Rada: A0 2xH
Kohtunik: Kees Stoel (2012 MM kohtunik)
Kes parima kehva soorituse vabanduse välja mõtleb on võitja!
Kui aus olla siis ei tahakski muljeid kirjutada aga siis leidsin positiivse
asja tänasest võistlusest – kehv sooritus paneb rohkem pingutama!
Sisetunne ütleb, et meil läks halvemini kui videolt vaadates. Hakkan siis vigu üles lugema!
Rada nr. 1
Sammusin vapral sammul starti ja unustasin koera ära. Kus
tema pidi teadma, et me nüüd stardime ja ta peab minu juures olema. Selle
asemel tegi koerapreili edeva lükkw ja otsustas fotograafile isiklikult öelda,
millise nurga alt teda pildistama peab. Ja et kohtunik mõned vead ära unustaks,
otsustas Berta ka teda isiklikult tervitama minna (tõlkes: olime juba stardis kui Berta otsustas fotograafi
ja kohtuniku juurde joosta :D). Hallloooo koer! Me oleme võistlustel!
Selline ärajooksmine mulle ei istu. Kusjuures otsustas koer
ka stardis varastada. Puhas rada kuni dsq-ni ja see tuli 7ndal tõkkel.
Kusjuures ma tõesti ei näidanudki tõket koerale, ka mu kehahoiak ütles, et seda
tõket tuleb ignoreerida. Ülejäänud rajast oli mul savi, nagu väike titt, tuli
mul nutuklomp kurku ja oleksin kõva häälega tahtnud nutta. Oma mõttes pidime
tegema täna ainult puhtaid radu ju! Niii väga lootsin ka auhinnalisele kohale
pääseda...
Rada nr. 2
Sain Natalja käest nahutada, et starti ei minda enne kui
koer on jäägitult sinu tähelepanu all. Täitsa õige märkus, sest trennis me ju
nii teeme, me ei sammu külma rahuga starti ja unustame koera olemasolu.
Tähelepanu võidetud, alustasime jooksu. Koera kiirus oli
selline natukene üle keskmise, sooritused ilusad ja puhtad. ...ja siis peale
13ndat jätsin Berta tähelepanuta ja nii ta eesolevasse tõkkesse tunneli asemel
läkski. Kes ei oleks läinud, kui tõke otse ees, perenaine ka ei juhi kuskile
mujale, ju siis sinna pidi minema, vähemalt nii arvas koer!
Jah see üks saatuslik viga, muidu suhteliselt normaalne
sooritus. Nagu ütles treener, teises jooksus olime me ise endid, ja nii ma ka
tundsin.
Egas midagi mõni päev võidetakse ja mõni päev põrutakse
haledalt. Täna ei olnud meie päev!
Tänast jooksu analüüsides jõudsin järeldusele, et ülakehaga
ei näitta ma koerale üldse kuhu minna. Korra viskan käega, et sinna ja sama
kiiresti see käsi liigub tagasi. Ainus, mille järgi koer ilmselt orienteerub on
minu jalad. Põrguvärk aga tänaste jooksude taustal saan öelda küll, et
koerajuhtimist minu tegevuses ei ole.
Peaks treeningplatsile peeglid ümberringi seadma, et oma peas oleva
kujutelma reaalsusega kokku viia :D
Nüüd väike paus võistlustest, aeg suvepuhkust nautida!
Candy jooksud videolindil:
Rada 1
No comments:
Post a Comment