Minu reis Turku ehk AWC 2019

Ajalugu kordub ja taaskord enne MM-i olin fakti ees, kas minna operatsioonile või silmad maha visata ja vaikselt arstile öelda, et ehk lükkame selle elutähtsa toimingu sellele perioodile kui mul võistlemas käidud. Õnneks/kahjuks on minu arstil süda paigas, sest peale pikka pausi ja sügavat ohet uuris ta, et kas ma mõtlen seda tõsiselt ja millal ma siis Eestis tagasi olen.

Etteruttavalt ütlen, et mitte kui kunagi ei sea ma ühtegi muud toimingut oma tervisest ettepoole. Tagantjärgi tarkus!

Kaisaga alustasime teisipäeva hommikul teekonda. Kaisa on superhea reisikaaslane ja mingil põhjusel on meil omavahel väga hea klapp. Oskame sõnadeta aru saada, kus on meie piirid ja millal vajame suhtlust.

Vetkontroll ja treening läksid väga hästi. Avatseremooniale koera kaasa ei võtnud ja ka lõpu omale mitte. Nèra jälestab selliseid toiminguid.

Esimese päeva HY rada oli õudus kuubis. Koer oli absoluutselt kontrolli alt välja ja ma ei suutnud sellel hetkel ka anda hinnangut, miks ta nii käitus (nüüd tean põhjuseid). Võttis jalust nõrgaks. Eesti fännid hoidsid minust nagu katkust eemale, sest ilmselt oldi võetud seisukoht, et tuleme ainult poodiumile saanutele kaasa elama (aitäh Tiina V-le ja Janale, teie toetus oli südantsoojendav ja just see, mida eluliselt vajasin).

Põdesin kohutavalt, et minu esinemine nii metsa oli läinud ja nii meeskonnaliikmete kui kaasmaalaste ees oli meeletult häbi. Õnneks minu turvatunne ja tagala kodus aitas mind sellest kohutavast meeleolust välja. Sain kodust meeletult tuge ja ööläbi rääkimise tulemusena tajusin, et see on ainult MINU võistlus ja ainult MINU jooks ja see mida ma seal rajal teen puudutab ainult MIND ja Nèrat.

Kindla meelega läksimegi AG rajale ja tegime üliilusa jooksu. Isegi llisatõkke võtmisega olime ajapoolest kõige kiiremad. Meis on seda miskit sees ja tegelikult tajusin, et meie meeskonna tugevam pool on Nèra. Mina pean oma närvikava paika panema ja tajuma, et ümbritsevate inimeste arvamused ja kriitika ei ole oluline ja see ei puuduta mind. 

Jah kerge on arvuti ääres vaadata ja kritiseerida ja öelda, et minu koht ei ole seal, ja miks Külliki ja Nèra juba teist aastat koondises on? Küsige aga neid küsimusi edasi aga siis küsige ka, et miks teie arvutiekraani taga olete, mitte võistlemas. Ok, ma olen sõjakas aga kui ma meenutan, milliste kohutavate valude käes ma pidin võitlema ja milliseid koguseid valuvaigisteid ma alla neelasin, et olla seal staadionil siis muutungi sõjakaks.

Eesti meeskond oli taaskord üliäge! Olen siiani vaimustunud meie meeskonna kaptenitest, milline abi ja toetus WOW!


Edaspidised mõtted on vastakad! Hetkel taastun operatsioonist ja ravin enda tervist, et taas jalgel olla ning teen esimesi jooksusamme. Nèra naudib oma puhkuseperioodi ja mina üritan välja nuputada kuidas oma närvikava suurvõistlustel vastupidavamaks muuta.
Arvan küll, et olen raudse närvikavaga ja saan hakkama aga tegelikult ei ole ma nii tugev ühtigi!

Läbi raskuste tähtede poole, eksju! 

Fotot: Anastassia Tamm

Fotot: Anastassia Tamm

Foto: Koirakuvat

Fotot: Anastassia Tamm

Minu kullakallis meeskonnaliige ja südamesõber