2014 ja meie tegevused sellel põneval aastal!

Aeg asuda traditsioonilisele kokkuvõtte tegemisele.

Äge aasta oli, mis oli kuidagi ekstra kirju, sündmuste rohke ja palju sai tehtud!

Statistikamaailma sisenedes osalesime sellel aastal 20-l võistlusel. Disklahvide saju keskele eksis ka mõni tulemus ja mõnega jäin väga rahule.

Kui treener aasta alguses ütles, et see võistlushooaeg võistlen ainult iseendaga ja jälgin enda arengut, ei saanud ma sellest väga aru! Mismõttes., kas ma ei olegi konkurentsivõimeline!? Aga täna saan ma sellest aru. Koer on mul hea ja väga heade eeldustega aga asi on minus ning minu ebakindlas juhtimises. Kohe kui ma mingis keerulises rajalõigus ebakindlaks muutun ja ei ole väga kindel kas juhin koera õigesti, muutub ka Berta aeglaseks ning ebalevaks.

Selle aasta sisse on juhtunud üksikud treeningud/võistlused, kus ma tunnen ennast superkindlalt ja tulemus on käes! Rajal kiunuv ja kiiresti lippav koer.

Nojah magades kiirust juurde ei saa!?

  
Aga tänavuse aasta sisse jäi Berta ja minu tutvus klikkeriga. See juhtus mais kui avastasin, et kontaktpinnad on muutunud õudseks. Asusin ümberõppele ning tutvusin 2on2off kontaktpinna õpetusega. Sattusin sellest vaimustusse, sest alates sellest hetkest on kontaktid ilusad (uueks aastaks meelespea, et harjutada tuleb koera kontaktide tegemist kui mina temast tagapoole jään + võistlusolukorras kontaktide kontrollimine). Lisaks uue kontakti harjutamisega sain nipi kuidas koer pöördesse ajada – ta jumaldab kontaktide tegemist. See on moodus kuidas ma teda enne treeninguid käima saan.

Keskendunud koer

Selle aasta üheks tähtsündmuseks oli agility MM külastus. Super! Milline motivatsiooni laks – selle najal terve oktoober möödus treeningutel mega motivatsiooni tähe all. Sealt alates tõdesin, et minu juhtimine on olematu. Alates oktoobrist olen väga tõsiselt suhtunud väitesse, et mina olen oma koera gps rajal – ma tõesti üritan näidata aegsasti kuhu ta minema peab (nojah, eks see juhtimine veel väga edukas ei ole aga küll tasapisi läheb paremaks).

Berta zen-hetk

Võistlustest jäi kõige säravamalt meelde EMV. Minu senise agility tegutsemise kõige paremad rajad! Nauditavad tehnilised kombinatsioonid, nautisin neid täiel rinnal. Ok, mõlemal rajal tuli dsq (kõige lihtsamates kohtades :)) kuid neid joosta oli nauding.

Südamest loodan, et EMV rajad on igal aastal tehniliselt keerukamad siis on ka teistel tõugudel midagigi vastu panna kiiretele sheltidele.

Peale EMV-d väike mini spa-puhkus Hiiumaal

 Mööduvas aastas tõdesin, et treeningud on need, mis tagavad hea tulemuse võistlustel. Kui surfis kehtib reegel, et soorituse headus võrdub vees veedetud tundidega siis sama on ka agilitys. Kevadel sain Kristilt laenuks slaalomi, wow kui lahe oli slaalomit kodus harjutada. Tulemuseks oli see, et 3e kuu jooksul võisin koera, mis iganes nurga alt sisse saata ja sooritused olid perfektsed. Kodus tegi koer slaalomit nii hasartselt, et igakord läks kiunumine ja haukumine ikka intensiivsemaks. Väikse osa sellest hasardist sain ka treeningplatsile edasi kanda. Kahjuks sügisel otsustas Frida slaalomi maailma siseneda ja pidin kalliks saanud abivahendist loobuma :D (paraku oma koduõuel Frida pererahvas avastas, et aed ja slaalom ei sobi kokku ja nii ootab vahend paremaid aegu, et uut koera teenima asuda). Esimesel slaalomita-nädal olid minul täielikud slaalomi võõrutusnähud :D kuid võtsin vastu otsuse, et uue aasta kevadel ehitan endale Hiiumaale isikliku slaalomi. Jälle üks elutõde kordas ennast, kui on probleem leia lahendus ja aita ennast ise, nii saavad kõik takistused edukalt ületatud. Seega luban endale, et kevadel ilutseb Hiiumaal slaalom ning 2 hüppe tõket (loodan, et see on lubadus, millest kinni pean!).

Lille-koera elu saab läbi ja algab tõsine treening :)

Kahju, et minu jooksutrennid hoo sisse ei saanud. Üritasin, mis ma üritasin aga ikka olid põlved need, mis alt vedasid. Kahjuks ka mõned agility trennid möödusid kohutavate põlvevaludega aga selles situatsioonis on adrenaliin see, mis valu vaigistab (nojah arstid ilmselt katkuksid juukseid selle mõttetera peale). 

Eriti uhke olen selle üle, et võtsin vastu otsuse ja tegutsen selles suunas, mida agilityga edasi teha. Aasta kujunedes selgub, kas kõik läheb nii nagu plaanid ette näevad.

Kui eelmise aasta 5st soovist jäi üks täitmata siis on ju igati õigustatud ka 2015sse anda lubadusi.

*  Uude aastasse kandub edasi ambitsioonikas agility soov,  mis 2014 ei täitunud, äkki 2015 läheb õnneks!

*  Et esimene soov täituks peab:

- Koduhoovi ehitama slaalomi + 2 takistust ja loomulikult seda aktiivselt kasutama

- Korrektne juhtimine endale selgeks teha ning raja algusest kuni lõpuni NÄIDATA kuhu koer liikuma peab

-  Kontaktid! Kontaktid! Kontaktid! – järjepidev töö sellel rindel

- Jätkub töö koera stardieelse motivatsiooni rutiini sisse juurutamisega (edusammud tehtud, kuid alati saab ju paremini!)

- …ja mis peamine, kogu see protsess on 100% fun!

*  Agility MM – see reis sõltub mitmest erinevast tegurist, eks 2015 sügisel paista, kuidas läheb 

*  Koera kiirus (vähemalt 1-l) võistlusel 5m/sec (no eesmärk peab olema, vahet ei ole, kas ka reaalne)

*  Loodan, et 2015 on see aasta kui saan täieõiguslikuks Irhaberki pere liikmeks. Nende arvates juba kuulun sinna aga nojah ma ise tean, mis veel juhtuma peab.

Uue hooga uude aastasse!

 Kirju aasta oli aga ootan põnevusega, mis 2015 toob!

Head agility 2015 aastat kõigile!!! 
 

Loodan, et aastavahetuse rakette võtab koer sama uniselt vastu kui möödunud öö raketisaju