Thursday, October 25, 2012

Ajame ennast vormi :)


Seekord siis ca 2nädalane trenni paus.  TAKO hallis võistlustrenn ja uus trenninädal kohe otsa.
Esmaspäeval trennis:
Koer on kiire, kontaktne ja teeb kõike väga hästi aga minusse endasse on sisse pugenud kummaline ebakindlus.
Trennides ei ole sees head tunnet, et vot nüüd teen seda ja seekord talletan endasse selle tarkusse, ma justkui libisen trennist trenni ja mitte kui midagi kasulikku ei õpi. Sellise hoiakuga küll A3 klassi ei jõuta!
Teen raja ära, isegi rada õppides olen suuteline enam-vähem õigeid enda manöövreid tegema aga nii kui oleme Bertaga raja ära jooksnud tunnen, et oleme selline keskpärane tandem (vist teen selle ütlemisega liiga Bertale) ja enda sooritust ei ole ma suuteline üldse analüüsima.
Olles peaaegu pool oma elust profisportlane, tean, et iga treening peab andma mingi edasimineku või vana vea paranduse. Kui treener teeb vea kohta märkuse siis see peab 1x toimuma, sest kui oled veast teadlik siis peab ju püüdlema selles suunas, et seda viga mitte korrata. Agilitys tegutsen vastupidiselt, treener räägib mulle samu asju korduvalt ja ma ei suuda neid vigu endasse talletada, et treeningus neid parandada.
Olen ju teadlik, et treeningus peab keskenduma sooritusele, muudeks mõteteks ruumi ei ole! Aga viimased agaility trennid on sellised, et nii kui raja lõpetan ei ole ma suuteline analüüsima, et mida mina õigesti/valesti tegin või miks koer mingi vea tegi!
Totaalne enda ja treeneri aja raiskamine!
Õnneks Berta on õnneseen igas olukorras. Ta mul justkui väike päikesekiir, kes on rõõmus igakell.

Kolmapäeval trennis:
Võtsin vastu otsuse, et aitab trennist-trenni nn “läbi ujumisest“ – suhtun asja tõsisemalt. Täna sujus kõik paremini. Üritasin ise enda käega suunamisi väga täpselt järgida ja sellest tulenevalt ka õnnestunud raja sooritused. Kuigi jah, puudub see kunagine enda kindlus. Kuigi koer teeb seda, mida ma näitan, ei usalda ma teda ja pean ise järgi kontrollima, sellest tuleneb ka minupoolne koera kiiruse pidurdamine.
Sai ka lihvitud stardi püsivust. Kui laste kohta öeldakse, et nad on hüperaktiivsed siis minu koer on koera moodi hüperaktiivne. Tal puudub igasugune püsivus. Tegime täna reas olles püsilamamist ja Berta oli ainus, kes paaril korral arvas, et äkki ma unustasin talle öelda, et nüüd on mänguaeg. Ikka ta tagument kerkis ja oli näha, et koer tegi otsuse käsklus ise lõpetada. Veel oli huvitav, et kui ma teda ei vaadanud siis oli korrektne püsilamamine aga nii kui pilgu heitsin kukkus sabaga lehvitama ja tagumenti kergitama. Veel üks kodune ülesanne juures meil – püsilamamine.
Kõrvalseis + kõnd on samasugune (kohe näha, et ei ole ammu kodus oskusi lihvinud), käsklus „kõrval“, kõik ilus ja korrketne kuid kui sellele ei järgne edasikõndi siis koer kukub tegema lama-istu-lama-istu-karga-keksi-hüppa harjutust. Märkus mulle – pööra tähelepanu korrektsele harjutuste sooritusele ning premeeri ainult õnnestunud sooritusi!

Hea sõbranna ütles ükspäev väga hea tähelepaneku, mis pani mind mõtlema – „Meile on koer üks osa elust aga meie oleme oma koerale terve tema elu“.
Ilus mõte!

No comments:

Post a Comment