Jaanid ja Jaanikad

Sekundiks isegi mõtlesin Jaanid võisteldes Leedus veeta, kuid siiski kaalus Hiiumaa oma hüvedega selle ülesse ja seega veetsime mõnusalt aega paradiisisaarel.

Ps. Leetu mitteminemise põhjuseks oli ka mudilase kärsitus stardis püsida (loe: minu suutmatus koera õpetada), seega ei taha sellise sõu-sõu etteastega väga võistelda.

Otsus Hiiumaale minna tõmbas käima ka projekti "autoga praamisõit - tänan, ei", seega nüüd olen praamil jalakäija, mis samas hõlbustab üleminekut aga hetkeks pani kukalt kratsima seik, et olen jalakäija koos kahe koeraga. Aga noh, mis seal ikka, hakkama peab ju saama.

Esimene jalakäijana praamile minek oli päris naljakas. Berta sekundiks kõhkles vana praami ligadi-logadi rampi ja kummalisi hääli kuuldes aga ta sai sellest kiiresti üle, see-eest Nèra oli päris pikalt kõhevil olekul aga tal ei jäänud muud võimalust kui ennast koguda ja praami sammuda. Seega esimene takistus sai edukat läbitud ning hea tunne oli vaadata kuidas koerad inimsummast läbi marssisid ning järskudest praami treppidest nagu vanad kalad üles lipsasid (nojah ega sportkoera jaoks see trepist minek-tulek mingi eriline ettevõtmine olegi).

Praamil istusime koerte alale (ei tea miks peab koerteala pvc kattega olema. Kardetakse vist ohtralt pissivaid koeri? Samas on maailm täis vetthülgavaid vaipkatteid aga las see teema jäägu praamide ehitaja õlgadele), mis päris kiiresti täitus koerte ja inimestega. 1,5h umbses ja palavas ruumis edasi-tagasi käivate inimestega praamisõit on tegelikult paras katsumus, ka inimesele. Kui Berta oli omas elemendis ning hüpnotiseeris söövaid kaasreisijaid (jep, kõikide söövate reisijate ampsud sai kokku loetud!) siis Nèra reageeris igale möödujale. Nèra oli erksus ise, iga mööduv ja lärmav laps sai Nèra tähelepanu osaliseks ning ta isegi kergelt urises kui keegi liiga lähedalt möödus. Kui aus olla siis mingil hetkel oleksin ka ise uriseda tahtnud, sest iga laps arvas, et peab oma käe pingi alla panema ning Nèrat sikutama või arvati, et peab oma pea vastu koera kasukat panema. Õnneks sai nii mõnegi lapse käsi aegsasti kinni püütud ning viisakalt öeldud, et kutsu ei taha pai, ta on väsinud. Reisi lõpupoole, otsustasin Nèra puuri panna, et ta saaks seal rahulikult olla, kuid ega ka see olukorda ei parandanud. Mingil hetkel märkasin, et lapsed tikuvad puuri juurde kummardama ning näppe läbi võre panema. Oehh olin reisi lõpus väsinud selgitamast kuidas peab võõra koeraga käituma.

Osad täiskasvanud heitsid halvustavaid pilke puuris olevale koerale ja nii mõnigi teadvustas poolsosinal, et olen loomapiinaja. Mulle on alati jäänud arusaamatuks inimeste vajadus sekkuda teise inimese otsustesse ning neid pooleldi endamisi/pooleldi avalikult võõrale inimesele teada anda. Olen alati mõelnud, et kuidas selline poolsosinal möödaminnes öeldud seisukohavõtt peaks olukorda lahendama, kas tõesti inimesed arvavad, et salvavast märkusest keegi muudab oma otsuseid?

seitsmes amps, kaheksas amps, ....

närvis mudilane

Praamilt jalamehena maha tulek oli seiklusrikas. Kui autojuhid jälgisid inimesi siis 6 mootorrattas otsustasid üheaegselt oma mootorid tööle panna ja just siis kui mina koertega nende kõrval olin. Kargasin kiljatades vist meeter kõrgemale :) ning Nèra oli sekundiga kõrvaloleva auto all, see-eest Berta oli vanarahu ise (ääremärkusena ütlen, et mootorratturid panid mootorid tööle ca 5min enne praami randumist ning see tegevus häiris kõiki jalakäijaid). Seejärel otsustas üks motikamees oma lenksu jõnksutama hakata inimsummas, mille tulemusena oleksin äärepealt lenksuga kõhtu saanud, kahjuks üks teine jalakäija saigi lenksuga hella kohta :( Nojahh... kui praam randus ja jalakäijaid maha lubati (jalgsi minejad lähevad alati enne autosid) siis otsustasid motikamehed viimaseid jalakäijad tiba terroriseerida ning neid gaasituuridega tagant utsitada (ehk ka mina olin viimastena minejaid, kelle koeri ja mind mootorimüraga kiiremini liikuma sunniti). Aga esimene ehmatus oli möödunud ning ka koerad olid ennast kogunud, seega meie tiimi see tegevus enam ei häirinud.

Alati võiksid kõik teisi enda ümber märgata ja teistega arvestada aga ma isegi ei viitsinud sellise tegevuse peale pahaseks saada ega motikameestele märkust teha. Otsustasin, et võtan seda olukorda kui ekstreemset enda ja koerte sotsialiseerimise viisi :) ning jälgisin, et Nèrale sellest mingit püsivat häiret ei jääks. Ei jäänud, sest minut hiljem oli Nèra rõõmupall ise ning kaugenevad mootorihääled teda enam ei häirinud.

Hiiumaa paradiis parandab kõik haavad :)

Berta lemmikkoht, peale ranna :)

Praamiga tagasiteel olid koerad vapramad, ilmselt juba ka olukorraga harjunud (see osa käis nüüd Nèra kohta, Berta hüpnotiseeris jätkuvalt praamissõitvaid jäätisesööjaid). Taaskord olime koertealal, kus helitaustaks oli häälekalt hingav inglise buldog (vaesekesel oli ülipalav). Meie kõrvale patseerus kutsikaomanik, kes mingil hetkel hakkas jäätist sööma, Berta nihkus kaasreisija lähedusse ning silmi pilgutamata jälgis igat jäätiseampsu. Meil on komme, et kui jäätist söön siis viimase ampsu annan talle, no ka kaasreisija hakkas oma jäätist lõpetama. Berta tuli istesse ning tegi oma paluvat asendit ning limpsas keelega ning ohh seda pettumust kui võõras oma viimast ampsu koerale EI ANDNUDKI!!! Üldjuhul ma ei murdu Berta nurumise peale kuid see oli niiiii südantlõhestav pilt, et läksin otsejoones jäätist ostma ning nii saigi Berta oma viimase ampsu ikkagi kätte (pole vist varem nii vastumeelselt söönud, sest ma tõesti ei tahtnud sel hetkel jäätist). Vot nii palju olengi Berta käpaalune :)

Saarel said koerad ohtralt mängida, seigelda ning meres ujuda. Ohh kuidas me kõik kolmekesi naudime neid piiiiikkkkki piiikkkki rannajalutamisi. Tõeline saareparadiis oli meil.

Kohalikud hülged tegutsesid taaskord

Suvine rannaniit on niiii kaunis!

Nèra asub Bertat kiusama

Esimesed roosid avanesid jaaniöö hakul