Kõik, mis täna on nii loomulik võib homme olla kadunud. Igapäev tuiskan ringi, uued mõtted ja ideed peas ning muudkui olen oma tegemistega homses. Miks ei võiks võtta aega olla hetkes, mõelda, et see just siin ongi nii hea, et just see hetk on nii täiuslik, just see, mis mind ümbritseb on nii oluline ja kaduv.
Peas tiirlevad tuhat mõtet, et võib-olla oleks saanud veel midagi teha võib-olla kui oleks siis teisiti teha saanud oleks kõik veel alles. Kuigi mõistuse hääl mu peas juba röögib, et aitab, aitab nendest võibolladest, sest kõik ongi alati nii nagu on.
Seda postitust ei suutnud ma mitmeid päevi kirjutada, nii põrgulikult kiskus kõik seest kokku kui mõtlesin Sinu, meie kalli Nora peale. Hea, et arvuti klaviatuurile kukkuvad pisarad saab ära pühkida ning jälle Sulle, mu kallis mõelda ning mõelda kuidas sa oma tervete tugevate jalgadega nüüd sealpool Vikerkaart koos Rolfiega jooksed.
Mäletad kuidas Sa meie väikest Jossut valvasid kui ta alles vankris olid. Tunde lamasid vankri ees kuni beebi ärkamiseni. Mäletad kuidas sa mürahoos nii Jossu kui Matu uued dressipüksid katki sikutasid, Sinule tegime pai aga poisid said pahandada, et uute riietega õue mürama läksid. Mäletad kuidas sa meie emal kulmu lõhki jooksid, nii et viisime ema traumapunkti õmblema, mäletad kui see juhtus võttis ema su kaela ümbert kinni, tegi kalli ning ütles, et õnnetusi ikka juhtub. Mäletad kuidas alati tulid mulle väravasse vastu ning blokeerisid maja ukse minu eest ära, sa ei lubanud mul uksest siseneda, enne kui olin Sind piiiiikalt paitanud, musi laubale andnud ja masseerinud.
Ka viimasel ajal kui ikka raskem ja raskem oli sul püsti tõusta tulid Sa alati värava juurde mind tervitama ning meie rituaal kestis kuni viimaste minutiteni. Meie väike massaaž, kalli-kalli ja musi laubale, kuni lõpuni. Mäletad kuidas ma alati Sind "minu pisikeseks" kutsusin, kuigi olid väärikas bernhardiini neiu.
Jah ma valetan nüüd endale ja ütlen, et mul on heameel (päevas sada korda veenan ennast sellega), et Sa lendasid teisepoole Vikerkaart, sest nüüd saad sa joosta ja mürada just nii nagu sa kutsikana tegid – rohmakalt, rõõmsalt ja vallatult. Anna andeks, kui pidid valu tundma aga me ei suutnud lubada Sul meie juurest ära minna. Anna andeks, et isekad olime, anna andeks, et tahtsime Sind igavesti enda juures hoida. Ma ju tean, mida sa tegelikult tundsid. Aga ma tean, et nüüd sa lendad, jooksed, hullad ja mängid Vikerkaaremaal.
Tea, et minu viimane musi Sinu laubale jääb saatma Sind igavesti, kaitsku see Sind ning hoidku see Sind õnnelikuna kus iganes Sa oled.
11 aastat valmistasid Sa meile rõõmu, alguses väikse põrsavälimusega kutsikana, seejärel väärika riukaid täis bernhardiini neiuna. Luban Sulle, et hoiame mälestust Sinust igavesti ning kui kohtume kingin Sulle taaskord musi laubale.
Kohtumiseni sealpool Vikerkaart armas kallis „minu pisikene“ Nora.
Jää hüvasti mu kallis helekollane kutsu, igatsen Sind lõpmatuseni!
No comments:
Post a Comment