Berta, mis su peas küll toimub!?!

Pole kaua meie treeningutest rääkinud. Ajalugu vaadates tõdesin, et kui kõik väga hästi läheb siis ei olegi karjuvat vajadust muljetada.

On olnud treeninguid, kus ma ise olen teinud juhtimises vigu ja seoses sellega ka koer on valesid radasid jooksnud, on olnud hulgaliselt kordi kui koostöö sujub perfektselt. Koer ülikiire, rasked rajad ei ole probleemiks ning eriti hea meel on mul meie kontaktpindade üle (igal treeningul pööran neile ekstra tähelepanu).

Kui nüüd siis äkki!

Kõik algas eelmine kolmapäev. Ajalugu kordub, koer taas tõkke ees seisab! Sellel korral küll väga üksikud korrad ja minimaalsed tõrked, seega ma ei pööranudki sellele väga tähelepanu. Panin selle kõik enda juhtimisvigade arvele.

Laupäevane lõbus Leader aastakokkuvõtte AG üritus oli minule täielik katastroof!!! Koer konkreetselt seisab tõkke ees ja hallis käitub nagu mingi kahtlustav olevus. Viimasele ringile minnes taipasin ta meeleoluga tõsisemalt tegelema hakata ja nii sain üles ärritamise teel kiire koera tagasi (kusjuures meeleolu tõstvaks teguriks oli slaalom).

Esmaspäevasele treeningule minnes olin kõrgeid ootusi täis. Mõtlesin, et olen kõigest sellest üle ja sisendasin endale, et äkki neid tõrkeid põhjustas tervisehäire – laupäeva öö möödus koera oksendamise taktis.

Koer puurist välja ja soojendusele. Kõik kõige paremas konditsioonis. Slaalom, A, kontaktpinnad, tõkked – kõik sujus ideaalselt,koer aktiivne/energiline.

Rada pähe tuubitud, koer puurist välja ja asume sooritust tegema. Viuhti panin stardist ajama ja kes minust maha jäi oli minu kiire JRT. Seisab tõkke ees! Hetkeks vaatasin, et kas tõkete kõrvale on „stopp“ märk kerkinud, et koer seisab!?

Jah, võrreldes laupäevaga oli koer paremas olekus ja meelitades sai tõketest üle ning kui tuli slaalom, poom, A ja tunnel oli kiirus tagasi aga nii kui hüppe-tõke teele sattus oli keegi nähtamatu andnud Bertale „stopp-käskluse“.

Deem, nii muserdav! Õnneks Natalja näitas kuidas koera motivatsioon mänguga tagasi tuua ja nii mängeldes tõkkeid ületada aga ikkagi! Ma ei olnud selles väga osav.

Päriselt ka, tegin kõigile vaprat nägu, et vaata kui lahe, sellised tagasilöögid annavad mulle jõudu veelgi rohkem agilitysse panustama aga tõde on see, et väike ahastus vallutas mind helikiirusel.  Tegin sellest järeldused, et lisaks füüsilistele treeningutele pean hakkama tõsiselt süvenema ka koera emotsionaalse käitumise tagamaadesse.

Jah see võib olla nii nagu kunagi ca aasta tagasi, kus täpselt sama probleem haihtus iseenesest. Aga samas see käitumismuster näitas, et millal iganes võib samasugune käitumine ka tagasi tulla kui ma ei suuda endale selgeks teha, et miks selline olukord üldse tekib.

Hetkeks kaalusin, et äkki väike paus agilityst oleks hea aga enda pärast ma seda teha ei tahaks. Ja samas kas see on õige, et probleemi tekkimisel väldin probleemi.

Otsustasin, et toon mängulisuse agility platsile. Seni on koera platsil motiveerinud ja tegutsema pannud maius kuid mänguasjad teda totaalselt külmaks jätnud. Väljaspool treeninguid on Berta koer, kes vaimustub mängust igakell! Seega trenni väike piiksulelu kaasa ja hakkan soojendusel seda katsetama.

Lisaks koerale tähelepanu vähendamine vabal ajal. Kõlab julmalt aga tegelikkus on see, et vabal ajal pööran ma koerale kohutavalt palju tähelepanu. Igal hetkel kui koer minu juurde tuleb, kukun ma nunnutama, silitama ja temaga rääkima. Otsustasin, et sellise käitumisega devalveerin ma oma tähelepanu talle, ühesõnaga tekitan väikse tähelepanu defitsiidi. Eesmärk on see, et koer tajub, et agility plats on see kus tal on võimalik minu 100% tähelepanu osaliseks saada ja see on midagi mida ta ootama hakkab.

Eks näis, kas need meetodid toimivad ja kas ma olen piisavalt pädev neid läbi viima. Eesmärk on üllas, õppida oma koera hingeelu rohkem tundma :)  ... ja loomulikult agility ässaks saada :D