Seekord siis ca 2nädalane trenni paus. TAKO hallis võistlustrenn ja uus trenninädal
kohe otsa.
Esmaspäeval trennis:
Koer on kiire, kontaktne ja teeb kõike väga hästi aga
minusse endasse on sisse pugenud kummaline ebakindlus.
Trennides ei ole sees head tunnet, et vot nüüd teen seda ja
seekord talletan endasse selle tarkusse, ma justkui libisen trennist trenni ja
mitte kui midagi kasulikku ei õpi. Sellise hoiakuga küll A3 klassi ei jõuta!
Teen raja ära, isegi rada õppides olen suuteline enam-vähem
õigeid enda manöövreid tegema aga nii kui oleme Bertaga raja ära jooksnud
tunnen, et oleme selline keskpärane tandem (vist teen selle ütlemisega liiga
Bertale) ja enda sooritust ei ole ma suuteline üldse analüüsima.
Olles peaaegu pool oma elust profisportlane, tean, et iga
treening peab andma mingi edasimineku või vana vea paranduse. Kui treener teeb
vea kohta märkuse siis see peab 1x toimuma, sest kui oled veast teadlik siis
peab ju püüdlema selles suunas, et seda viga mitte korrata. Agilitys tegutsen
vastupidiselt, treener räägib mulle samu asju korduvalt ja ma ei suuda neid
vigu endasse talletada, et treeningus neid parandada.
Olen ju teadlik, et treeningus peab keskenduma sooritusele,
muudeks mõteteks ruumi ei ole! Aga viimased agaility trennid on sellised, et
nii kui raja lõpetan ei ole ma suuteline analüüsima, et mida mina
õigesti/valesti tegin või miks koer mingi vea tegi!
Totaalne enda ja treeneri aja raiskamine!
Õnneks Berta on õnneseen igas olukorras. Ta mul justkui
väike päikesekiir, kes on rõõmus igakell.
Kolmapäeval trennis:
Võtsin vastu otsuse, et aitab trennist-trenni nn “läbi
ujumisest“ – suhtun asja tõsisemalt. Täna sujus kõik paremini. Üritasin ise
enda käega suunamisi väga täpselt järgida ja sellest tulenevalt ka õnnestunud
raja sooritused. Kuigi jah, puudub see kunagine enda kindlus. Kuigi koer teeb
seda, mida ma näitan, ei usalda ma teda ja pean ise järgi kontrollima, sellest
tuleneb ka minupoolne koera kiiruse pidurdamine.
Sai ka lihvitud stardi püsivust. Kui laste kohta öeldakse,
et nad on hüperaktiivsed siis minu koer on koera moodi hüperaktiivne. Tal
puudub igasugune püsivus. Tegime täna reas olles püsilamamist ja Berta oli
ainus, kes paaril korral arvas, et äkki ma unustasin talle öelda, et nüüd on
mänguaeg. Ikka ta tagument kerkis ja oli näha, et koer tegi otsuse käsklus ise
lõpetada. Veel oli huvitav, et kui ma teda ei vaadanud siis oli korrektne
püsilamamine aga nii kui pilgu heitsin kukkus sabaga lehvitama ja tagumenti
kergitama. Veel üks kodune ülesanne juures meil – püsilamamine.
Kõrvalseis + kõnd on samasugune (kohe näha, et ei ole ammu
kodus oskusi lihvinud), käsklus „kõrval“, kõik ilus ja korrketne kuid kui
sellele ei järgne edasikõndi siis koer kukub tegema
lama-istu-lama-istu-karga-keksi-hüppa harjutust. Märkus mulle – pööra
tähelepanu korrektsele harjutuste sooritusele ning premeeri ainult õnnestunud
sooritusi!
Hea sõbranna ütles ükspäev väga hea tähelepaneku, mis pani
mind mõtlema – „Meile on koer üks osa elust aga meie oleme oma koerale terve
tema elu“.
Ilus mõte!
No comments:
Post a Comment