Lombakas Triinu :(

Noniii nädala võrra olen selles teadmises elanud, nüüd saan rahulikuma südamega kirjutada.

Minu Triinu elas üle raske operatsiooni ning on jõudsalt taastumas. Minu maailma kõige sõbralikum, leebem, tagasihoidlikum, hästi käituvam, targem, mõistlikum 12 aastane kiisukene sai kohutava trauma. 

Minu Triinu on pool ajast õuekass ning teine pool soojal diivanil magav kiisupreili. Triinul on väga kindel rutiin – õhtul kell 22 soovib ta õue minna ning hommikul kell 6 on ta alati ukse taga. Oma öist saaki demonstreerib ta välistrepil kus Berta/Nèra saavad hommikul hiiresabad kokku lugeda. Tänu Triinule on meie naabruskonna hiire populatsioon oluliselt vähenenud. Triinu ei häiri oma olekuga mitte kui kedagi, ta ei tule kelleltki pai nuruma, oma hädad teeb ta alati oma kodu õue, tikripõõsa alla, ta ei tee häält ning ta ei patseeri võõrastes aedades, et koeri ärritada (ta kardab koer k.a. Bertat/Nèrat). Ta on lõigatud kass, seega „kaasavara“ ta koju ei too ning isaseid kasse ei pane soovimatuid tegusid tegema. Võiks ju öelda, et keda peakski häirima öösel hiiri püüdev kass aga ikka häirib küll. Häiris seda, kes talle haiget tegi!

Esimene hoiatuskell hakkas peas tirisema kui laupäeva õhtuks ei olnud Triinu välja ilmunud, ka pühapäev oli ta kadunud ning alles esmaspäev hilisõhtul avastasin hoovist tagajalga lonkava kassi. Muidu elurõõmus preili oli nii õnnetu olekuga, et süda kiskus sees kokku. Teisipäeval sain aja arstile ning kui veterinaar röntgenpilti nägi, suunas ta meid ortopeedile, kes annaks nõu, mida edasi teha. Kolmapäeval viisingi Triinu Billy`sse, sain aru, et kell 9 hommikul meid oodatakse ning toimub konsultatsioon (ei olnud ju teada, mis kiisul viga on. Viimsis korra sai tõdetud, et liigesed paigast ära, seega mina oma peas genereerisin, et lihtne asi, tõmmatakse liigesed paika tagasi nagu inimestelgi, …. ja korras ongi), kuid kliinikus oli väike segadus, keegi meist väga midagi ei teadnud (kuigi olin ise juures kui Viimsis Billy`sse aeg kinni pandi ning räägiti tagamaid - jalatrauma, tullakse konsultatsiooni kell 9) ning siis nägin kiirreageeringut vajavat koera, kes toimetati arstile. Seega tehti mulle ettepanek jätta Triinu kliinikusse, kus arsti vabanedes vaadatakse ta üle ning helistatakse mulle kui midagi selgub. Kuna väga ei soovinud kassi võõrasse kliinikusse jätta siis täpselt 4x ütlesin administraatorile, et helistage kui midagi selgub, et mis on kassi trauma ja mida vaja teha. Täpselt 2x ütlesin, et saan kiiresti reageerida, piisab telefoni kõnest ja olen 15min kohal. Iga minu küsimine sai vastuse, „jah,me helistame teile“.

Terve päev olin kui põlevatel sütedel, iga telefonitirin pani mind võpatama. Mitte kui ühelgi koosolekul ei pannud telefoni hääletule, olin valmis kiiresti reageerima. Kell 14 ütles närv ülesse ning lisaks siis hakkas ka Triinule eelmisel päeval antud valuvaigisti mõju lõppema. Helistasin kliinikusse ning palusin Triinule uus valuvaigisti anda. Telefonile vastaja kuulas mu ära ja ütles, „ Mis valuvaigisti, see ei ole oluline enam. Kassi operatsioon just lõpetati, tulge õhtul järgi“

Eeeeee aaaa eeeee – operatsioon!!?? Olin nagu puuga pähe saanud, mismõttes Triinule tehti operatsioon ning mitte kui keegi ei tulnud selle peale, et mulle seda öelda. Ilmselt ma mögisesin-pobisesin sinna torusse midagi, sest telefon anti operatsiooni läbi viinud arstile, kes ladus mulle järjejutti 10min ladinakeelseid termineid ning tegemisi, millest ei saanud ma mõhkugi aru. Ainus, mida ma suutsin öelda oli, kas Triinu on elus ning seejärel, kas see midagi ka maksma läheb. Jah, läks küll, pool minu kuupalka läks.

Telefonikõne lõppedes olin nagu puuga pähe saanud, õnneks oli kosumiseks 5min aega, sest pidin koosolekule minema. Kahjuks ei mäleta tuhkagi, mis koosolekul sai kokku lepitud aga vast keegi mulle meenutab kui ma endale seal kohustusi võtsin.

Õhtul hilja saabusin kliinikusse, kus arst veelkord seletas, mis tehti (jalg oli täiesti katki, eemaldati kõõlused ja sidemed ning pandi tehisliige). Arstiks oli dr. Tralman – fantastiline inimene, seletas väga põhjalikult mida tehti, miks tehti ja mis edasi saab. Ehk siis minu tulesäde Triinu peab kuu praktiliselt liikumatu olema ning 2e kuu pärast selgub, kas ees ootab amputatsioon või mitte. Kindel on, et Triinust saab nüüd lombakas, kes võib-olla nii kiiresti ohtude eest ära ei jaksa joosta (peangi kaaluma, kas Triinust saab nüüd diivani kaunistus või lasen tal kass olla. Juba ta trügib õhtuti välja ning ta ei saa aru, miks teda õue ei lasta).

Uskumatult sitked on kassid küll, järgmine päev säras kiisu silm ning söögiisu oli väga hea. Kolmandal päeval hüppas toolile (takistan teda liikumast nii palju kui saan aga ta nobejalg on kolmel jalal liipamise nii selgeks saanud) ning neljandal päeval liikus kolmel jalal niimoodi, et tagumine haige jalg oli sirgelt püsti ning maha ei toetanud.

Ettevaatust hiired, pikka pidu ei ole, Triinu on peagi tagasi!

Lombakas Triinu

6päeva peale operatsiooni, toetab Triinu haigele jalale

Mis sa pildistad? ei ole varem pügatud kassi näinud või?!