Treeninglobisemine

Mõtlesin, et ajaloo huvides kirjutan midagi ka meie treeningutest.

Bertaga teen 1x nädalas fun treeningut ning mulle väga meeldib see. Seltskond on lahe ning üle hulga aja tunnen, et me Bertaga saame õpetust, mida õigesti/valesti teeme. Hakkan kahtlustama, et meie kontaktide müsteerium hakkab ka tasapisi lahti hargnema ehk õnnestub tõesti trenni kontaktid võistlustingimustesse adapteerida.

Hetkel teen usinasti tööd Berta füüsilise vormi parendamise nimel ning igapäevased kontaktpinna treeningud kodus on rutiiniks saamas.

Hoopis teine „tera“ on Nèra. Temaga on trennimaht päris mõnusalt kasvanud ning naudin seda meeletult. See koer on väsimatu! Vahet ei ole mida ja kui palju teen, koer vajab 15min taastumist ning taaskord vaatab mind 2 sõstrasilma justkui öeldes „täna võiks midagi ikka teha ka, eks!?“.

Pikkadel trennipäevajärgsetel õhtutel olen Bertale väga tänulik, sest tema on vabatahtlikult võtnud enda õlgadele Nèra väsitamise missiooni. Sel ajal kui mina oimetult diivanil leban ja üritan leida endas energiat, et hingata, käib Berta juhtimisel majas meeletu koerte möll!

Nèraga töötamist naudin täiel rinnal ning olen avastanud, et igal treening-sessioonil ei olegi minu eesmärk koerale midagi õpetada, vaid asjad endale detailideni selgeks teha. Nauditav on iga tehnilise elemendi detaile pulkadeks lahti vaagida ning katsetada koera suutlikkuse piire. Ükspäev isegi avastasin, et mul ei ole hetkel ühtegi lühiajalist võistlus-eesmärki või eesmärki A3 jõuda nobedasti, eesmärk on ennast rajal võistluse olukorras koeraga koos hästi tunda ja meie koostöös valitseks üksteise usaldus. 

Üritan vältida Bertaga tehtud viga, kus me kiirkorras A3e jõudsime ja siis dsq sadu kaela saime, mina ei olnud lihtsalt selleks valmis. Nèraga soovin, et ametlikele minnes on kindlus minus ning mitte kui ükski saavutus ei tule juhuslikult vaid kokkusulanud koostöö tulemina.

Nèraga on päris hea katsetada ning oma maailmapilti agilitys avardada. Kui Bertaga olen kutsikast alates kinnisilmi treeneri juhendamisel treeninud siis Nèraga pean igas uues asjas ise veendunud olema ning alati sean endale küsimuse „kas see on parim lahendus meile?“. Lisaks olen avastanud iseseisva treeningu võlud. Väga nauditav on üksi hallis istuda ning pidada aru, et miks koer nii või naa tegi ning siis tõke-tõkke haaval vigade parandust teha.

Läbi raskuste tähtede poole või on õigem öelda - läbi lõbusate treeningute esikohtade poole :)

Allolevat videot vaadates son tunne, et peaksin trenni tegema koerata, sest mina olen see meie nõrgim lüli!

Väike pildimeenutus

päev 1

päev 2 ehk järgmisel päeval

Meie jalutusgäng