18.08.2010 Jalutusrihm

Tundub, et Berta on uue koduga harjuma hakanud. Teab, kus on tema pesa, söögi-jooginõud, diivanid, millele nurumise korral lubatakse ja voodi, kuhu salaja ise hüpata jaksab, kuid kus olla ei lubata. Suuresti mõistab "Ei!" tähendust, naudib kõhu alt sügamist, fännab kahte mänguasja (närimiskont ja karvane jalgpall) lakub sööginõu läikima ning tundub, et kasvab iga päevaga.

Ühesõnaga - õpib iga päev tarkusi juurde. Seejuures meie Küllikiga õpime vist vähemalt sama palju. :)

Kolmapäeva suursündmuseks kujunes õhtune õueskäik. Sõitsime Viimsisse Külliki vanemate turvalisse aeda. Berta sai selga jalutustraksid ja kaasa võtsime ka 5m jalutusrihma.
Võõras koht ja nõme jalutusrihm - õuega tutvumine algas tormakalt. Jookseb ja äkki nähtamatu sein ees. Rihmaga käimine nõuab harjumist-harjutamist. Iga mahalangenud leht, oksakribu, pikem murukõrs nuusutatakse-maitstakse üle. Kõik on uus ja huvitav!

Jalutusrihm nõuab harjumist - kusjuures mõlemal

Mida rohkem õue avastatud saab, seda tempokamaks ja julgemaks uurimisretk muutub. Nüüd hakkab tähelepanu jätkuma ka kaasavõetud kummipallile. Seda aetakse taga kuni tähelepanu alla satub mahakukkunud õun  - see ka veereb ja liigutab kui seda ninaga müksata!

Berta

Tühjal kartulimaal saab järjekordselt oma kaevuriandeid näidata. Mulda lendab igasse ilmakaarde ja Berta on ülirahul. Naerame mõlemad nii et vähe pole. Loodetavasti ei tee me kaevatalaskmisega endale karuteenet - Külliki armastab Hiiumaa-kodu lilli ju väga!

Kaevur

Mõnna-mõnna-mõnna-mõnna

Olen Bertaga igaks juhuks maja taga, kui Külliki läheb Triinut õue laskma - vanemate kassi. Triinu kardab koeri nagu tuld - ka kutsikaid. Triinu näeb kaugelt Bertat ja on sekundiga aiaposti otsas, kust jälgib tähelepanelikult toimuvat ürituse lõpuni. Õues olime pea kaks tundi.

Ettevaatlik Triinu

Õhtusöögi sõi Berta Viimsis, peale mida läksime kohe uuesti õue. Tubli nagu Berta on, tegi ta kohe häda nr.2 murule. Kiitsime ohtralt.
Koju jõudsime päris hilja. Sättisime kohe magama. Öösel üritas Berta meie juurde tulla vaid mõnel korral. Ka pesa hakkab vist omaks saama.

17.08.2010 "Tädi" Gucci

17.08.2010 ärkas Berta koos meiega kell 6.45, rõõmustas meiega ja läks pesasse edasi tukastama. Eks öine trall väsitas ära. Kuid kella kaheksaseks hommikusöögiks oli uni läinud ja enne pisut mängitud ja müratudki. Segame krõbuskeid tilga veega, et need pehmemad oleks - mitte, et Bertal head hambad poleks. Kutsume teda omavahel aeg-ajalt "komposteriks". Kingitud närimiskont on oma algsest kujust küllaltki erinev ja seda vaid ühe päevaga...

Berta sööb hommikust

Külliki naudib kutsikalõhna

Külliki tööleminekule järgnes igatsev niuksatus. Et perenaise lahkumine liiga dramaatiliseks ei muutuks, juhtisin Berta tähelepanu piuksuvale mängulehmale.

Üks Berta lemmikkohtasid on meie voodi all. Sinna mahub ta üsnagi napilt, nii et tema kahjuks ta sinna võib-olla paari nädala pärast enam ei mahugi. Sinna läks ta ka öösel peale seda, kui oli solvunud, et teda oma kaissu ei lubatud. Arusaadavalt tunneb ta ennast seal kõige turvalisemalt - see on nagu hästi suur urg ju!

Päeval oli äike ja kohati müristas vägagi kõvasti, kuid õnneks ei lasknud Berta end sellest üldse häirida, vaid jätkas oma lõunast ilu-uinakut.

Kuna me Bertat voodisse ei luba, siis on tal kompensatsiooniks lubatud kasutada mõlemat diivanit elutoas. Seal avastasime Bertaga uue mängu, mis tõestab selgelt, et ihult ja hingelt on tegemist tõelise urukoeraga. Võtsin piiksuva mängulehma ja surusin selle seljatoe ja istmevahelisse prakku, seda samal ajal piiksutades ja patjade alla peites. See ajas Berta pöördesse. Sõna otseses mõttes hakkas ta end läbi patjade "urgu" kaevama, et "saak" kätte saada. Seda mängisime pikalt ja see pakkus meile mõlemale (minule kindlasti ja tundus, et ka Bertale) suurt lõbu.

Külliki kojutulek valmistas Bertale vaat et suurematki rõõmu kui minule. :) Palju ei jäänud puudu, et Külliki oleks oma kaelakeest ilma jäänud. Nüüd ootaski ees päeva suursündmus - külaskäik "tädi" Gucci juurde. Panime Bertale punased jalutustraksid selga, mida ta aeg-ajalt sügas, kuid harjutama ju peab.

Gucci on West Highlandi terjer, kes elab mu õe peres. Gucci külastamine tähendab ka seda, et saab turvaliselt õues joosta, ilma et saaks plehku panna või et peaks võõraid koeri ja haigusi kartma.
Lootsime, et Berta ja Gucci hakkaksid hästi läbi saama ja õnneks ei pidanud me pettuma. Liialdamata võib öelda, et tormiline mäng algas esimese viie sekundi jooksul ja lõppes õhtupimeduses, mil mõlemad koerad kippusid murule, üks-teist endiselt silmanurgast piiludes, suurest väsimusest tukkuma jääma.

Berta ja "tädi" Gucci

Mängukaaslased

Soojendusvõimlemine

Gucci naerab

Muuhulgas käis Berta uue terrassi all, mida õnneks
ei pidanud laiali lammutama ning kaevas ohtralt aias

Nii suured sõbrad said Bertast ja Guccist, et lahkuma asudes hüppas Gucci meie autosse ja oli tõsimeeli valmis meile tulema. Õe süda "tilkus verd" kui ta vapustades ütles, et MITTE KUNAGI pole Gucci läinud võõrasse autosse. Oli naljakas ja samas kurb, et kaks värsket sõbrannat pidid lahku minema. Kuid lubasime, et selliseid kohtumisi hakkab sageli juhtuma. Pealegi - kui sügisel ka "tädi" Saara linna tuleb, siis hakkavad sõbrannad juba kolmekesi jalutamas käima.

Saara

Koju jõudes oli Berta nii väsinud, et isegi ei söönud õhtusööki lõpuni. Energia tuli tagasi siis, kui meie teki alla läksime. Kordus eileöine "traditsioon" - Berta hüppab voodisse, Külliki viib pesasse tagasi...
Arvatavasti pole Berta veel harjunud üksi magama. Alles ta tuli ju ema ja õdede soojast pesast.

16.08.2010 Berta kojutulek

14.06.2010 sündis Jack Russellil nimega Lexberry's Girl Power Elzi'l ehk lihtsamini Elsil kolm emast kutsikat: Coffee, Carmela ja Candy. Elsi blogi
16.08.2010 sai Coffee endale uue kodu, uued "vanemad" - Külliki ja Indrek ning uue hüüdnime "Berta".

Kõik algas umbes aasta aega varem, kui hakkasime Küllikiga mõtlema oma koerast. Lõpliku tõuke konkreetsemate sammude tegemiseks koera võtmise osas saime 2009. aasta viimasel päeval, kui külla tulid sõbrad koos bokseri kutsikaga.

Hakkasime arutama ja uurima, millist koera võtta. Uurisime raamatuid, küsisime nõu teistelt pereliikmetelt. Loomulikult soovitasid kõik oma peres elava koera tõugu. Palju puudu ei jäänud, et meil oleks täna hoopis Kääbusšnautser või West Highland terjer kodus.
Kuid kuna meie mõlema suurim lemmik ja "südamekoer" on Jack Russelli terjer - seda enamasti TV-sarjadest nähtu põhjal - siis tänu sellele magabki väike Berta hetkel teises toas õndsat und. :)

Külliki käis Elsi kutsikaid eelnevalt kolmel korral vaatamas. Berta oli alati see, kes Küllikile sülle tuli. Sellega oli pesakonnast kutsikas valitud. Lisaks on Bertal külje peal must südamekujuline laik, mis samuti Külliki ära võlus.

Enne Berta kojutulekut käisime mitmel õhtul poodlemas, et õigel päeval oleks kõik vajalik olemas. Üldiselt ei paku meestele peale tööriistapoodides šhoplemine erilist pinget, kuid seekord olid asjad teisiti. Olin sama õhinas kui Küllikigi. Berta sai endale pesa, mänguasjad, jalutusrihma, kammi, küünetangid, sööginõud jne. Kutsika traksid ja kaelarihma sai Berta oma "kasutädilt" Saaralt (minu venna kääbusšnautser).

Bertale läksime järgi 16. augusti õhtul. Olime Küllikiga mõlemad väga elevil. Kerget närvi ja elevust võis vast võrrelda eksamieelse sabinaga. Ikkagi uus pereliige ju! Kas meist saavad head "vanemad"? Kas Bertale hakkab meeldima uues kodus? Kas ta hakkab väga oma eelmist kodu ja pere taga igatsema?

Uksel jooksis jällegi esimesena meile vastu Berta! :)
Rääkisime Anne ja Peetriga juttu, küsisime veel nõu ja nippe. Omaarust läks meil pool tunnikest, kuid kojusõidul avastasime, et kutsikatest rääkides jutt lendas nii et olime Elsi pool olnud 3x kauem. :) Berta sai  lapsepõlvekodust kaasa ka põhjaliku stardipaketi (passi, kuivtoidu, katsiku mänguasjad, ussirohud jms).

Kojusõit kulges kenasti - Berta oli rahulikult Külliki süles, aeg-ajalt piilus aknast välja.
Avasime korteriukse ja panime Berta põrandale. Aeglaselt, kuid kindlameelselt hakati uut pinda sondeerima. Nina maas liiguti toast tuppa, uued "vanemad" uudishimulikult kannul (meie siiski püstijalu). Tutvustasime uut pesa, mis võeti hetkega omaks. Mänguasjad vaadati, nuusutati üle ning mõnda sai ka "maitstud". Panime esikusse ka ajalehed, kus "asjal käia". Tubli nagu Berta tundub olevat, saigi esimene piss uues kodus õigesse kohta tehtud. :)

Berta tutvub uues kodus uue pesaga

Siis veetsime Küllikiga esimest korda tunnikese põrandal, enamasti pikali. Mängisime, paitasime, sügasime. Katsetasime ka hambapesu, kuid see polnud Bertale eriti meeltmööda. Proovime edaspidi maksa- või kanamaitselise hambapastaga. :S

Kummist kuts saab säru

Kell 21 sai Berta krõbuskeid. Toidunõu lakuti eeskujulikult läikima. Lemmikmaiuseks on kahtlemata juust. Esimeseks prioriteediks on Bertale nime peale tulek ära õpetada. Juustutükk teeb selles mõttes imesid. :)

Veidi hiljem mõtlesime, et nüüd oleks aeg magama minna, aga Berta ei paistnud nii mõtlevat. Olime elutoa põrandale jätnud karvase "spaghetti" vaiba, mis on siiani olnud iga koera lemmik. Berta otsustas, et see on parim paik väikseks kakaks ja pissiks. Taipasime oma viga, rullisime vaiba kokku, Külliki võttis lapi ja hakkas põrandat pühkima. Ja siis näitas Berta, milline mürakaru ta tegelikult on! Lapist poleks palju järgi jäänud, kui ma Bertat kinni poleks hoidnud. :)

Endises "raskema-astmelises" mänguhoos Berta nõustus lõpuks kuidagi oma pesasse heitma. Saime teki alla. "Krõpsti" oli Berta enda kutsikakasvu kohta hiidhüppega Külliki kõrval. Naljakas. Mõlemad üritame naeru tagasi hoida, et Berta sellest trikist midagi positiivset välja ei loeks. Olime otsustanud, et Berta magab ikkagi oma pesas, mitte "vanemate" vahel. Niisiis viis Külliki Berta tagasi pesasse. Ja nii "vaid" 6x öö jooksul. Nii umbes iga ½ tunni tagant. :)

Mürakaru