Selle nädala trenn mulle meeldis. Saime Bertaga päris mitu keerulist rada teha ja mina sain heas mõttes pahandada, et oleks aeg ennast kiiremini jooksma sundida.
Olgem ausad ma aimasin seda, et koera kiirus sõltub juhendajast. Vaimusilmas kujutasin, et seisan keset rada ja näitan kätega ning hõigun: „Berta, hüppa“, „Berta vasak takistus“, Berta, slaalom“ jne. ning koer sooritab helikiirusel kõik tõkked. Tegelikult tõi Natalja meid maapeale öeldes, et koer on täpselt nii kiire nagu oleme meie.
Elav tõestus oli ka trennis, sest mida kiiremini ma ennast liigutama hakkasin, seda nobedamaks muutus koer. Hea on teha trenni motiveeritud, rõõmsa ja entusiastliku koeraga.
Trenni lõpu poole ilmnes korraks vana viga, kus koer seisab tõkke ees aga ma ise analüüsisin seda nii, et see oli sellise vimpkaga hüpe, kus ma ise jäin tõkke juurde seisma, et koer suunata kõrval tõkkesse. Ilmselt sellest koeral ka segadus, et miks peaks tema jooksma kui mina seisan.
Aga slaalomit teeme 1 abivõrguga ainult, eksimusi minimaalselt ja need eksimused ka minu valest juhtimisest tekitatud.
Trenni lõpus SK oli selline konarlustega. Näiteks mõnes situatsioonis kuuletub koer ideaalselt ja jääb lamamisse väga pikaks ajaks ja mingil hetkel on nii, et ta ei malda olla sekunditki püsilamamises. Pean uurima, millest see tingitud aga ma arvan, et ma kiirustan selle harjutusega liiast. Ei lähene asjale metoodiliselt ja ei tee samm-haaval.
Tulevikus on plaanis Bertale väga hästi selgeks õpetada käsklust „seisa“. Kus iganes kaugusel koerast olen tahan, et ta kuuletub sellele käsklusele ja jääb seisma kuni vabastava sõnani. Leian, et koera ohutuse mõttes on see hea SK element.
Pean Nataljaga arutama kuidas seda treenima hakata, sest ilmselt seda harjutust peaksin lihvima iga päev ning erinevates situatsioonides (kodus, metsas jalutuskäikudel jne.)
