Trenni (b)logiraamat

Võistlusjärgne trenn

Berta oli aktivist aga tal oli terve trenn mingi mõte peas, millest mina aru ei saanud. See väljendus selles, et ta tegi kõik korralikult aga kiiruses oleks nagu paar käiku välja võetud ning pidin olema hoolas, et ta tähelepanu rajal/endal hoida (varem ei ole ma pidanud selle peale mõtlemagi!).

Asusime likvideerima ka võistluse naljanumbri väljajuurimist ehk stardis toppamist. Natalja seletas ära, et me oleme harjutanud stardis püsivust ning ta on saanud alati preemiat selle eest, et ta on korralikult kohale jäänud. Nüüdki kui koer on püsivuses ja stardis teda kutsun arvab Berta, et ma üritan teda ainult provotseerida. Likvideerime seda väärarusaama sellega, et premeerin teda ka siis kui ta on peale starti esimese hüppe teinud. Selles trennis see toimis!

Ahjaaa kontaktpinnad on taaskord päevakorras – eraldi harjutades on need päris head aga kohe kui rajale saan, on mul ainus eesmärk kiirus ja nii ma muutun kontaktpindades lohakaks.

Koera „paarkäiku“ aeglasema jooksu eelis oli selles, et me tegime trennis ainult puhtaid radasid. Isegi skeem, kus poomi kõrval on 2 ahvatlevat tunneliava, läks koer ikka kas poomile või tunnelisse, vastavalt sellel kuhu mina ta suunasin.

Nädala teine trenn

Täna tegime EMV rada. Vinge! Mulle see rada istus, kujutasin, et kui oleksin võistlusolukorras siis jääks see rada meelde küll. Esimeses pooles oli trikiga minek 5ndast tõkkest tunnelisse, kõik koerad pidasid poomi paremaks variandiks ja nii ka Berta alguses.  Selles trennis tõestasin endale, et suht kama kaks, mida ma koerale ütlen, tähtis on see kuhu ma ta suunan. Kui tegime trenni teises pooles terve raja korraga siis see sama 5ndalt tõkkelt tunnelisse minek, näitasin ideaalselt koerale suunda ja andsin käskluse „Berta, poom-poom-poom“ ja koer läks tunnelisse nagu peab.

Rohkem keerulisi elemente meie jaoks ei olnudki. Esmakordselt tegime tunnelit, mis meenutas kronksus ussi, ka see ei olnud koera jaoks midagi võõrast. Ülejäänud elemendid ja suunad olid sellised, mis on väga tehtavad kui olla kindel koerajuht ja seda ma enda arust selles trennis olingi :D

Aga meie kontaktpinnad olid ideaalsed!!! Jeee!!! Ilmselt Bertale ähvardus mõjus, et kui kontaktid ei parane siis ostan koju poomi ja igapäev hakkame seda harjutama :D

Koera kiirus oli väga hea. Isegi trenni lõpus kui lihvisime raja erinevaid detaile eraldi siis slaalomis oli mul selline koer, kes pani slaalomi enda värisema.

Harjutasime ka püsivust, kus püsivusele järgneb ainult esimene takistus ja preemia. Tundub, et saame selle stardipüsivuse vist ka kontrolli alla.

Aga koera hasarti oli trennis lahe vaadata. Sest nüüd oli ta taibanud, et isegi peale poomi kui ninaga maad puudutada saab vinkut, nii me poomist mööda jalutasime, koer jooksis poomi lõppu, puutus ninaga maad ja vaatas minu poole.

Kokkuvõttes, EMV rada tehes oli meil viimane jooks puhas tulemus ja kontaktid ideaalsed!