… nimelt Pärnu AG karikavõistlus oli see ajalooline sündmus kui Nèra esimest korda võistluskarjääris sooritas „rock solid startline-stay“. Koer püsis ning püsima ta jäigi kuni minu sõnalise käskluseni.
Pikalt arvasin, et Nèra on ajaloos esimene koer, kes ei suuda stardipüsivust teha. Seejärel uskusin teooriat, et trennis ja võistlustel pannakse talla salaja herilasepesa pepu alla ning ta ei suudagi kohal püsida. … ja siis jõudsin teooriani, et mul on mõistus otsas!
Mingigi stardipüsivus oli kui koer startis lamavas asendis kuid lamavast asendist kiire stardisööst ei ole koera lihaskonnale hea. Lamavast asendist järsk tõus ülesse ja edasi tekitab liigse pinge koera esijalgadele ning võib õlavöötmes vigastusi tekitada (mudidel on suurem jõud tagajalgadel ning esiosa ei ole nii tugevalt arenenud, sealt see vigastuste oht võibki tekkida) seega otsustasin, et kas start istudes või mitte kui midagi! Lisaks olen veendunud, et istudes saab koer kiirendada lühemat maad kui lamades.
Terve internet sai läbi loetud, nõu küsitud ning kõiki teooriad läbi proovitud ja mitte kui miski ei toiminud! Otsustasin hakata proovima minu koerale sobivat tehnikat ning mõtlesin, et milles see probleem ikkagi tuleb, et ta ei taha stardis püsida. Jõudsin järeldusele, et tema olematu stardipüsivus on tingitud (a) ebakindlus minust kaugele jäädes, (b) agility platsil on kõige suuremaks motivatsiooniks jooks ise. Seega lahendus peitud nende 2e teguri tagamaades.
2 kuud tagasi alustasin enda teooria rakendamisega. Ebakindluse väljajuurimisel sain väga head nõu Kiki perenaiselt ning veendumuse, et kohe kui muudan koera istumise tema turvatsooniks on mul stardipüsivuse suunas suur samm astutud. Seejärel lõpetasin koera stardipüsivuse premeerimise mängu ja/või mänguasjaga. Ilusat stardipüsivust premeerisin loaga koeral jooksu alustada. Ja see toimis, kohe algusest peale. Jep, see ei ole mingi kindel stardipüsivus, vaid ikka päris õhkõrn ning nõuab minu konkreetset suhtumist teemasse ning kõhuvalus vaevleva lõvi möirgamist kui ta tagumenti kergitab aga ikkagi püsivus ja nüüd siis ka võistlustingimustes. Juhhuuu!
... aga nüüd Pärnu võistlustest
Nèra tunnelirada
Viiekas tuli nii konkreetsest ja labasest veast, et sain kurjaks enda peale. Mismõttes ma ei veendu, kas koer on manöövri sooritanud või mitte, noore ja kogenematu koeraga peab iga manöövri soorituses 100% veendunud olema, enne kui alustan liikumist. Mingil põhjusel ei olnud sellel rajal ma väga kindel endas ning jooksu lõpuosas on minu kobatsemist selgelt näha.
Kiirus 5,40m/sec
A0 1 rada
Väga ilus jooks, jäin rahule. Tore oli see, et sain raja alguses olla seal kus ma planeerisin olla, aitäh stardipüsivus.
Kiirus 5,94m/sec
A0 2 rada
Ma ei tea, mis mulle sisse läks, et nii lohakalt teda valesse tunneliauku suunasid. Lohakus, muud ei midagi!
Berta Open 1 rada
Väga kummaline oli minna koeraga starti, kellega ca 1 kuu ei ole agilityt jooksnud. Oli tunne, et koer ei oska ju mitte kui midagi, jaaaa loomulikult 1e kuuga unustavad koerad agility ära!
Bertal oli päris hea hoog see, kahju oli A viiekast
Kiirus 4m/sec, 9 koht
Berta Open 2 rada
Taaskord koer oli väga tubli ning uhke olin selle üle, et saatsin väga suure lõksuga kohast Berta sülepöördega õigesse tunneli auku ning see toimis! Kohe kui usaldan seda koera, sujub meil kõik väga hästi! Kõik kontaktid said tehtud, ok väga napikad aga ikkagi tehtud.
Kiirus 4,21m/sec, 2 koht
Berta Open 3 rada
Rajal oli 2 keerulist kohta; üks kus peale poomi pidi pöörama tunnelisse ning teine kus enne tunnelit pidi sooritama hüppe ning sundvalsiga koer valest tunneliaugust ära tõmbama.
Otsustasin treeningu eesmärgil teha tehniliselt keerulisemad manöövrid ning mitte kindla peale välja minna. Ning kõik see õnnestus suurepäraselt! Olin kahtleval seisukohal, et kas koer peale poomi sülepöördega läheb tunnelisse, kuid samas trennis on ta seda teinud! … ja tegi ka nüüd! (võtsin kordusstardi ning ka teises jooksus õnnestus peale poomi sülepööre väga kaunilt)
Kiirus 4,20m/sec, 2 koht
Berta on hämmastav koer! Kiiruse osas jääb küll soovida kui tehniliselt on ta väga tugev koer. Olen veendunud, et tehnika vallas ei ole meie tiimil ühtegi sellist manöövrit, mida me teha ei oskaks
Aitäh mu südame printsess, üllatad mind ikka ja alati
Võistlus möödus krõbedas külmas kuid pärnakate treeninghall on nii mõnusalt soe, et isegi külmavaresel Bertal oli seal soe olla.
Taaskord üks tore laupäev, mis sai pärnakate juures veedetud, järgmine kord jälle!
No comments:
Post a Comment