Viimasel ajal on palju kõneainet pakkunud kohtuliku
karistuse saanud loomatapja (juriidiliselt korrektne olles täpsustan, et puudub
informatsioon kas isik sai karistuse loomatapmise eest või oli karistuse sisuks
muu väärtegu). Teema on kirgi kütnud sotsiaalmeedia võrgustikus, sellest on TV-s
räägitud, lehtedes kirjutatud. On tehtud samme, et muuta looma
legaaldefinitsioon, mis võimaldaks määrata rikkujatele rangemad karistused.
Selles valguses on minus tekkinud poleemika, et miks põrgu päralt me ei märka
igapäevaseid väärtegusid loomade vastu, mida paneb toime meie enda naaber,
tuttav, tuttava-tuttav, edukas ärimees, avaliku elu tegelane, poliitik jne.?
Räägin inimestest, kes on teadlikud, et nende koerad omapäi jalutamas
käivad, kuid selle tõkestamiseks midagi ette ei võta.
Miks lugematul arvul inimesi arvab, et see on väga okei kui
nende koer omapäi mööda metsa ja küla ringi hulgub. Kui hulkuv koer murrab
teise koera maha siis miks me liigitame selle „nõme õnnetus“ kategooriasse? Miks
hulkuva koera omanik ei liigitu loomatapjaks (omanikul lasub koera tegude ees
vastutus) ja miks me ei nõua kõvahäälselt tema kohtulikku karistamist?
Kui ainult avaneks võimalus siis moodustaks hulkur-koerte
omanikest vestlusringi ja küsiks, et miks te igapäevaselt riskite oma koerte
eludega ning miks panete ohtu lugematul arvul võõraste koerte elusid?
Minu tänane seisukoht on, et (1) nad kõik on vastutustundetud
koeraomanikud, kelledel tuleks eluaegne koera omamise keeld peale panna (2) nad
on laisad, et selle probleemiga tegeleda (3) nad on täpselt sama julmad loomade
suhtes nagu viimasel ajal kõneainet tekitanud loomatapja.
Koera võttes on loogiline, et teed endale huvipakkuva koeratõu
iseloomu selgeks. Oled kursis selle koeratõu heade ja halbade omadustega. Kui iseloomustuses
on, et koeral on suur tung põgeneda siis võtad seda hoiatust tõsiselt! Kui on
kirjelduses, et koer võib olla agressiivne ning rünnata teisi koeri siis teed
sa kõik endast sõltuva, et sinu koer ei pääse vabalt hulkuma, kus tal kõik
loomuomased instinktid tööle hakkavad. Sa koolitad oma koera, sa õpid oma koera
tundma, sa teed endale selgeks kuidas tagada nii enda koera kui teiste koerte
turvalisus, sa võtad endale vastutuse.
Aga ikka ja jälle kuulen kuidas väga raskeid tõugusid
võetakse põhjendusel „aga ma niiii väga tahan siniste silmadega koera“, „tahan
veelgi ägedama iseloomuga koera kui russell“, „tahan endale murdjat
majavalvurit“ jne. Olen nõus, et meil
kõigil on erinevad arusaamad oma tulevasest koerast ning jah igaüks võtab
sellise koera nagu ta soovib. Aktsepteerin
isegi seda kui foxterjerit võetakse koera välimuse pärast. Aga sellel
hetkel lõppeb minu tolerantsus kui inimesed ei tule valitud koeratõuga toime.
Sest see sama „sinisilmne“ kutsikas kasvab ükspäev suureks ja põgeneb aiast,
asudes naabruskonda terroriseerima ning see sama nunnu foxterjer murrab maha
naabrilapse koera (lapse silme all) ning see sama majavalvur ründab peremeest
ja läheb aasta vanusena teispoole vikerkaart!!!
Minu tolerantsus ja piiritu koeraarmastus hakkab tasapisi hääbuma.
Üleeile koeraga jalutades ja kahe hulkur-malamuudiga
kohtudes, tajusin, et kui need hulkuvad agressiivsed koerad oleksid minu või
sõprade koeri vigastanud/tapnud, oleksin võib-olla suuteline need koerad oma
kätega maha murdma. Nõus, kõlab väga julmalt ja selle teoga oleksin ka mina
loomatapja! Kuid teate, mida koerte omanik vastas kui kuulis, et tema koerad
terroriseerivad teisi koeri - ta on
teadlik, et koerad aiast põgenevad aga nad on ju niiiii leebed ja
sõbralikud, nad ei tee kellelegi liiga!
Meiega kohtudes need 2 koera olid ründeseisus, päästis
ainult see, et sain enda koera teiste kätte hoiule anda ning sõjakisa tehes ja puutoigastega
vehkides neid eemale peletada. Hulkur-koerad põgenesid alles siis kui nende
suunas puukaikaid loopisin. See oli esimene kord kui elusolendi vastu kaudset vägivalda
kasutasin. Vabandan koerte ees, sest süüdi on vastutustundetu omanik. 4a oma koera ja 2e hulkuri vaheline verine
kaklus oli VÄGA lähedal!
Jep, need koerad
käivad regulaarselt omapäi jalutamas ja peremees on teadlik sellest!
Hoiatus!!! Viimsi Tädu matkaraja hulkur-koerad:
- üksinda liikuv suur punakas segavereline koer on
seni vältinud inimesi ja koeri (regulaarne hulkur)
- 2 malamuuti (neist 1 on kindlasti isane), liiguvad koos, on agressiivselt
meelestatud, võivad rünnata (regulaarsed hulkurid)
- aeg-ajalt on lahtiselt tandemina liikuv helehall
segavereline ja Tiibeti mastif, nendest segavereline on agressiivne, tiibetlane
on seni olnud kõrvaljälgija (aeg-ajalt hulkurid)
-
kui satute nägema saksa lambakoera laadset koera
(muidu jalutab temaga vanem
naisterahvas, kes koeri nähes metsa põgeneb ja koera flexiga puu külge seob)
siis see koer on juba tapnud teisi koeri ning seda koera lahtiselt nähes valmistuge
kõige hullemaks. Selle koeraga on rünnak 100% garanteeritud (aeg-ajalt hulkur)
- aasta lõpus ringi hulkunud malamuut Dingo viidi
Viljandi metsadesse, kus ta saab valimatult taludes kanu murda. Ahjaa ka Dingo
pererahval oli ükskõik, mida päeval nende koer teeb, peaasi, et õhtul kodutee
leiaks. Jajaaa ka siis pererahvas väitis, et koer on rahulik ja sõbralik, lihtsalt kogemata koer ründas väikest koolipoissi (regulaarne hulkur, kes komandeeriti Viljandimaale)
Selles loos ei ole koerad süüdi, nemad tegutsevad instinktide ajel. Süüdi on vastutusest kõrvale hiilivad koeraomanikud ja selline käitumine võrdub tahtliku loomatapmisega!
