Thursday, November 15, 2018

Agility Maailmameistrivõistlused 2018

Vahepeal on juhtunud väga erinevaid sündmusi, mis minu tavalise elurutiini segi paiskas ning sundis hetkeks peatuma ja mõtlema, et kuidas edasi. Kõikide sündmuste möllus juhtus see, et enne aasta kõige tähtsamat sündmust – agility MM – treenisin ennast ja koera minimaalselt. Osaliselt tingis minu muutunud elukorraldus, kolmandate isikute pahatahtlikkus ning avastasin, et nähtamatu sein on minu ette tulnud ja ma ei osanud sellest läbi murda. Üks osa mängis ka minu trots, kus ühel hetkel tajusin, et minu ja Nèra meeskond ei kuuluga meile, vaid me teeme seda kellegi teise heaks ja kellelegi teisele millegi tõestamiseks. Nii juhtuski, et enne suursündmust olime praktiliselt 3e kuulisel agility pausil, füüsiline ettevalmistus oli puudulik nii minul kui koeral, lisaks oli mul sügavalt ükskõik kõigest ja kõigist.

Julgen sellest alles nüüd rääkida, sest nüüdseks on see kõik selja taha jäetud ning uue innuga edasi marss on alanud. 

MEIE - hinges, südames, mõtetes nii kodus kui võistlustandril. Me oleme ÜKS!
 Aga täpsemalt Agility Maailmameistrivõistlustest. Mida võistlus lähemale, seda rohkem hakkasin endas muret tundma, et kas tõesti sellise tundega minnaksegi nii tähtsale võistluse vastu. Ma ei suutnud ennast viia sellesse staadiumisse, et reisi organiseerida, asju pakkida või üldse reis läbi mõelda. Juhtuski nii, et asjad sai pakitud 2 tundi enne laeva väljasõitu ning otsustasin, et eks Stockholmis vaatan kuidas ja mis suunas tuleb Kristiansdati sõita. Selgus, et ka ööbimiskohas olime Nèraga täiesti üksi, seega kogu reis oli ülesse ehitatud sellele, et ma pean üksi hakkama saama. 

Rootsi karge hommik


Bromöllas jalutamas


Meie Bromölla kodu

Tagasiteel tegime ka turistikat

Nèra on maailma parim reisikaaslane! Pikal laevareisil saime ära räägitud kõik jutud ning ca 500km autosõit sujus viperusteta. 

meie esimene selfie :)
Kohapea selgus, et võistlusnärv on kaduma läinud ning ilmselt olen kohalikul võistlusel ka rohkem pabistanud kui suurel maailmaareenil. Võimalik, et ca 20a profisportlase kogemus on oma töö teinud ja saanud üks asi selgeks, et kui võistlusnärv siis mõõdukas ja ükski võit ega kaotus ole seda väärt, et ennast sinna kuskile ära kaotada. Tuleb olla hetkes ning nautida! 

Hetk enne vetkontrolli
Meie pesamuna - kallis Marta!


Võistlusareen

Sätiem avatseremooniale

Meie meeskond
Aii kuidas ma nautisin seda spordipidu!!!! Teen endast kõik oleneva, et saaks ka mitmel järgneval aastal olla koondises ning joosta oma elu parimaid jookse.

Tõeline kogemus algas neljapäevase HY meeskondliku rajaga. Rada õppides sain ise aru ja ka mulle öeldi, et lendstardiga ei ole siin midagi teha! Kahjuks Nèra ei püsi karvavõrdki stardis ja MM-l seda ka katsetama ei minda. Nii oligi, et tõmbetunnel neelas Nèra, kuid enne seda ja peale seda oli täiuslik jooks! Milline nauding oli joosta, nautisin igat hetke sellest jooksust! Parim tunne ever!

Kahju, et rajatoimkond ja kohtunikud mulle rajal ette jäid, kuid kui aus olla siis see segas ainult mind, Nèra tegi oma tööd! 



Reedel oli AG rada. Minu hinnangul oli ainukene murekoht kiigelt järsk pööre. Pauk tuli luuavarrest ja minu väike printsess läks poomi asemele tunnelisse??!! See oli megaüllatus, sest meie meeskonnal on väga hea verbaalne takistuste teadmine. Kontaktpinna ja tunneli eristamist olen väga palju treeninud ning võistlustel varem ja treeningul on see õnnestunud 99,9% ja siis nüüd Rootsis ei õnnestunud! Kahju oli sellest! See ehmatus lõi mind pahviks, sest seda ma ei oodanud! Aga muidu olin rahul kuidas Nèra edasi töötas ja saime ka selle rajaga enam-vähem hakkama kui ma ennast kogusin. 



Kokkuvõttes, olen üliõnnelik, et ma koondisesse sain ning MM-l osalesin. Parim tunne ever ja see möll ning trall on nii lahe! Kuigi Nèra oli ebakindel selles lärmis ning lõputseremoonial oli ta nagu väike jänespüks siis tema käitumist tõlgendades nägin, et väikeste sammudega hakkab ta kindlamaks muutuma. 


Väuke koer suures maailmas

Tõde on see, et enamus ajast meie tipp sportlased on puhkeasendis :)
Maailma parimad - Eesti koodnis!
Kuidas edasi! Väike paus ning siis paneme paika väga kindla treeningplaani.

Minu ja koera füüsilise vormi eest hakkasin hoolitsema juba kohe ning meie murekohad agilitys on samuti suure tähelepanu all. Tegutseme plaanipäraselt ning see, mis oli Rootsis oli väike eelaimdus, milleks minu väike must printsess võimeline on! See koer on parim ja ma annan endast maksimumi, et olla Nèra vääriline! 

Läbi raskuste tähtede poole :)
Aitäh Eesti koondis ja taustajõud! Soe tunne tuli sisse kui sain teada kui paljudele ma korda lähen! Anname endast parima, et tulevikus meie üle rohkem uhkust saaks tunda! 

Läbi raskuste tähtede poole!

No comments:

Post a Comment