23.11.2013 TAKO-s aasta viimane võistlus

Selle aasta viimane võistlus toimus TAKO hallis. Nüüd on meie tandemil aega kosuda, mina pean paika panema oma enesekindluse võistlusradadel ning Berta peab olema lihtsalt Berta.

Selle aasta jamad agilitys algasid meil Loo TAKO hallis ning loodetavasti need jamad ka selle halliga Lool  lõppevad.

1. Rada

Hüpperada oli eriliselt trikikas. Enda hinnangul tulime ülesandega hästi toime, dsq tulemuse võin kirjutada ainult enda kogenematuse arvele.DSQ tuli päris trikikohats kus peale slaalomit oli kõrvuti okser ning hüppetakistus, loomulikult sooritas Berta keerulisema takistuse. Minu viga oli ka selles, et eirasin Natalja juhist see koht võtta teistmoodi, arvasin, et ma ei saa sellega hakkama ja nii ma omaloomingut tegingi.
Keeruliste radade sooritamisel olen enda liikumisega nii hõivatud, et pahatihti kipun koera enda kõrval unustama :D ja siis teeb mu koer bertamanöövreid, et valib enda suva järgi esimesed takistused ning sooritab need perfektselt. Minu hinnangul oli see kaunis dsq

2. Rada

Ainus rada, kus meil ka film olemas, suuuured tänud Kairile! Dsq tuli minu lohakast suunamisest, kus andsin koerale võimaluse kõik muud ettetulevad tõkked võtta. Nataljalt sain ülesande võimalikult palju valsse teha, et harjutada ennast võistlusel raskemate manöövritega. Selle ülesandega sain hästi hakkama. Keerulised kohad said tehtud aga nii kui on koht, kus pean kontrollima, et koer valesid tõkkeid ei vali, jooksen kaugele ette ja annan koerale vabad valikud teha, millist tõket võtta. Loogiline, et seal võivada apsakad sisse tulla ehk taaskord tegi Berta bertamanöövreid!

http://www.youtube.com/watch?v=kmGBoJAvCns&feature=youtu.be

3. Rada

Dsq saabus taaskord minu tähelepandamatusest. Jätsin koera õiges kohas kutsumata ja sinna me lootus puhas rada robinal kokku kolises.

4. Rada

Appikene millised keerutamised. Minule on kõige raskemad rajad, kus ma pean samas kohas mitu korda olema, vot siis ei suuda ma ära fikseerida, kas olen selles kohas esimest või teist korda ning rada kipub ununema.

Siin sai mulle saatuslikuks 6nda tõkke out. A-st tõkkele ja suure kiirusega järgmine tõke kui äkki meenus, et oot-oot see vist ei olnud nii. Ja hetkel kui olin andnud käsu hüpata, meenus, et seal ju oli out. Ülejäänud rada oli rahuldav ja kõik keerulised lõksud läbisime ilusasti.

Tähelepanuks mulle! Ära unusta koera rajal ära, tema on ju see, kes ei tea kuhu minna ja minu ülesanne on see selgelt ja arusaadavalt näidata/hüüda.

Berta oli ülimotiveeritud, ta on rajal energiline ning kiire. Südamest loodan, et ma eesolevatel kuudel suudan oma juhtimise viia tasemele, millega ise rahul olen ning võimaldab meie tiimil häid tulemusi saavutada. Meil on kõik olemas, et olla agilitys tublid – Bertast paremat agility koera annab tahta, kui ainult minu tase edasi areneks oleks kõik väga pro.

Vastasel juhul võtab Berta oma seitse asja ning nõuab, et teda adopteeriks mõni agilityäss, kes talle rajal jooksmise kergemaks teeb:D

Ära tuli!!! Jeeeee!!!

Ära tuli! Lõpuks ometi jooksin trennis rada, kus koer entusiasmist kiunus ja haukus takistusi võttes. Oi see oli nagu kaunim muusika mu kõrvadele. Jeeeeee!!!

Kodus trenni tehes on ta koguaeg niutsunud ja kiununud takistusi võttes aga vot treeningule ei ole ma seda suutnud üle kanda. Ja eile see juhtus, milline rõõm :D

Seoses koera haukumisega agility`s meenub mulle ka üks piinlik vahejuhtum. Nimelt eelmine aasta meie ühel esimestel A0 võistlusel Tuhalas vaatasin võistlust ja meie selja taga haukus üks shelti (tol ajal ma isegi ei teadnud, et see tõug shelti on). Koer vaatas võistlust ja muudkui haukus. Mäletan, et ütlesin Kristile, et vot mulle ei meeldi kui koerad agility platsil hauguvad, hea, et minu koer nii vaikne on. Ja siis meie kõrval seisev naisterahvas vaatas mind väga pikalt ja terava pilguga ning sammus haukuva koera suunas. Ja siis oli mul hiiiiiiglama piinlik!

Selle üle aasta taguse vahejuhtumi möödudes tean täna, et agility peale pöördesse minevad koerad on ülihea nähtus (eile kui Berta nii käitus olin üliõnnelik) ning igakord kui Chika Edet võistlustel näen on mul ülipiinlik :D - nimelt haukuv koer oli Chika ja naisterahvas Ede!

Aga mis peamine, Berta on agility lainel!!! Jeeeee!!!

Ühel hommikul ärgates avanes mulle selline pilt - nii magavad agility ässad :D

TAKO 20.10.13 võistlustandril

Toimumiskoht: TAKO sisehall
Kohtunikud: Anne ja Harri Huittinen

Aeg: 20 oktoober 2013

Meie viimased TAKO võistluse mälestused jäid sinna aega kus Berta seisis kangekaelselt tõkete taga, üritas kõik rajal olevad kohtunikud ära tervitada ning kontakt minuga oli väga nadi.

Isegi siis kui mujal hakkasid meie jooksud jooksude moodi välja kujunema, oli TAKO hall ikka see koht, kus koer lollusi tegi.

Võistlustele mittemõtlemist näitas ka see, et kui õhtul heitsin pilgu Endomondole siis näitas see, et meie jalutuskäik oli kujunenud 9,58km pikkuseks, mis osaliselt sisaldas Berta võidukihutamisi borderiga ning nobekäpp hollandlasega. Ja järgmine päev ootas meid 4rada ees!!!

Olin enda jaoks valmis planeerinud terve tegevuste jada, mida ma teen ja kuidas käitun hallis. Koeraga halli ja jesses, Berta on ikka see elurõõmus Berta, seega TAKO halli ebalev käitumine on kadunud.

1 rada

Rada tundus olevat lihtsama poolne ei midagi keerulist. Juba kolmanda tõkke juures otsustas koer kohtuniku juurde joosta ja talle tere öelda. Vot nüüd ei oska öelda, kas tegemist oli koera sooviga tervitusjooks teha või tõlgendas ta minu out-käsklust valesti :D Muidugi kui nägin koera kohtuniku suunas lippamas, tundsin kuidas viimased 6kuud treeninguid silme eest läbi jooksid ning tahtsin ahastusest käed taeva poole sirutada!!! Õnneks väike käsklus ja koer oli minu juures tagasi, kuid sellest piisas, et ma nõmedalt edasi juhtisin. Muidugi liiga äkilise liigutusega sai koer valesse tunneli auku suunatud ja siis oli mul tõesti ükskõik kuidas ma seal rajal edasi jooksen. Meeldetuletus tuleviku tarbeks, nii ei tohi kunagi enam teha!

muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=ZFQ0Rf4FLl0&feature=youtu.be

2 rada

Rada õppides tundus see ülimalt mõnus ja joostav. Ainult 3, 4 ja 5 tõke plaanisin hirmus kavalalt saatmist teha, kuid hakates jookse vaatama, sain aru, et väikse koeraga selline planeering ei ole õige. Elus esimest korda planeerisin raja ümber kui olin algselt õppinud. Seega otsustasin 3ndale ja 4ndale saatmise ümber planeerida ja totu unustasin, et ka 5ndale pean ju saatmist muutma ja nii ma ta out-i saatsingi ja saime oma dsq kätte.

Kohe kui olin 4ndalt ta ära saatnud, sain aru, et ohh sa raks, ta läheb ju vales suunas! 

Edasi olin lohakas nagu porikärbes ja ega ma rohkem ka ei hoolinud kuidas või mismoodi meil ülejäänud sooritus läks

Õnneks tuli peale teist rada Natalja minu juurde ja ütles, et ma selle jama ära lõpetaks. Võtku ma ennast kokku ja hakaku võistlema. Päris piinlik oli ausalt, sest ma ka ise tundsin, et olen esimesel kahel rajal nagu loperdav tuuleveski olnud, kes ei jaga ööd ega mütsi teemast!

muuvi: http://www.youtube.com/watch?v=jQQLJyTrTqk&feature=youtu.be

3 rada

Otsustasin jooksma hakata! Mulle ka teise kohtuniku rada meeldis, mõnusad trikikad ja keerutamised, just see, mis mulle meeldib.

Olime ülitublid ja kiired, kuid kahjuks 2tõket enne lõppu suunasin koera valesse tunneli auku. Põhjuseks see, et enne tunnelisse saatmist kahtlesin endas, et kas teha valss või eestlõikamine. Kuna otsustamisele läks väärtuslik aega siis valssisin lootuselt vales kohas ja nii koera tagumisse tunneli auku saatsingi.

Aga vahet ei ole, et me dsq saime, sest ilusad dsq on ilusad. Kuidagi hea meel oli seda rada joostes, sest ma tundsin ennast enesekindlalt ja kohe peale raja lõppu suutsin endale selgeks teha kuidas ma oleks saanud seda dsq-d vältida.

Ilus jooks oli! Koer oli kiire, kontaktne ja motiveeritud!

4 rada

Sellel rajal oli 2 kohta, kus ma arvasin, et me võime dsq saada – kohe alguses ja siis samas kohas aga tunnelisse saatmisel. Õnneks sain Kristilt vihjeid kuidas stardis poomile saatmisel vältida ahvatlevat tunneli auku, seega see õnnestus meil väga kaunilt!

Kui koer slaalomit tegi siis mõtlesin, et torman ette ära ja tõkestan tal tunnelisse minemist. Silmanurgast korra märkasin, et koer oli kuidagi kummaline slaalomis aga ma ei märganud, et ta seal dsq väärilise apsu tegi. Ka teine lõks tunnelisse saatmine läks kaunilt ning ülejäänud keerutamised olid väga mõnusad. Kimasin nii nagu jaksasin ja finišisse jõudes selgus, et saime dsq. Selle hetkeni arvasin, et meil läks hästi!

Muuseas ka kontaktid olid enamus kehvad. Põhjus selles (a) kiirustasin ja tahtsin minema joosta kontakti näitamise asemel (b) mida rada edasi, jäi mul alaselg nii valusaks, et ma puhtfüüsiliselt ei olnud võimeline kummardama ja koerale kontakti näitama :D No mis sa teed kui vanadus uksest-aknast sisse murrab :D

Rajad olid hästi mõnusad! Minu jaoks pigem sellised kergemad kui keerulised, väga lahe oli neid joosta, oleks ma ise ainult oma mõtetega rohkem võistluse juures olnud.

Mind väga hämmastas koera käitumine ja füüsis! Peale teist rada muutus koer energilisemaks ning enne neljanda raja starti oli ta mul nagu üleskeeratud hüpikjänes. Koju jõudes kui mina näljast kokku varisesin, vaatas mulle vastu särav silmapaar sellise pilguga, et „noh, täna midagi ka teeme või?“ Terve õhtu tüütas mind oma karvase pardiga ja kutsus mängule.

Aga seekordse võistluse tegija oli Kristi-Lumi tandem. Lumi on tegija, sest nüüd võib ta enda nime juurde uhkusega märkida EST AG CH, võimas! Uhke eeskuju meie tiimile :)