Koht: Viljandi
Aeg: 2-3.9. 2017
Kohtunik: Svetlana Kreslina
Luige võistlusel avastasin, et peale võistlusi ja võistluse ajal oli Berta väga vallatus tujus ning tema tahe joosta on olemas. Tundsin suuri süümepiinasid, et olin nii pikalt teda võistlustelt eemale hoidnud, seega sai Viljandisse regatud mõlemad tüübid.
Kui aus olla siis osaleksid kõikidel radadel mõlema koeraga, kuid selle aasta kevadest avastasin enda jaoks tõsiasja, et kahe koeraga osalemine on ikka päris kalliks muutunud (varasemalt ei olnud ma kunagi jätnud osalemata või osalenud ainult 1l päeval rahalistel kaalutlustel). Kuni selle hetkeni ma isegi ei märganud, mis stardimaksud olid, vaid vapralt regasin igale võistlusele, igale rajal. Minu finantsiline käitumine ei ole muutunud, seega avastasin, et stardimaksud on drastiliselt tõusnud. Psühholoogiliselt on parem kui peale teist rada on stardimaks väiksem ja kuidagi ebaõiglaselt krõbe on 9€/rada läbi võistluse.
Vaba turumajandus on asja nimi ning nõudlus määrab hinna, seega see jutt jääb nüüd siia :)
Berta oli nagu Berta ikka. Läksime lendstardiga rajale ning päris vahvalt minu väike südameprintsess tormas. Bertaga joostes pakub mulle rõõmu koera jooksulust, seega ei hakanud parandama seda, et koer 1pulk varem slaalomist välja vupsas. V.a see õnnetu varem slaalomist välja tulemine oli rada ilus, puhas ja kiire. Mul oli Berta pärast väga hea meel.
Teine Berta rada oli ka väga ilus aga ajakaotus tuli slaalomi sisenemisest, mida pidime kordama ning kahju oli poomi ülehüppest. Kiiruseks 3,9m/sec kuid see oleks kindlasti üle 4tulnud kui slaalom oleks esimesel katsel õnnestunud (väga keeruline sisenemine oli)
Nèra oli Nèra ise. Enne starti nagu flegma koll ja nii kui rajal siis toimub transformeerumine ja minu hallata on helikiirusel tormav rakettkoer. Kolmest rajast õnnestus 1 rada ning olenemata sellest, et öeldi, et väga ilus jooks, ei olnud ma ise sellega rahul!
Sees oli väga ebakindel tunne ning oli tunne, et jäin igale poole hiljaks. Väga keeruline rada oli, seega suutsin täpselt 3s kohas raja ära unustada ja sellega koera mõnusalt suurtele kaartele tõmmata. Kahju oli ka ca 1,6sec ajakaotusest, mis ta peale poomi trallitas. Aga see oli tingitud minu mittejuhtimisest.
Vaikselt rühime edasi ja õnneks nüüd on ka tulemustega radasid hakanud sisse vupsama.
Järgmise AG raja ebaõnnestumise panen slaalomi arvele, tegin ise vale planeeringu ja sellega tekitasin koeras ikka paraja segaduse. Hüpperada oleks pidanud puhas tulema aga ma ise olin süüdi, et otsustasin (ainult treenimise eesmärgil) teha slaalomisse sisenemise sülepöördega. Ma tõesti tahtsin vaadata, kas see võistlustel toimib. Sisse tuli viimaste võistluste tüüpviga – kui koer suure kiirusega slaalomisse siseneb siis läheb ideaalselt õigest kohast sisse aga jätab teise ja kolmanda pulga vahele – hakkan selle probleemi tegelema ja küll ma välja nuputan, millest see tingitud.
Nèral AG rajalt -5 tulemusega III koht.
Kahju, et viimasel ajal on Eesti võistluste trendiks hakanud kujunema, et antakse auhinnaks maiusepakike. Loomulikult kingitud hobuse suhu ei vaadata aga kurb on see, et poodiumil olles ei jää alles ühtegi mälestust.
Mina isiklikult oleksin väga õnnelik kui poodiumil käigust jääb järgi mittetarbitav meene – ei pea olema medal ega karikas aga kasvõi väike must-valge printeriga trükitud diplom.
Ilmselt on see minu kiiks aga nii meeldiks kuid hiljem meenutada ja vaadata, et näe sellel kuupäeval saavutasime selle koha ja sellel kuupäeval selle koha! Kui keegi arvab, et võib selle seisukoha panna selle arvele, et olen elujooksul saanud vähe auhindu siis on see väär arusaam. Mul on suur kohver diplomeid täis, linnakodu sein ägiseb medalite all ning karikatelt pühin tolmu iga nädal. Jep, ka 25a tagasi võidetud diplomit vaadates, tunnen uhkust enda üle! No ja Hiiumaa kodu seinaalune riiul ning ühe toa sein on uhkeid rosette ja karikaid täis – jep, see ei tee sisekujundust ilusamaks aga teeb südame soojaks :)
Loodan, et see trend muutub ja karikaid, rosette, diplomeid, medaleid hakkab ka edaspidi poodiumitel jaguma :)
No comments:
Post a Comment