Berta & Nèra: Luigel 24-25.08.2013 agility võistlus mööda "Kolgata teed"

Toimumiskoht: Luige keskuses

Kohtunik: Antonin Grygar (CZ)

24. 08.2013

Esimene ag rada

Ajalugu näitab, et esimesed jooksud on meil totaalselt liimist lahti, paistab, et mulle ei jõua kohale, mida ma tegema pean.

Rajaga tutvudes sai selgeks, et tegemist on kerge rajaga ning kui siit see puhas ja ilus rada ei tule siis on jama majas. Tutvudes oli jah mõned lõksud või õigemini kohad, kus tuleb koer kaugemalt saata ja kohutavalt järsud nurgad. Aga noh minuarust täiesti tehtav rada, ei midagi hullu.

Olime teised stardid, kui esimene koer startis siis jõudis mulle kohale, et appikene, meie ju järgmised ja siis hakkas tormamine! Koer, rihm, maiused, soojendusharjutused ja ise olen täiega sabinat täis, lisaks ei suutnud ma teha otsust, et kas püsivusega või „madalstart“ – prrrr polegi varem sellise kiiruga starti läinud ja ennast ehmatanud. Esimesed tõkked ja meenusid kõik need lõksukohad, kust pidin koera kutsuma ja siis tuli valsiga saatmine järgmisele tõkkele ja nii ma enda kehahoiakuga koera takistusest eemale tõmbasin. Kuna minu eesmärk oli ainult puhas rada siis sinna mu enesekindlus pudenes, olin keset rada ja tahtsin karjuda enda peale, et miks ma nii hooletu olin!!! Lisaks soodustas see rada kontaktide kontrollimist ja mina lasin sellise võimaluse käest ära! Nii kui koer dsq tegi lagunesin koost ja ei suutnud õigesti kuhugi koera saata, seega minema me rajalt tulimegi ja kui oleksin olnud üksi metsas oleks kõvahäälega ennast kirunud ja röökinud, nii paha tunne oli sees. Aga mis peamine koer oli rõõmus, kiire ja kontakte!

Teine ag rada

Jep siin need kaugele saatmised olidki. Oleme paa päeva Bertaga neid harjutanud, seega mulle need kohad meeldisid. Juba poomi kontakti kontrollides teadsin, et takistan koera edasi jooksmast aga ma olin tol hetkel nii nõutu, et ma ei suutnud midagi asjalikku välja mõelda (jah, nüüd tean, mida oleks pidanud tegema). Start ja koer kiire nagu välgunool, jah , võtsin koera kiiruse maha peale poomi ja siis kaugsaatmine ja Berta läkski sinna, kuhu vaja! Jaaaaaaaaaaaaa põrguvärk, ma hüppasin natsikene üle poomi osta (videot vaadates, vaidlustaks küll, seda hüppamist kohe väga kriitiliselt! Aegluubis ja mitmeid kordi vaadates ei ole seal mingit ülehüppamist!!!!) ja kohe saime dsq! Mhhhhh enne seda ja peale seda oli niiiii ilus rada ja siis ma teen sellise lolluse. Trennides on Natalaja koguaeg keelitanud meid seda tegema ja ma olen koguaeg väitnud, et jajaaaa võistlusel ma seda ei tee! Ehhh miks kõik asjad pean siis elus läbi enda vastikute kogemuste õppime. Tunnistan, enam ma selliseid lollusi ei trennis ega võistlusel tee (väike kaebamine: näiteks veel hullemaid poomi ülehüppeid kohtunik dsq vääriliseks ei pidanud, miks siis meie sellise sõu-sõu-sõu hüppe pidas!! Ahh takkajärgi on alati nii hea targutada :D)

25.08.2013

Kolmas ag rada

Kohe võistluspäeva alguses otsustasin üritada ennast kokku võtta aga näed teed, mis teed aga tööpinged said võitu ja kuidagi ei suutnud ennast kokku võtta. Rada õppides tajusin, et nii kerge raja mittetegemine on ikka väga häbiväärne., Kõik mängis meie kasuks, ülilihtne ag rada, kus ma saan perfektselt kontakte kontrollida, seega kui ma 0 siit ei saa siis oleks parem kui ka oma tossud varna riputaks. Alustasime jooksu ja teretalv! Kiigelt kotti jooksus puterdasin ja koer lippas valesse otsa. Tegelikult ma planeerisin teistmoodi aga vaadates teisi mõtlesin, et äkki olen valesti rada õppides planeerinud ja seega mõtlesin ümber selle koha! Olen ikka imelik küll, enne starti ei õpita rada ümber! Ülejäänud rada väga ilus ja koer oli nii heas meeleolus, et lausa lust oli teda vaadata!

Neljas hüpperada

Taaskord õppides imestasin, et kuidas A2s sellised kerged hüpekad ehitatakse. Jah olid mõned järsud nurgad aga A2 koerte jaoks ei ole see mingi nipiks tegutsemine. Juba starti minnes oli tuju nii all, vastik on see tunne, kus tegelikult tahaks teki alla kogu maailma eest peitu pugeda aga reaalsuses pead ennast kokku võtma. Start ja ma jõudsin perfektselt koera õigete kaartega ja optimaalselt juhtida. Ja siis see slaalom! Kas ma tõesti ei õpi, et ma ei tohi koera slaalomist enne lõppu välja tõmmata! Olen kavarem täheldanud, et kui rada hästi läheb siis hakkan ennast julgelt tundma ja teen vigu, mida ma ei tohiks teha. No nüüd oligi see hetk, kus ma tõmbasin oma keha valehoiakuga koera viimasest slaalomi pulgast välja ja nii see viga tuligi. Korra proovisin parandada aga kui aus olla siis trahvipunktidega rada ei meeldi mulle kumagi, vaid pigem siis juba lusad dsq-d.

Oleks ma ennast rohkem kontrollinud, oleks meil tulnud kiire ja ilus puhas hüpperada aga ei ikka ma pean ennast puterdama!

Kokkuvõte. Kahju, et ma matsin ennast oma tööpingete alla ja ei suutnud võistlustele keskenduda. Need rajad meeldisid mulle väga, need teravad nurgad ja kaugjuhtimine on minu rida, paneb mind rohkem pingutama. Koera meeleolu oli fantastiline ning meie uus motiveerimisesüsteem toimib suurepäraselt. Uskumatu aga ma sain enne starti oma koera nii kaugele motiveeritud, et mu koer HAUKUS enne rajale minekut – jeeeeee!

Koera meeleolu, motivatsioon ja füüsis on imehead. Loodan, et ka minu nüüd alanud puhkus ja Hiiumaa paneb mu peas kõik asjad paika ja saan ennast kokkuvõetud. Aitab selles dsq seeriatest on aeg tegutseda!

Aitäh muuvimeikerile Svenile!

Mõned pildimeenutused Bertast võistlusrajal (suured tänud Leenale, Livia Kasele ja Astrid Mai Barsegjan`le)