valget saia metsloomadele sisse sööta ei ole hea mõte ning veel suvel kui on metsloomade enda toidulaud väga rikkalik! Nojah keegi vist otsustas „roheliseks“ hakata.

Edasiste pugimiste vältimiseks pidin koera rihmastama ning asusin punnis õhupalli meenutava karvapalliga koduteele. Küla vahele saabudes hakkas sai koera kõhus käärima ning Berta kõhutuuled olid ikka väga valjud ning sagedased! Nii mõnigi mööduja vaatas mulle esialgu kahtlustavalt ja siis põlastavalt otsa.

Sellise sünnipäeva kinkis Berta endale, ta ise oli ülirahul :)

Sünnipäevahommikul oli ta veel nii sale koer, oehhh

ps. igaks juhuks mainin, et kuigi eile õhtul ma kergelt pabistasin, mis see sai ta sees võib tekitada siis täna on teada, et ei tekitanud midagi. Koer aktiivne, rõõmus, energiline ning toitu noriv nagu alati :)

Palju õnne Soprano tibid - juba 6 aastat!

Poseerida Berta oskab

6 aastat tagasi sündis minu imearmas ja alati rõõmus lillelaps - südamekoer Berta!

Berta seljal südamekuju jäi kohe silma ning südamekoeraks ta ka ristiti. Piisas esimesest silmapilgust ning ma teadsin, et meie teed ristuvad, ma teadsin, et oleme taevas paari pandud meeskond :)

Berta on alati rõõmus päiksekiir, kes toob naeratuse näole ka siis kui tuju on tusane ja meeleolu mõru. Piisab pilgust talle ning päev on taas ilus ja rõõmus. 6 aastat on nii olnud ja järgmised tuhat aastat on samamoodi :)

Palju õnne mu kullakallis südamekoer, õhtul sööme torti!

Palju õnne Soprano tibid, siin ja sealpool vikerkaart! Cellie, oled minu mälestustes!

Palju õnne Soprano tibide emmele, tublid koeralapsed sirgusid Sul!

Jep, see on Hiiumaa ainukene pulk

Hiiumaa rand on Berta lemmikuid

Jep, ikka see sama Hiiumaa ainukene pulk

Poseerimise näide

Üks "kiiks" Bertal esineb. Kui jalutan Luidjal ja korra jään seisma siis Berta hakkab lakkamatult haukuma, justkui tahaks kogu maailmavalu enda seest välja karjuda. Enne seismajäämist ja peale seismajäämist on mul ilusti käituv vaikne koer, kohe kui seisatan algab lõppematu röökimine :)

Ja selline asi esineb ainult Luidja rannal!

Kurgupõhja jorin on hetkel, Berta kogub jõudu, et haukuda

igav on .....

iiiiigav on .....

IIIIIIIGAV ON ......

...ahjaaa ükskord testisin, et kaua ta niimoodi röögib. Istusin liivale ning hakkasin aega võtma, peale 5min lakkamatut haukumist hakkasid kõrvad uugama ja minu kannatus lõppes. 

Selline tüüp on Berta :) 

Lombakas Triinu :(

Noniii nädala võrra olen selles teadmises elanud, nüüd saan rahulikuma südamega kirjutada.

Minu Triinu elas üle raske operatsiooni ning on jõudsalt taastumas. Minu maailma kõige sõbralikum, leebem, tagasihoidlikum, hästi käituvam, targem, mõistlikum 12 aastane kiisukene sai kohutava trauma. 

Minu Triinu on pool ajast õuekass ning teine pool soojal diivanil magav kiisupreili. Triinul on väga kindel rutiin – õhtul kell 22 soovib ta õue minna ning hommikul kell 6 on ta alati ukse taga. Oma öist saaki demonstreerib ta välistrepil kus Berta/Nèra saavad hommikul hiiresabad kokku lugeda. Tänu Triinule on meie naabruskonna hiire populatsioon oluliselt vähenenud. Triinu ei häiri oma olekuga mitte kui kedagi, ta ei tule kelleltki pai nuruma, oma hädad teeb ta alati oma kodu õue, tikripõõsa alla, ta ei tee häält ning ta ei patseeri võõrastes aedades, et koeri ärritada (ta kardab koer k.a. Bertat/Nèrat). Ta on lõigatud kass, seega „kaasavara“ ta koju ei too ning isaseid kasse ei pane soovimatuid tegusid tegema. Võiks ju öelda, et keda peakski häirima öösel hiiri püüdev kass aga ikka häirib küll. Häiris seda, kes talle haiget tegi!

Esimene hoiatuskell hakkas peas tirisema kui laupäeva õhtuks ei olnud Triinu välja ilmunud, ka pühapäev oli ta kadunud ning alles esmaspäev hilisõhtul avastasin hoovist tagajalga lonkava kassi. Muidu elurõõmus preili oli nii õnnetu olekuga, et süda kiskus sees kokku. Teisipäeval sain aja arstile ning kui veterinaar röntgenpilti nägi, suunas ta meid ortopeedile, kes annaks nõu, mida edasi teha. Kolmapäeval viisingi Triinu Billy`sse, sain aru, et kell 9 hommikul meid oodatakse ning toimub konsultatsioon (ei olnud ju teada, mis kiisul viga on. Viimsis korra sai tõdetud, et liigesed paigast ära, seega mina oma peas genereerisin, et lihtne asi, tõmmatakse liigesed paika tagasi nagu inimestelgi, …. ja korras ongi), kuid kliinikus oli väike segadus, keegi meist väga midagi ei teadnud (kuigi olin ise juures kui Viimsis Billy`sse aeg kinni pandi ning räägiti tagamaid - jalatrauma, tullakse konsultatsiooni kell 9) ning siis nägin kiirreageeringut vajavat koera, kes toimetati arstile. Seega tehti mulle ettepanek jätta Triinu kliinikusse, kus arsti vabanedes vaadatakse ta üle ning helistatakse mulle kui midagi selgub. Kuna väga ei soovinud kassi võõrasse kliinikusse jätta siis täpselt 4x ütlesin administraatorile, et helistage kui midagi selgub, et mis on kassi trauma ja mida vaja teha. Täpselt 2x ütlesin, et saan kiiresti reageerida, piisab telefoni kõnest ja olen 15min kohal. Iga minu küsimine sai vastuse, „jah,me helistame teile“.

Terve päev olin kui põlevatel sütedel, iga telefonitirin pani mind võpatama. Mitte kui ühelgi koosolekul ei pannud telefoni hääletule, olin valmis kiiresti reageerima. Kell 14 ütles närv ülesse ning lisaks siis hakkas ka Triinule eelmisel päeval antud valuvaigisti mõju lõppema. Helistasin kliinikusse ning palusin Triinule uus valuvaigisti anda. Telefonile vastaja kuulas mu ära ja ütles, „ Mis valuvaigisti, see ei ole oluline enam. Kassi operatsioon just lõpetati, tulge õhtul järgi“

Eeeeee aaaa eeeee – operatsioon!!?? Olin nagu puuga pähe saanud, mismõttes Triinule tehti operatsioon ning mitte kui keegi ei tulnud selle peale, et mulle seda öelda. Ilmselt ma mögisesin-pobisesin sinna torusse midagi, sest telefon anti operatsiooni läbi viinud arstile, kes ladus mulle järjejutti 10min ladinakeelseid termineid ning tegemisi, millest ei saanud ma mõhkugi aru. Ainus, mida ma suutsin öelda oli, kas Triinu on elus ning seejärel, kas see midagi ka maksma läheb. Jah, läks küll, pool minu kuupalka läks.

Telefonikõne lõppedes olin nagu puuga pähe saanud, õnneks oli kosumiseks 5min aega, sest pidin koosolekule minema. Kahjuks ei mäleta tuhkagi, mis koosolekul sai kokku lepitud aga vast keegi mulle meenutab kui ma endale seal kohustusi võtsin.

Õhtul hilja saabusin kliinikusse, kus arst veelkord seletas, mis tehti (jalg oli täiesti katki, eemaldati kõõlused ja sidemed ning pandi tehisliige). Arstiks oli dr. Tralman – fantastiline inimene, seletas väga põhjalikult mida tehti, miks tehti ja mis edasi saab. Ehk siis minu tulesäde Triinu peab kuu praktiliselt liikumatu olema ning 2e kuu pärast selgub, kas ees ootab amputatsioon või mitte. Kindel on, et Triinust saab nüüd lombakas, kes võib-olla nii kiiresti ohtude eest ära ei jaksa joosta (peangi kaaluma, kas Triinust saab nüüd diivani kaunistus või lasen tal kass olla. Juba ta trügib õhtuti välja ning ta ei saa aru, miks teda õue ei lasta).

Uskumatult sitked on kassid küll, järgmine päev säras kiisu silm ning söögiisu oli väga hea. Kolmandal päeval hüppas toolile (takistan teda liikumast nii palju kui saan aga ta nobejalg on kolmel jalal liipamise nii selgeks saanud) ning neljandal päeval liikus kolmel jalal niimoodi, et tagumine haige jalg oli sirgelt püsti ning maha ei toetanud.

Ettevaatust hiired, pikka pidu ei ole, Triinu on peagi tagasi!

Lombakas Triinu

6päeva peale operatsiooni, toetab Triinu haigele jalale

Mis sa pildistad? ei ole varem pügatud kassi näinud või?!

Leiutatud uus ujumisstiil - Mudilasestiil

Arvasin, et tean ujumisest absoluutselt kõik, kuid selgub, et on olemas ujumisstiil, millest mul aimugi ei olnud – mudilasestiil!

Eesti Võitja 2016 ehk kuidas Nèra ilusaks olemas käis

Käisime näitusel ennast näitamas ja võitmas (võinoh osavõtmas) – Eesti Võitja 2016

Seekord oli esindatud lausa 7 mudit ning juunior klassis ka üks isane soome mudi konkurentsi pakkumas.

Tänu treeningule saime Nèraga oma näituse seisaku ning liikumise väga heasse konditsiooni. Tean, et oma mudilast ei saa ma kunagi panna vaimustuma teistest koertest ning inimestest, kuid ta on õppinud seda taluma. Seega olin valmis selleks tagasilöögiks.

Meie näituse ring hilines ca 1h45min, kuid selle aja sisustasin Nèraga mängides ning olukorda jälgides, seega veetsime koos kvaliteet aega. Ja siis meie etteaste. Oi kui uhke ma olin kui mu kaunitar saba seljas näituseringi astus ning oma seisu kohtunikule näitas. Ülikaunis, me oleks nagu näituste püsikunded, kus koer teab, mida ta tegema peab! Laual ta natukene tõmbus jäigaks kui kohtunik teda katsus kuid ei midagi enneolematut, käitus nii nagu enamus mudisid sellel näitusel. Kohe kui kohtunik teda nägi ütles – „how beautiful, amazing deep black eye“ ning siis asus teda katsuma ning lausus „no food, no winning, too skinny“ - mudilase paksemaks söötmine oleks minu jaoks väga suur väljakutse (ta sööb juba nüüd nagu india elevant, kuid kondid turritavad naha alt välja nagu näljas hoitud loomakesel)

Seejärel tegime ringis käimise– Nèra saba hoiak oli superilus, kaunis kõrvalkõnd, ei mingit tirimist, seejärel edasi-tagasi käik ning jäin meie etteastega rahul. Ringi kutsuti isane mudi.
Kui nad ringis liikumist näitasid kuulsin, kuidas kohtunik ringi abilisele ütles „they are not ready yet, more practise need“ (nad ei näinud, et olin väga nende külje alla nihkunud, seega kuulasin pealt salajuttu :)). Isane juunior mudi pidi tegema 3 ringi ning 3x edasi-tagasikõndi, et kohtunik saaks koera liikumist hinnata (koer oli ülemeelik ning tiris rihmas)


Olin täiesti kindel, et meid pannakse esimeseks, seega nihkusingi number ühe juurde. Samal ajal pani kohtunik isase mudi uuesti seisma, vaatas ühelt ja teiselt poolt ning suunas nad esimesele kohale, seega meie jäime teiseks (pidin vastumeelselt number kahe juurde tagasi minema)

Nojah koera ma paksuks nuumama ei hakka, sportlik vorm oli, on ja jääb, seega meie näitusekarjäär saab väga kiire lõpu – üks 15kuune tulemus veel ja siis saab meid kohata kõikjal mujal aga mitte näituseringides. 

Agility olid, oled ja jääd meie südamesse :)

Paar jäädvustust ilusast Nèrast

Päev enne võistlust leotas Nèra ennast meres, pildil oma karva tuulutamas

RC, sa mu kallis RC

Ma vist hakkan unes ka RC harjutamisi nägema! Lõputu küünlapäev, jälle ja jälle ma õhtul Nèraga aias RC plangu kõrval seismas.

Nüüd on kõrguseks 95cm ja kohe kui see kõrgus sai tõstetud siis hakkasid vägevad ülehüpped tulema. Õnneks sain puust ja punaselt Nèrale selgeks teha, mida ma temalt ootan, seega nüüd on seis parem. Ca 60% õnnestumisi ja 40% ebaõnnestumisi, aga õnneks iga treeninguga läheb seis tibusammul paremuse poole.