Lõpuks ometi on pikad pühad lõpusirgel, hakkas juba väsitama
:D seega aasta viimane päev on käes ja see tähendab ainult üht – aeg heita pilk
tagasi ja tuletada meelde, mida sellesse pikka aastasse mahtus.
Aasta algas eriti suure uudisega! Veebruari lõpus otsustasin
võistelda ametlikel võistlustel ja stardipauk sai antud A1e klassis.
Võistluspäev oli meil sündmuste rohke –
algas sellega, et ma koera maha unustasin (ütleme nii, et ma olin ikka väga
mitu(kümmend – ülipiinlik) kilomeetrit maha sõitnud kui avastasin, et olin
koera õue unustanud. Tagasi sõites oli külmetav koer terrassil, kes oli väga
solvunud mu peale!, lisaks eksisin ma ära (jah, mul oli autos ülitõhus navi
süsteem aga ma arvasin, et navi suunab mind valesti – oi kui vale arvamus see
oli!) ning jõudsin kohale suure seiklemise ja hilinemisega (jummal tänatud, et
A0 klass läks üle aja) ehk täpselt vahetult enne rajaga tutvumist.
Tulemuseks suurepärased kaks puhast rada ja kaunis algus
võistlusraamatu sisse õnnistamisel.
Ja siis algas meie isiklik kolgatatee! Järgmised võistlused
möödusid meil komöödia rütmis. Oli kaks versiooni, kas koer tervitab kõiki
rajal olevaid kohtunikke, kas seisab tõkke taga või teeb mõlemat eelpool kirjeldatud
tegevust!
Meie treeningud olid minule tõelised kassi õudusunenäod.
Muudkui taidle ja võimle, et koer liiguks. Milline piiritu rõõm kui koer kasvõi
paar tõketki võttis, üldfoon oli selline, et koer keeldub takistusi hüppamast
ja muudkui aga tervitab kaastrennilisi.
Võtsin vastu otsuse, et osalen igal võistlusel ja treeningul
ning alla ei anna. Oi kui raske oli enesekindlust säilitada!
Esimeseks lugesin läbi peaaegu kõik maailmas ilma teinud
agility harrastajate blogid, haarates killukesi siit ja sealt. Järgmiseks sai
Kristi õlal nutetud ning Natalja õpetussõnu kuulatud, et ma pead ei kaotaks
selles protsessis.
No ja siis ära kuulanud/lugenud targad õpetussõnad algas
meil Bertaga uus hingamine. Vaene väike valge koer, peab iga suutäie pärast
taidlema – maakeeli tõlgituna – ükski toidukord ei möödu trenni tegemata.
Ehitatud sai isiklik tõkke takistus ning laenatud slaalom ning nii need
söögikorrad möödusidki (õigem oleks öelda mööduvad tänaseni) :D
Suureks abiks on ka meie traditsiooniks kujunenud rutiin, et
võistlustel enne starte jalutame koeraga inimeste keskel ja ta elab oma inimeste-rõõmu
enne starte välja (kõlab imelikult aga see oli parimaks imevahendiks, mis
lõpetas koera tervitamise võistlusrajal).
Meie kolgata tee lõppes mai lõpus ehk ca 3 kuud mässamist ja
agility radadel oli vana hea Berta tagasi.
 |
| Kõik raskused said ületatud |
Ja nii kui ma koera jooksma sain, saime ka kiire ülemineku
A2e.
No ja siis ilmus uus takistus. Minu tubli neljajalgne hüppab
kontakte üle – oehhh! A2e jooksud olid meil imekaunid, kuid trahvipunktid
saabusidki kontaktpindadel.
Õnneks tegeleme kontaktpindadega igapäevaselt ja küll ka see
mure ükspäev lõplikult murtud saab!
Ja siis saabus september ja Viljandi võistlus ning voilà
üleminek A3e. Meil võttis see aega 7 kuud ning mitmeid kummalisi ettenägematuid
olukordi.
Seega eelmise aasta lubadused:
- Üleminek tehtud ja „trollijuhi“ paberid käes :)
- Lexberry üritusi oleks võinud olla rohkem aga see-eest oli meil meeldejääv Sopranode 3s sünnipäev suvel, mis andis positiivset olemist terveks aastaks
- Kooliga tundub ka kohe-kohe ühel pool asjad olevat ja nii hirmsasti kui see ei kõla siis üks cum laude on siit koitmas J Ja pean lubadusest kinni, aitab koolist!
Siia heade aastasse mahtus veel väga palju pikki
jalutuskäike, mida igapäevaselt sai päevaplaani võetud (no aitäh Kristi, et sa
minu ja Berta füüsilise vormi eest hea seisad). Koera füüsis on märgatavalt
paranenud ning enesekindlust juurde tulnud (või on see minu enesekindlus, mis
koerale peegeldub). Kõik plaani võetud võistlused sai läbi võisteldud ning
peale mai-d kui koera tembutamine lõppes on võistlustel osalemine puhas nauding
olnud. Treeningutest on vahele jäänud ainult need korrad kui koer aprilli
alguses kennelköha sai, ülejäänud korrad oleme kohal käinud ja igast trennist
maksimumi võtnud.
Jah, ka mina lähen taaskord sinna libedale jääle ja annan
endale uued reaalsed lubadused:
- Uuel aastal osaleda väga paljudel võistlustel, et kasvatada minu enesekindlust ning välja töötada stardirutiin, millega ma koera energiataset maksimumini tõstan
- Pidada meeles, et ma võistlen ainult iseendaga, teistega võrdlemine ei vii mind kuskile
- Rada planeerides omandan oskuse ka koera liikumise trajektoori ette kujutada (täna on see oskus mul allapoole nulli)
- Agility MM-le minna. Eeee… pealtvaatajana ikka :D mitte osalejana
- Mul on seoses agility-ga ka 2 salasoovi aga kuna need on nii utoopilised siis ma väga ei julge neid siin välja hõigata, vaid kirjutan enda märkmikusse ja 2014 detsembris vaatan, kas täitusid :) (hoian pöidlaid, et täituvad)
Suured tänud Kristi-Tiina tandemile, ainult teie teate, mis
jamast te mind eemale hoidsite. Sõgedad olete :D – isegi võõras Hiiumaa tädi
ütles seda meile ju!
 |
| Sõgedad sõgedate külast! |
Tervitused kõigile, kes meid teavad ning imekaunist uut agility
aastat kõigile!
Uute seiklusteni!
 |
| Ajaloo huvides pilt detsembrist 2013 |
 |
| Nostalgia nurk :) - suvine chill .. mmm |
 |
| Nostalgia nurk :) - veel 5 kuud ja siis on suvi! |
No comments:
Post a Comment