Uus nädal uued trenni uudised :)

Millest see küll tuleb aga esmaspäevased trennid mööduvad väga kiiresti. Vahel on tunne, et just algas ja juba lõppeb, võibolla on see tingitud trenni suhtelisest intensiivsest rütmist. Noh igaljuhul on meil alati väga tore ja seltskond on super!

Viimastel päevadel on Berta üks kõrv punane ja seega olen seda ravinud hoolsasti. Lisaks sellele olen täheldanud, et ta on ka kuidagi loid olnud. Mõtlesingi, et ilmselt me seal trennis longime raja läbi, söödan viinereid ja üritan rajal tola mängida, et koera tähelepanu endal hoida. No see kõik oli ilusaks sissejuhatuseks, et öelda, nii vähe ma oma koera hingeelu tunnengi. Tegelikult võtsin puurist välja energiapommi. Tegime ennast soojaks ja asusime rada vallutama. Mingil põhjusel jäi rajaskeem mulle endale jube hästi meelde (üks koht oli väga kerge aga otsustasin seal vist oma 10 imelikku valssimist teha, et tõdeda, et saab ka lihtsamalt). Koer oli proua kiirus ise! Väga nauditav oli joosta. Kõik minu kardetud out-käsklused olid ilusad ning iga start oli püsivusega .... jebedijeee!

Lisaks trikk harjutuseks hüpe-slaalom-hüpe-slaalom oli koer ennast nii ülesse kütnud, et hakkas vaikselt pinisema, et mina kiiremini tegutseksin :D Väga lahe on trenni teha kui sinuga koos on motiveeritud, kiire ja koostööaldis koer. Sellise strateegiaga saavutame suvelõpuks A5 agility taseme :D :D :D (noh või vähemalt võiksid spetsialistid asuda seda taset meie tarbeks välja mõtlema .. uhhh sai nüüd enda egole väga suure pai tehtud).

Avastasin ükspäev, et Berta mõistab ka minu tavalist juttu, mida ma vahel koera seltsis viibides podisen. Üks päev mängisin koeraga, lõpetasin mängu ja meenus, et olin unustanud koera kõrvadega hommikul tegeleda. Noh tõusin püsti ja ütlesin nii muuseas, et lähen võtan kapist kõrvarohu ja teeme kõrvad korda. Viuhhh oli koer oma puuris ja põrnitses mind (hetk tagasi oli saba seljas rõõmus koer minu juures). Nii käitub koer ainult siis kui kõrvaprotseduur on ees. Võtsin siis kõrvatoimingu vahendid ja käsutasin koera vannituppa, jummeljammel nii aeglaselt liikuvat koera ei ole ma varem näinud. Otsustasin, et ma ei võta teda sülle ega tassi vannituppa, vaid ta peab minu käsklusele kuuletuma isegi siis kui käsutan ta kõrvaprotseduurile!

Selle nädala teine treening-sooritus.

Tänu „vahvale“ Ülemiste liiklussõlme ehitustöödele jäime kolmapäevasesse trenni hiljaks, õnneks küll mitte palju. Soendus, tutvumine rajaga ja jooksma. Jebedijee, püsivusega stardid õnnestuvad (loodan, et ära ei sõnunud). 

Kodus oli jälle üks uimakoll aga trennisplatsil rõõmurull. Lahe oli see kui teiste jookse vaatasime ning oma järjekorda ootasime siis kotis käis lakkamatult laks-laks-laks, nimelt koer oli oma puuris ja liputas sabaga. Rajal oli nii kiire koer, et ma kaalun tõsiselt oma jooksutrenne spurtidega vürtsitama hakata, no ei jõua talle järele (või ehk on aeg asuda õppima kaugjuhtimist?) Nii kui on pikemal sirgel takistus, mille lõpus trikiga pööre oli koer mul jalgades ja vaatas anuvalt otsa, et noh saad juba kiiremini mulle selgeks teha, et kuhu nüüd!

Minu hinnangul oli rada keskmise tasemega aga keskel paar trikiga takistust, kus koer võis omapeaga mõeldes mujale minna. Õnneks väga palju apsakaid sisse ei tulnud, sest koeraga oli väga hea kontakt. Koer oli taaskord kiire, väääga motiveeritud ja minu juhtimine oli selline 3+ (jah, olid mõned juhtimisvead aga ma kohe taipasin kui valesti tegin).  

Ei tea kas vanusest (koera vanusest loomulikult, minu vanusega on lood väga korras!) aga koer nagu säästaks oma energiat olulisteks sooritusteks. Näiteks kui seda nädalat mõtlen siis kodus ei ole meil energipalli, kes igakell mängida tahaks või hommikuste jooksutrennide ajal ei ole seda minust mööda lippavat koera, kes unistab pulgaloopimisest. Nüüd on koer, kes soovib paitamist, oma puuris magamist ja jooksurajal on minu kandades kinni olev neljajalgne. Jah, kui vares silmapiiril siis teeb kiiremad sööstud aga muidu on ta kui sõnakuulelikkuse etalon, kes oma perenaise järgi silkab, keda ei huvita teised koerad ega inimesed.

No aga ikkagi 2e aastane juba!!!