100 001 närvirakku hülgasid mind

Noniii nüüd tuleb üks ühiskonnakriitiline postitus. No peab ju ikka ka ühiskonna teemadel aegajalt sõna võtma :)

Üks väga silmatorkav nähtus meie ühiskonnas on ignorantsus. Sellise nimetuse alla liigitan olukorrad, kus inimesed eksisteerivad omas väikses piiratud kitsarinnalises maailmas ning seal kehtivad põhimõtted „mina tahan, mina teen, mina olen, mina nõuan, mina, mina, mina, mina olen maailmamuna“. Ehtne võhiklikkuse ja egoismi sümbioos.

Sellised inimesed torkavad väga karjuvalt esile, sest minu maailmas on väga palju hoolivaid, häid ning teistega arvestavaid positiivseid inimesi. Ja siis ikka aeg-ajalt satuvad need tõrvatilgad minu heaolu maailma meepotti.

Just täpselt selline tõrvatilk sattus minu hingamisruumi pühapäeval.

Juba eelnevalt olen maininud, et ületan mandri-saare vahemaad jalakäijana, mis tähendab praamis olles, sinna minnes ja maha tulles pakun vaatepilti – 2koer rihmaga vöö külge kinnitatud, suurem koerapuur ühe käeotsas, teise käe otsas rihmad, et koerad minu ligi hoiaksid ning üle õla spordikott. Absoluutselt ei kurda, sest praami meeskond on fantastiliselt lahke olnud; Bertat silitatud, koerapuuri trepist üles-alla aidanud tassida, autode vahel liikumisruumi teinud, autojuhte takistanud sõitmast, et saaksin turvaliselt maha jne. 

Olin taaskord igivana praami Harilaid vööri juures ning ootasin autode vahel maale minekut. Kes vanade praamidega sõitnud, teab, et autode vahed on väga kitsad. Seega sättisin ennast praami seina ja ühe uhke mersu vahele ning ootasin randumist. Praam kolksus ja prõmmis, sest lainetus ei lasknud rahulikult randuda, seega Nèra muutus närviliseks, mille peale otsustasin ta sülle võtta (olen märganud, et see aitab tal võõra olukorraga kohaneda). Seisin auto kõrval ning mingi ohutuli hakkas peas põlema! Berta oli minu jalgade juures ning mõtlesin, et juhul kui minu kõrval olev auto hakkab liikuma on Berta auto rataste all (ruumi oli tõesti vähe). Hakkasin koertega rääkima, et autojuht märkaks, et auto kõrval on väike koer ning oleks ettevaatlik (juhipoolne autoaken, mille kõrval seisin, oli lahti), ütlesin Bertale „seisa jalgade vastas, muidu jääd auto rataste alla“, „Berta ära mine auto alla, sa jääd auto alla“ jne. Autojuht märkas, et ma seisin seal oma 2e koeraga, kellest üks tema auto kõrval.

Praam randus ja esimesed inimesed hakkasid maha minema ja järsku pani minu kõrval auto mootori käima ja momentaalselt hakkas liikuma! APPI! …ja Berta oli liikuva auto rataste juures!!! Röögatasin „EI“ ning andsin Bertale käskluse „hüppa toru peale“! Ja Berta hüppaski raudtoru peale (!!!), mis seina peal oli ning mina tõstsin jala ülesse takistamast teda sealt alla hüppamast.

Järsku tegi auto pöörde minu suunas ja ainus, mida ma suutsin teha oli oma spordikoti auto ja enda vahele osaliselt lükata. Ja nii see uhke luksauto (naisterahvas roolis ning kõrvalistmel ca 8 aastane laps) sõitis praamist maha niimoodi, et minu spordikott kriipis auto külje kriimuliseks. Jah, see auto ei pidurdanud, see auto ei aeglustanud, see auto isegi ei vaadanud minu poole, kas jäin terveks. Õnneks minu selja taga olevad praami meeskonna liikmed hakkasid karjuma, liikusid ülihelikiirusel ning blokeerisid teiste autode liikumist oma kehadega ning üks mees viskas autole oma töökindad järgi! 

Nii ma seisin vastu praami seina pressituna – ühe käega hoidsin Nèrat süles, teises käes Berta rihm ning üks jalg kõveraks ette tõstetud, et Bertat oma kehaga takistada toru pealt alla hüppamast. Minu spordikott lootusetult katki hõõrutud, külg muljumisest valutamas aga „õnneks“ naine luksauto roolis sai enne jalakäijaid praamilt maha pressitud! Sellised „toredad“ inimesed elavad meie ümber, kes ei hooli mitte kui kellestki peale iseendi ning lisaks on nad ka veel lapsevanemad! Kurb, väga kurb!

Au ja kiitus laevameeskonna liikmetele, et nad nii abivalmid olid!

Ps. ääremärkusena ütlen, et jalakäijate eesõigus autode suhtes on laeva eeskirjades sätestatud. Eks elu õpetab, seega nüüd ma eiran seda reeglit ja mind näeb praamilt lahkumas ainult siis kui viimanegi auto läinud.

Ps.ps selles vahejuhtumis kaotas oma elu minu hea spordikott, kuid ma ei saa mõttest lahti, mis oleks juhtunud kui minu asemel oleks seal seisnud laps.

Hiiumaa möll:

Selle roniroosi õitsemine peatab autod, et imetleda seda kaunist punast õitemerd (kahju, et ma ei oska ilusaid pilte teha, sest päriselt on vaatepilt veelgi võimsam)

Minu roniroos,mis sai alguse 5cm jupist