Sportlik koer ja tema naaatukene vähem sportlikum perenaine

Esmaspäevast trenni alustasin väga närvilise olekuga. Olin poole trenni liiklusummikutes maha passinud. Mind ei lohutanud ka fakt, et olin ekstra vara tulema hakanud, rahu ei andnud ka see, et mõttes kaebasin kõik linnaga ning teedega seotud asutused-isikud kohtusse ja olin veendunud, et ma ka kõik protsessid võidan!

Õnneks rajaga tutvudes närvilisus kadus ja rahunesin maha. Aga siis hakkas järgmine jama (viu-viu-viu küll nüüd vingun), ma ei jaksa kiiresti joosta – koer on rajal nii kiireks muutunud, et ma ei jõua talle järgi! Ehhh! Tuleb vist ikkagi uued kiiremad isejooksvad tossud osta või enda trennides kiiremad jooksuotsad sisse planeerida.

Nüüd trennist. Ma ei tea, kas koer säästab ennast trennideks teadlikult :) või on see juhus aga endiselt on mul tavaelus kodus selline väike uimakoll ja nii kui platsile saab on ta energiapomm.

Nauditav on Bertaga trenni teha. Ootan ise väga igat trenni, sest enam ma rajal ei lahmi ja kui rajaga tutvume ning hiljem Natalja meile manöövrid ette näitab siis üritan enda liikumise-manöövrid mitte tuimalt meelde jätta, vaid analüüsida, et miks ikka nii.

Endiselt on „out“ hüppe pööre selline konarlik, uskumatu kuidas ma enne sooritust peas kõik versioonid läbi mõtlen ja takistuseni jõudes koera liikumist pidurdan. Muiduga sai õige trajektoor ka treeneri poolt ette näidatud aga nii kui jooksuga takistuse poole torman, jätan jalad valesse asendisse ja kohe koer võtab hoo maha ning on segaduses, et ooot, mis siis nüüd tuleb teha!?  Usun, et ükspäev on meil need ringiga hüppesse minekud käpas ja teeme neid hea kiirusega, seni siis lihvin meie oskusi (nohjah ikka minu oskusi).

Aga lahe rada oli, vist oli keerukamate killast aga enda arust suhteliselt üle keskmise sooritasin. Kontaktpinnad on ka mõõdukalt heaks läinud. Kui nüüd minu „out“ värk ja minu kiirus paika saaks siis võiksin endale õlale patsutada ja öelda, et saab meist asja vast küll!

Üks naljakas asi ka; õhtul tegin Bertale pai ja nii möödaminnes ütlesin, et vaatame mis seisus su kõrv on. Viuhti oli koer jälle oma kotis ja keeldus välja tulemast. Eks olen kavalam ja tulevikus nimetan kõrvu viineriteks siis ta taipab, et jutt käib millestki üliheast. Ohh seda koeraelu küll!