Lõpuks ometi sai läbi meie puhkepaus ja saime trenni minna.
Berta sai kuulda kiidusõnu oma sportliku saleda figuuri kohta, kahjuks mina
enda kohta selliseid märkuseid ei täheldanud!
Aga meie Berta nr. 1 on puhkuse ajal saledaks (tõlgendus
kondiseks muutunud) transformeerunud, mis minu silmale teeb rõõmu aga kõik
tuttavad arvavad, et ma näljutan koera. Ka kodus käib meil emotsionaalne
arutelu, et miks ma nii vähe koerale süüa annan ja kas ma ei näe, et ribid juba
turritavad koerakeres. Aga Natalja kinnitas minu usku, et agility jaoks on
Berta super vormis, seega jätkan sama liini!
Aga trennist; koer oli ülienergiline ja kõik vajalik meeles.
Ainukene nõrk lüli oli koerajuht, kes suutis käsklusi segi ajada. Näiteks
tunneli käsklus oli „kiik“, slaalomi käsklus oli „noh see asi siin“, poom oli
„kiik/tunnel/A/see“ jne.jne.
Rajad olid meil ilusad ja koera sooritus kiiduväärt. Vead,
mida tegime tulid sellest, et ma ei jõudnud koerale kiirusega järgi ja kohe kui
rajal Bertale mõttepause võimaldada teeb ta kõik lähedalolevad takistused
iseseisvalt ära ning siis selle, mille mina käsin teha. Aga õnneks mõttepause
võimaldasin tal 2-l korral, ülejäänud sooritused olid väga ilusad.
Isegi minu varem kardetud „out“ käskluse sain koerale
kaugjuhtimisega öelda ja ta tegigi seda nii nagu peab. Nauditav on rada joosta
kui näitad kaugelt, mida koer tegema peab ja ta teebki või slaalomisse suunad
eemalt ning ta läheb õigesti. Isegi slaalomis sain ise kaugele ette minna ja
teda lõpus oodata, et suunata tunnelisse. Ühesõnaga jäin trenniga väga rahule,
sest isegi minu käskluste kohmakused koer andestas.
Hommikul, jalutuskäigul, eilsele trennile mõeldes, hakkasin
unistama Kristi saavutusest – „kolme kuuga trollijuhiks :D“ – juba nägin
vaimusilmas, kuidas me järgmise suve lõpus A3 radadel ruulime. Mõtlesin, et
milline sõnakuulelik ja tubli koer mul on. Ja siis tõmmati mind robinal
pilvedest alla, sest naabrikass oli meid
jalutuskäigul luuranud ning Berta otsustas Mustamäe mändide vahel kassi
jälitama asuda (mõttesse vajununa olin kogemata jalutusrihma lahti lasknud ja
nii ta rihma lohisedes kassi jälitas). Kogu unistus koera sõnakuulelikkusest
sai hetkega ümber lükatud. Sorry naabrinaine aga sinu Rõshiku ajas Berta puu
otsa ja sinna ta jäigi!
Minu andumus trennides käia ja Natalja õpetusi suu ammuli
kuulata kahvatub Erkki/Porto pühendumuse ees!
Kui paljud on valmis
160km kauguselt iga nädal agility trennis käima!? Respect!!!
Vot nii hea on meie treener ja trennid!
No comments:
Post a Comment