2-3.juuni RV agility võistlused

Meie oma väike agility äss vallutas taaskord radasid :D

Kristi/Tiina mahitusel sai 3.juuni rahvusvahelisele agility võistlusele kirja pandud. Seekord oli A0 ettenähtud 2 hüpperada. Kui midagigi negatiivset mainida siis see, et me ei ole 2nädalat trenne teinud aga positiivsena on see, et terve see aeg oleme kodus stardi-eelset püsivust harjutanud. Võtsin ka vastu otsuse, et teen seekord püsivusega.

No kui ikka minek on RV võistlusele, kus kohtunikuks MM-i kohtunik siis tuleb ennast korralikult ette valmistada :D Eelmine õhtu vaatasin 2011 AG MM videosid, et vaadata kuidas PRO-d asja teevad. Noh põnev oli ja äpu tunne tuli peale. Võtsin edaspidiseks sealt kaasa kaks mõttetera, mida trennis harjutada – koera madalam juhtimine (ehk siis käemärgid madalamad, et koer mind märkaks. Kusjuures Natalja on selles suunas mulle korduvalt märkusi teinud, et vehin kätega kõrgelt ja koer ei näe seda) ning slaalomis koera ergutamine plaksutamisega.

Olgu see siis edaspidiseks.  Selle võistluse juurde tulles siis hommikul väike saps oli sees aga ma teadsin, et koera peale saab kindel olla, ainus mis võib alt vedada on minu juhtimine.

Esimene rada. Jube hea kui treener aitab ka võistlussituatsioonis raja paika panna. Kusjuures mina oleksin oma mõistusega hoopis keerulisemalt jooksnud. Keerutamisi oli, aga rada mulle meeldis, kiire jooks. No problemo! Soojendusdress seljast, jalalihase lõdvestus, Bertale võistlusilme ette ja starti. 

Tead Berta, kohe kui raja lõpetad saad terve viineri!

Esimesel rajal ei pidanudki püsivust tegema, oli lubatud koer kinni hoida ja seda ka Natalja tegi.  Tegime raja hopsi läbi. Ise olin rajal kindel ja sinna kuhu koer pidi minema, ka läks. Koer oli väga kiire ja reibas, et isegi ühel pöördel nägin kuidas ta kurvis külje maha pani :D Puhas rada ja olin jummala rahul enda juhtimisega. Saime kiita ka!!!

Teine rada. Õnneks ka siin saime Natalja abi raja läbimisel. Natukene keerulisem aga ei mingit trikitamist. Jõudsin ka mõttes raja läbi teha ning ainus, mida ma tundsin, et võib keeruliseks minna on esimene tunneli sisenemine, kartsin, et sealt võib koer teise auku minna kui ma lohakas olen. Seega otsustasin sinna oma tähelepanu suunata ja kui see osa möödas siis rahulikumalt hingata.

Start – seekord ei olnud meil stardis abi ja otsustasin kiirelt püsivusega teha. Õnnestus, vau, olin ka ise üllatunud.  Esimene tunneli minek läks ka ilusasti ja puhtalt, vau, ja siis äkki mingi segadus – oota kuhu ma jooksen? – see segadus oli ainult peas, sets kohe taipasin, mis numbri juurde jookseme. Ja siis...noh pauk tuleb sealt kust ei oota – Berta vupsti tunnelisse ja kohe taipasin, et harjutamisel olin seal mõelnud koera nimepidi hüüda, et ta ikka hüppesse läheks. Noh vale takistus DSQ aga edasi jätlkasime väga ilusa rajaga. Taaskord DSQ, mis on ilus, sest ise ma teadsin, et kogu raja oli koer kontaktne, ma ise olin enesekindel ning me mõlemad kiired! Ahhh tunne oli sees, et andke veel võimalus ja me teeme selle raja spurtides ja puhtalt ära :D

Aga mis teha, sport on sport ja paremus otsustatakse selle järgi, mis tulemuse keegi just sellel ajahetkel teeb. 

Kokkuvõttes on mul väga hea meel, et osalesime, sest nii lahe on võistleda. Avastasin, et mind ei huvitagi, et kuidas me võrreldes teistega olema vaid meil käib võitlus hetkel meie enda sees. Et igakord aina paremini ja paremini läheks. Kui hea on võistleda kui sa ise sees tajud, et koer andis endast maksimumi ja ise andsid endast parima. Hea kui rajal on enesekindel tunne ja joostes jõuad mõelda, no nii nüüd tuleb see takistus, nüüd ma annan koerale käskluse, nüüd ma olen sellises asendis ja nüüd ma kiidan koera .

Asjale lisas vürtsi see, et kui teistele olen meie võistlusest rääkinud siis alati mainin uhkusega, et „...aga rajakohtunikuks oli agility MM kohtunik !!! me oleme peaaegu nagi AG MM-l käinud, vot!!!“ :D :D :D

Tiiale/Candyle õnnitlused ilusa kolmanda koha eest! Auhind jäi perekonda :D

Õnnitlused Kristile Lumi A2-e mineku eest ning õnnitlused Maarjale/Ruudile ilusa esikoha eest!

Special tänud seltskonnale ja suuuuuuuuuuuuuur aitäh Nataljale, et ta meid aitas. Seltskonnaga sellisel üritusel on ikka kordades vingem käia!

Ps. lisaks minu entusiasmile on ka koer võistlusest nii haaratud, et seda isegi unes näeb. Peale võistlusi lubasin tal täna diivanil minu kõrval olla ning magades hakkasid koera käpad liikuma justkui jookseks. Tundus,et unes läbis ta rada väga kiiresti.

Ps.ps Palun ärge öelge kellegile, et ma lubasin Bertal diivanil olla!!!