11 – 12.11. Maardu
Kohtunik: Rene Blank
Berta AG rajad läksid selle alla, et sättisin koera poomi otsale ilusasti tagasi ning võtsin ise dsq. A kontaktid olid väga ilusad, isegi väike seismine koera poolt oli märgata.
HY rajal oli koer kiire ning tegime puhta soorituse, kiiruseks 4,28m/sec
Järgmisel päeval oli Nèra etteaste. Kui päris aus olla siis olin Nèra startideks päris küpse. Jube väsimus, külm ning ainus soov oli koju sauna minna. Õnneks sain ennast võistlusmeeleollu seada enne starti.
Esimene rada oli väga ilus, kiire ning kaunis ja kohas kus ma eeldasin, et koer jälgib minu kehakeelt, jätsin käskluse ütlemata. Ja loomulikult läinud ta oligi. Sellest rajast oli vääääga kahju!
Tähelepanek mulle: rada lõppeb viimase tõkkega, maksimum pingutus sinnani!
Teine Nèra rada läks kohe alguses lappama. Põhiline viga on selles, et ma ei usalda koera stardis püsima jätta ja nii me alustamegi alati valest kohast.
Minu ainus lootus on, et ükspäev on meie tiimil kaunis stardipüsivus.
Paar põnevat pilti Raul Siim`u fotoaparaadi vahendusel:
 |
| Ilus näide sellest, et hüppamisel on tagajalgade treenitusel kõige suurem roll! |
26.11.16 Heimtali
Kohtunik: Stefi Praakli
Olen Berta trenne poole võrra vähendanud ning lasen tal mõnusat elu nautida, seega panin ta kirja kõigile 4le rajale. Las olla tal ka väike trenn.
HY rada oli kiiruseks 3,84m/sec ja koht 6s (osalejaid 19)
Koht nii vilets ei olnudki, kuid koer oli hirm aeglane – vahepeal tahaks rajal koerale nähtamatu rihma kaela panna ja teda sellest natukene kiiremini jooksma utsitada
AG rada oli kiirusega 3,82m/sec ning 5ka sain A otsast – olin 100% kindel, et koer oli kontaktis ning ületasin peale A-d ka viimase tõkke, kui nägin kohtuniku kätt tõusmas. Ilma veata oleks me 2d olnud aga maabusime 5ndale kohale (osavõtjaid endiselt 19)
Järgmine rada oli dsq, sest palusin Bertal viisakalt poomi uuesti sooritada. Ei saa ju nii nagalt kontaktid üle hüpata
Viimane AG rada oli kiiruseks 3,60m/sec ning veatu – jebedijeee mitte ühtegi kontaktiviga ei olnud! Koht küll 8s aga tühja sest!
Seejärel Nèra etteaste.
Oi see oli tegelikult ilus jooks, mis me tegime! Ma teadsin, et tunnel – tõke – tunnel kombos peab peale tõket valssima ning koera õigesse avasse saatma, kuid ma otsustasin keerulisema võtte kasuks. Ja ärakutsumisega kutsusingi ta valesse tunneliauku (tegin kerega liiga suure kaare)
Teine jooks oli kaunis, mulle meeldis. Enne 3nda tõkke komberdus oli tingitud sellest, et mulle tundus, et koer jookseb valesti, kuid õnneks sain ennast korrigeerida ja koera õigesti jooksma (ajakaotus ca 1sec, kuid ei saanud viga). Üritasin ise kiiresti joosta, koerale õige trajektoor näidata ning enda arvates oli juhtimine suht ilus.
Ainus, mis Heimtalis meele mõrudeks tegi oli see, et ma olin enda asjadega koguaeg jube ajahädas. Küll Berta starts tuli liiga kiiresti, sain küll koera soojaks soojendatud kuid kiiruse ässitamine jäi ajapuudusel ära (sellest ka aeglane koer). Siis tuli iga Nèra start mulle nii ootamatult, et ma koguaeg ehmatas, et jälle meie stardis. Õnneks koera sain igakord ilusati soojendatud, kuid enda unustasin enne teist jooksu ära ja nii ma keset rada suure reielihase ära tõmbasin. Aga adrenaliinisööst oli nii tugev, et kohutava valuga sain joosta maksimum kiirusega. Märkus mulle endale, koera soojendades ära unusta ennast ära!
Stefi rajad olid üliägedad ning neid oli nauditav joosta!
 |
| Söödav auhind? |
 |
| Uhke mudilane |
 |
| Minu printsess soovis ka poseerida :) |
Aasta ametlikele võistlustele sai punkti panna ning nüüd tuleb uuest aastast mõelda, kuidas Nèraga edasi toimida. Millise treeningplaaniga ma teda treenima hakkan ning äkki panna ta juba A1 hüpperadasid jooksma. Ma tõesti ei naudi A0 radasid – need on kiired otsejooksmise rajad aga väga tahaks natukene väljakutseid nautida. Eks paista, mida teen!
Nèra planguga on lood sellised, et 135cm kodu plangul teeb ta ideaalseid 100% sooritusi, kuid TAKO originaalpoomil teeb ta mega ülehüppeid. … ja ma ei oska selles olukorraga hetkel tegeleda, seega jätkan nuputamist, mis psühholoogiline kiiks koeral on selle poomiga.
