Lõppes 10ne kuuline võistlusdieet :)

 Päris keeruline on oma mõttemaailma suunata selles suunas, et pead hüvasti jätma harrastusega, mis südamelähedane. Kahjuks peale juuni 2021 põlvetraumat pidin nii mõnegi tohtri käest kuulma, et ainus, mida teha võin spordivallas on ujumine. Nojah agility ujumist ei ole veel leiutatud :D

Oli kordi kui vandusin alla ja otsustasin lõpetada unistamise, et kunagi veel jooksel aga õnneks sain soovituse külastada spordi ortopeedi ja nii minu paranemise teekond algas.

Peale 8t kuud treeningpausi ja 10 kuud võistluste pausi oli keeruline taas stardis olla. Kuid otsustasin, et 2022 EMV-s osalen, mis tähendab, et soovitav oleks ennem mõnel võistlusel ennast testida. Õnneks koer sellel pikal pausiperioodil oma oskusi ei kaotanud aga minu jooksuvorm oli olematu! Asi ei olnud minu treenituses, vaid julguses joosta - julgus joosta ei ole tänasesni taastunud.

Kuid 30 aprill oli Pärnus mitteametlikel võistlustel (tähenduslik on see, et nende võistlustel ma minu ja Nèra võistluskarjääri alustasin :) ) minu esimene tuleproov. Ise olen uhke, et peale väga kehva diagnoosi olin stardis ning sooritsuga ülirahul :) - noppisime ka poodiumikohtasid :)

Rahul! Rahul! Rahul!

EMV 2021 Käärikul - lõpppunkt Tartu EMO :(

 Kui aus olla siis kaalusin pikalt, kas osaleda, sest 1 võistlus enne EMV ning ilma eelneva treeninguta osaleda võistlusel ei ole just õige otsus.  Kuidagi see päev algas ligadi-logadi ning ka õiget tunnet ei olnud sees. Isegi sõites kaalusin, et kas oli õige otsus!

Minu rutiin on ca 45min enne starti kohale jõuda, et soojendada koera ja ennast ning elada sisse võistluse vaibi, kuid seekord jõudsin napilt enne algust kohale, magasin maha raja mahapaneku ning rada läksin õppima ca 1min peale algust ning kui oli raja õppimise lõpp siis tundsin, et ma ei tohiks võitlustulle mina - ma ei teadnud ju radagi!!!

Kuid starti ma saabusin - koer oli väga põhjalikult soojendatud kuid minu soojendus oli väga kasin. Noooh ja pauk tuligi sealt, kus see tulema pidi!
Neljanda takistusele - tunnelisse saates kuulsin kuidas põlves käis naks, maapind kadus jalge alt ja kokku ma kukkusin. Ise ma tõusta ei suutnud, kohtunik ja Keida (Keida, Sa oled supernaine!) talutasid mind raja äärde ja sellega oli minu EMV lõppenud. Suur aitäh kõigile, kes mind aitasid - agility rahvas tee olete parim! AITÄH! (muidugi mind pani imestama, et EMO-s tõõtav kiirabiõde, ei teinud ühtegi liigutust, et mind aidata või hiljem uurida, kuidas minu tervis on - sähhh sulle emaatilisi inimesi :) )
Ise arvasin, et AG rajaks taastun ja vot siis teen elujooksu aga ....
.... aga tegelikkus oli see, et 8kuud treeningpaus ja 10kuud võistluspausi!

Ühesõnaga rajal äärest suutsin ise sõita Tartu EMO-sse ning peale mitmeid ortopeedide külastusi selgus, et põlves on väga suur kõhrede kulumine ning kõhre otsas väga tervakaks moondunud ning sporimisel kriips peal !!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Alloleva video vaatamiseks läks mul 5 kuud aega, et hoogu võtta ja vaadata, et mis ja kuidas juhtus  :(

2021 aasta esimene võistlus

 2021 kujunes üheks väga kummaliseks ja teistmoodi aastaks. Tegelikult juba 2020 kevadest alates kogu maailm mõneks ajaks seiskus ja sellega seoses jäid ka kõik treeningud ja võistlused ära. 

2021 aastal oli esimene võistlus 30ndal mail Lohkvas - ütlen ausalt, et selleks perioodiks olid minu treeningud Nèraga olematud ning treeninghalli me ei sattunud (arvasin, et nii on kõigil, kuid hiljem on välja tulnud, et ma olin see 1%, kes võttis kõiki piiranguid tõsidusega :D ). 

Seega 5e kuulise võistlus-/ja treeningpausi resultaat nägi välja selline:

Nera jooks algab 1:30

Nera jooks algab 1:30

Nautisin neid jookse väga, kuid nagu näha olid need meil suht kaootilised. Vähene treening andis tunda. Kui oleks siis teadnud, et see on viimane jooks kui ma saan täiskiirusel valudeta joosta.

Kui mitu korda on võimalik koerale ette jääda?

 Kui märkasin, et Vile võistluste kohtunik on Petr Pupik siis ei olnud pikka mõtlemist, kas osalen või mitte!

Lemmikkohtunik, seega võistlustele sai regatud. Salamisi plaanisin, et peale 5.12 võistlust stardin veel mõnel rajal enne aasta lõppu aga saatus tahtis, et 2020 sai võistlustele joone alla tõmmata.

Ise olen radadega väga rahul! Stardipüsivus oli olemas (meie sooritusi teades siis saab seda stardipüsimiseks nimetada). Kiik oli kohutav! Ning kõige hullem oli see, et suutsin absoluutselt igal rajal koerale ette jääda ning ta kiiruse alla tõmmata. Kahju koerast, et ta pidi mitmeid kordi minu jalgadest eemale põikama, et rajal edasi joosta :)

Nèra oli väga tubli! Tema panusest radadel saan rääkida ülivõrdes (v.a. kiik - võiks ju seda ka ilusasti teha), sest tema tahe minuga koos joosta ja minu juhtimisest aru saada on imekspandav! Maailma püüdlikum koer!!!

Meie koperdamised väärisid 1x esikohta ning 3 ülejäänud rada olid minu hinnangul suht ok, jäin rahule. Või õigemini öeldes, selline on meie tänane vorm ja sellised me oleme :)

Esikoha vääriline rada

Kui see kiik oleks ilus olnud

... ja taaskord - treenime kiike edasi :)

Viimasel hüpperajal sai natukene rütmi segamini aetud ja koperdatud (koperdus läks stardipüsivuse arvele ja seekord oli tegemist minu kehva stardipüsivusega 😊).

Seekord sellised sooritused, uued etteasted 2021 ja siis juba uue ning uhkema motivatsiooniga 😊

Võistlemas - juhhuu!

Õnnestus ennast kokku võtta ja Holmbergi radadele regada (september). Kaalusin pikalt, kas minna, sest võistluskoha tingimused ei ole need. mis koerale sobilikumad, kuid kohtuniku valik kaalus vastuargumendid ülesse. 

Palun mind mitte kritiseerida , et mul on vastakad tunded võistluskoha vastu, see minu arvamus ja järeldus, milleni olen kogemustele toetudes tulnud. Kui keegi teine arvab vastupidist siis on see väga teretulnud ja aktsepteeritav.

Kokkuvõtvalt olid kõik 4 rada väga ilusad ja mulle endale meeldisid. Ühel rajal õnnestus esikoht koju tuua ning 3l rajal DSQ võita. Kuid ka nendel kolmel rajal olid sooritused ilusad ning ebaõnnestunud kohd rajal olid puhtalt minu enda viga ja selle hooaja vähene võistluskogemus. Lisaks on minu jooksuvorm natukene alla vandunud kiirusele

Võidujooks - rabe sooritus aga koer töötas väga ilusasti.

Järgmistel 2-l AG rajal oli tegemist puhtalt minu enda juhtimisveaga või tegelikult isegi minu lohakusega. Jätsin liiga palju otsustust koerale ja sealt need apsakad tekkisid.

Sellel HY rajal jäi puhas sooritus ainult minu enda kiirete jalgade taha kinni :=)

Kiik oli sõu-sõu, seega harjutamine sellel lainel käib. Stardipüsivus oli üle aegade parim aga ikka lubasin tal varastada, seega viga minus :)

Ja mis kõikide radade läbiv oli - MA JÄIN PIDEVALT KOERALE ETTE! Müstika kuidas õnnestus peaaegu igal rajal koeral ees komberdada ning kiirust ning hoogu maha pidurdada. Pean õppima kiiremini manööverdama ning koera trajektoorile mitte ette jääma.

Järgmine võistlus oli 5.12.2020 aga sellest varsti täpsemalt ....

.. täna talv!

Kuigi kevadootus oli kasvanud suureks ning lootus lumele tuhmumas, olin väga õnnelik selle imeilusa lumevaiba pärast. Eestimaa aastaajad on imelised kui need on ikka nagu päris aastaajad. Lumerohke talv on imelike (jah, majaomanikuna tean kõiki neid jõusaali liigutusi lund koristades ja hommikul ärgates kuulen sügavat ohet, sest päev algab majast väljakaevamise liigutusi tehes). Ikkagi, aitäh lumi ja aitäh talv, et enda tüelist palet näitasid.

Ilus on, väga ilus!

 

Eile kevad...

Eestimaa loodus on imeline! Ilmselt igas nutiseadmes on kellegil oma rabamatka pildid ja need on kindlasti sama imelised ja maagilised kui meie omad.

Hea on teha pühapäevane rabamatk ning igal hetkel seisatada ning seda ilu endasse ammutada.

Ilus on, väga ilus!

Minu 2019 - kirju nagu kirjukoer :)

2019 oli on ja läheb! Ühest küljest tahaks öelda, et nii kiiresti mööduv kuid samas kui mõelda sündmustele, mis sellesse aastasse jäid oli aasta kirju, heitlik ning tormiline!

Oli väga palju langusid kuid oli ka tõuse, muutusi ning teise suunda minekuid! 

On mis on, tuleb alati olla oma meeltes suunaga, edasi!

Aasta algas pööraselt, elus esimest korda olin olukorras, et pidin minema operatsioonilauale. Uskumatu kui habras elu on! Ühel hetkel oled oma elu parimas vormis ja teisel hetkel õpid kõndima, trepist ülesse astuma ning päeva suurimaks saavutuseks on see kui astud 10 sammu. Vahel imestan, et miks on vaja elus kriitilisi hetki, et väärtustada seda, mis meil on?

Muidugi see tähendas ka väga suurt pausi treeningutest ning imeline tunne oli uuesti võistlustulle naasta.

Mööduval aastal võistlesin suhteliselt kasinalt, otsustasin sellest hoorattast maha astuda ning keskenduda endale ning koera heaolule. Endiselt ei ole ma väga veendunud, et Nèra naudib võistlusringis olemist.

Meeldejäävamaid hetki oli EMV HY raja võit. Selle kohta võin küll öelda, et see oli üks väljateenitud saavutus ning ma tõesti pingutasin selle nimel. 

Berta on tegija! Tema on ka tshempion siis kui ei osale võistlustel .)

EMV 2019 HY tshempion :)

Suvel õnnestus ka vaba aega nautida ning koertega meres hullata ning pikki jalutuskäike teha.

Hiiumaa mu arm

Võistluste mõttes suuremaid hetki oli taaskord MM areenile minna ning näha, kuulda ja kogeda maailmaparemike sooritusi. Huvitav oli see, et  AG rada, mille üle ise uhke olin, jäi silma ka maailmaareenil jooksnud sportlastele ning rõõm oli kuulda ilusaid sõnu enda ja koera suunas aga kodumaalt tuli kaja, et ma olen üks suur apsakas meie meeskonnas. Kurb, et üldse keegi võtab enda jaoks aega kritiseerida inimest, keda ta ei tunne ja ei tea tema püüdlusi selle nimel, et olla sellel suurel areenil (Aitäh Kristina kommentaari eest! Sul on tuline õigus!)

Meie fantastiline meeskond võistlusareeni ees (Anastassia foto)

Väike briifing Eesti MM-st

Meie meeskond võistluspäeva eel

Väike pelglik mudi enne vet kontrolli :)

Aitab nukrutsemisest, sest kohe meenuvad võõrad inimesed, kes järgnevatel päevadel minu käest uurisid, kuidas ma treenin ja kust ma sellise võrratu koera saanud olen. Soojaks teeb südame kui võõrad inimesed soovivad uusi võite ja kordaminekuid.

Mööduva aasta lõpp on kujunenud ühest küljest heaks aja mahavõtmise hetkeks ja teisest küljest väga teistsuguseks kui muidu. Septembri lõpus peale MM-i olen aja maha võtnud. Otsustasin võistlustest eemalduda ning keskenduda enda tervisele, koerte heaolule ning treenimisele. Selles mõttes peagi algav aasta saabki olema murranguline, kus valimatult kõigil võistlustel osalemise asemel hakkan väga hoolikalt valima, kus ma osalen ja millistel radadel jooksen.

Minu uue aasta võistluse ja treenimise eesmärk on ainult üks – nautida igat sekundit! Nautida ning tunda rõõmu sellest, et mu koerad on terved, mina olen terve ning me jookseme, treenime ja võistleme ainult enda rõõmuks!
Kõikidel eelnevatel aastatel olen riburada seadnud eesmärke ning analüüsinud, kas eelnevalt seatud eesmärgid said täidetud. Täna nii ei tee, sest ainus eesmärk on elu nautida ning elada hetkes! Tunda rõõmu absoluutselt igast ettevõtmisest ning saavutusest! Olla parim ning teha tööd selle nimel, et teha seda, mida kõige rohkem teha armastan! 

Minu kallid

Minu ja Berta esimene hommik! Nii ta mulle südamesse puges

Nèra oma viimase tiitliga Soomest. Nüüd on kõik käes :)

Minu südamekoerad Jõululaupäeval

Elu esimene selfie (see siin sellepärast, et tehti märkus, et ainult koera pildid :D )

Head uut aastat kõik mu koerasõbrad, inimsõbrad, spordikaaslased ning kõik imelised inimesed, kes te siin olete!

Soovin, et kõik teie soovid täituvad ning naudite igat hetke oma elus!

Sära igasse päeva!

Minu reis Turku ehk AWC 2019

Ajalugu kordub ja taaskord enne MM-i olin fakti ees, kas minna operatsioonile või silmad maha visata ja vaikselt arstile öelda, et ehk lükkame selle elutähtsa toimingu sellele perioodile kui mul võistlemas käidud. Õnneks/kahjuks on minu arstil süda paigas, sest peale pikka pausi ja sügavat ohet uuris ta, et kas ma mõtlen seda tõsiselt ja millal ma siis Eestis tagasi olen.

Etteruttavalt ütlen, et mitte kui kunagi ei sea ma ühtegi muud toimingut oma tervisest ettepoole. Tagantjärgi tarkus!

Kaisaga alustasime teisipäeva hommikul teekonda. Kaisa on superhea reisikaaslane ja mingil põhjusel on meil omavahel väga hea klapp. Oskame sõnadeta aru saada, kus on meie piirid ja millal vajame suhtlust.

Vetkontroll ja treening läksid väga hästi. Avatseremooniale koera kaasa ei võtnud ja ka lõpu omale mitte. Nèra jälestab selliseid toiminguid.

Esimese päeva HY rada oli õudus kuubis. Koer oli absoluutselt kontrolli alt välja ja ma ei suutnud sellel hetkel ka anda hinnangut, miks ta nii käitus (nüüd tean põhjuseid). Võttis jalust nõrgaks. Eesti fännid hoidsid minust nagu katkust eemale, sest ilmselt oldi võetud seisukoht, et tuleme ainult poodiumile saanutele kaasa elama (aitäh Tiina V-le ja Janale, teie toetus oli südantsoojendav ja just see, mida eluliselt vajasin).

Põdesin kohutavalt, et minu esinemine nii metsa oli läinud ja nii meeskonnaliikmete kui kaasmaalaste ees oli meeletult häbi. Õnneks minu turvatunne ja tagala kodus aitas mind sellest kohutavast meeleolust välja. Sain kodust meeletult tuge ja ööläbi rääkimise tulemusena tajusin, et see on ainult MINU võistlus ja ainult MINU jooks ja see mida ma seal rajal teen puudutab ainult MIND ja Nèrat.

Kindla meelega läksimegi AG rajale ja tegime üliilusa jooksu. Isegi llisatõkke võtmisega olime ajapoolest kõige kiiremad. Meis on seda miskit sees ja tegelikult tajusin, et meie meeskonna tugevam pool on Nèra. Mina pean oma närvikava paika panema ja tajuma, et ümbritsevate inimeste arvamused ja kriitika ei ole oluline ja see ei puuduta mind. 

Jah kerge on arvuti ääres vaadata ja kritiseerida ja öelda, et minu koht ei ole seal, ja miks Külliki ja Nèra juba teist aastat koondises on? Küsige aga neid küsimusi edasi aga siis küsige ka, et miks teie arvutiekraani taga olete, mitte võistlemas. Ok, ma olen sõjakas aga kui ma meenutan, milliste kohutavate valude käes ma pidin võitlema ja milliseid koguseid valuvaigisteid ma alla neelasin, et olla seal staadionil siis muutungi sõjakaks.

Eesti meeskond oli taaskord üliäge! Olen siiani vaimustunud meie meeskonna kaptenitest, milline abi ja toetus WOW!


Edaspidised mõtted on vastakad! Hetkel taastun operatsioonist ja ravin enda tervist, et taas jalgel olla ning teen esimesi jooksusamme. Nèra naudib oma puhkuseperioodi ja mina üritan välja nuputada kuidas oma närvikava suurvõistlustel vastupidavamaks muuta.
Arvan küll, et olen raudse närvikavaga ja saan hakkama aga tegelikult ei ole ma nii tugev ühtigi!

Läbi raskuste tähtede poole, eksju! 

Fotot: Anastassia Tamm

Fotot: Anastassia Tamm

Foto: Koirakuvat

Fotot: Anastassia Tamm

Minu kullakallis meeskonnaliige ja südamesõber

Tegutseme endiselt :)

On aeg hakata oma tegemistele järele jõudma, seega septembri postitus siin ja praegu...

Septembris võistlesin Lohkvas Jari Suomalaineni radadel. Otsustasin juba ammu, et see on viimane võistlus enne MM-i.

Esimesed agility rajad läksid vett vedama, hiljem videodelt vaadates ongi viga ainult selles, et ma ikka endiselt juhin koera väga lohakalt. Liigne käeliigutus ja liiga kõrge näitamine ja ongi vupsti Nera vales kohas.

Kolmas koht HY rajal on tegelikult suur üllatus, sest see lisa ca sekundiline päästmisoperatsioon on ikka väga suur ajakaotus.

Esimene koht HY rajal oli super hea uudis, sest ma ei tundnud ennast üldse hästi. Aga jooksime elu eest ja nii see esimene koht saabuski. 

Kokkuvõttes pean endaga ikka väga suure töö ära tegema, et hakata koera stabiilselt ja enesekindlalt juhtima. Plaanid on paigas, seega enne uut aastat mind väga võitslusradadel ei leiagi, aeg teha “tagahoovis” endaga suurt tööd!

Läbi raskuste tähtede poole, eks! :)