... tegelikult oleme endiselt Hiiumaal. Ja ikka veel kiusame
oma koera :D
Igapäevaseks Berta kõrghetkeks on saanud jalutuskäigud mere äärde.
Nii kui kaelarihma kaela paneme muutub koer hüperhoolikuks, sest ta teab, nüüd
saab ujuma. Randa lähemegi nii, et kui
koer rihmas siis see väike koer tiriks ka sajakilose mehe enda järel merre.
Täna otsustasime heita pilgu Hiiumaa kõrbele. Keset saart,
rabadest ümbritsetuna on suuuuur ala liivakõrbe. Liivakõrb on Kaibaldi liiviku
kohta täiesti õige sõna, sest mõned kilomeetrid metsavahelist jalutuskäiku ongi
keset männimetsa tühi liivaväli. Kusjuures ümberringi rabad ja sood.
Uskumatu
kui ilus on Hiiumaa! Oleme saare risti-põiki läbi käinud aga endiselt paneb
Eesti kõige kaunima saare (ninanips saarlaste poole!) loodus meid ahhetama.
 |
| Pulk vette viskamiseks olemas... |
 |
| ..... kuulge ärge jamage, kus meri on??!! |
 |
| Keset soid ja rabasid on selline ilus liivakõrb |
Olles keset liivakõrbe oli koer ilmselgelt pettunud, kiired
tiirud mööda liivavälja ja Berta õudusunenägu sai teoks! Mine kuhu tahad aga
ikka ei ole merd mitte kui kuskil! On ilus mereliiv aga kus siis meri on?
 |
| Mustikate võidusööming |
Bertast hakkas kahju, seega sai koer vastutasuks ujuda
nii Kassaris, Tahkunas kui päikseloojangul Luidjal.
No comments:
Post a Comment