Päris keeruline on oma mõttemaailma suunata selles suunas, et pead hüvasti jätma harrastusega, mis südamelähedane. Kahjuks peale juuni 2021 põlvetraumat pidin nii mõnegi tohtri käest kuulma, et ainus, mida teha võin spordivallas on ujumine. Nojah agility ujumist ei ole veel leiutatud :D
Oli kordi kui vandusin alla ja otsustasin lõpetada unistamise, et kunagi veel jooksel aga õnneks sain soovituse külastada spordi ortopeedi ja nii minu paranemise teekond algas.
Peale 8t kuud treeningpausi ja 10 kuud võistluste pausi oli keeruline taas stardis olla. Kuid otsustasin, et 2022 EMV-s osalen, mis tähendab, et soovitav oleks ennem mõnel võistlusel ennast testida. Õnneks koer sellel pikal pausiperioodil oma oskusi ei kaotanud aga minu jooksuvorm oli olematu! Asi ei olnud minu treenituses, vaid julguses joosta - julgus joosta ei ole tänasesni taastunud.
Kuid 30 aprill oli Pärnus mitteametlikel võistlustel (tähenduslik on see, et nende võistlustel ma minu ja Nèra võistluskarjääri alustasin :) ) minu esimene tuleproov. Ise olen uhke, et peale väga kehva diagnoosi olin stardis ning sooritsuga ülirahul :) - noppisime ka poodiumikohtasid :)
No comments:
Post a Comment