Aeg: 18-19.3.2017
Koht: TAKO hall
Kohtunik: Anne Tammiksalu
Väga kahju, et Bertaga ei õnnestunud joosta. Olin ennast laupäeva pealelõunaks ära lubanud, seega pidin A3 jooksudest loobuma.
Järgmisel päeval sai Nèra A1e kirja pandud seega põhimõtteliselt võiks seda võistlust pidada Nèra esimeseks ametlikuks täispikaks võistluseks.
Huvitav, kas inimestel on mingi alateadvus või on tegemist lihtsa loogika, kuid halli astudes märkasin koheselt, et finiši koridor on avatud otse soojendusalale. Pähe tekkis suur küsimärk, et miks niimoodi? Alati on start ja finish eraldatud starti ootavatest koertest, miks siis nüüd niimoodi!?
A1 AG 1 rada
Prrr mulle ei meeldinud kohe alguses oleva A nurk, kus koer pidi tunnelisse keerama. Jep stoppavate kontaktidega ei ole see probleemiks aga jooksukontaktidega kogenematule koerale oli see väga paha lahendus, sest loogiliselt oleks koeratrajektoor olnud peaaegu poomile. Ma isegi ei kartnud seda lõksu aga kartsin seda, et kui ta poomile täiskiirusel tormab siis esimese plangu lõpus sajab ta alla ja just halli traatvõrgu poole. Rada õppides seda kohta kartsin väga. Teine koht, mis mulle kohe üldse ei meeldinud oli raja lõpp, kus täiskiirusel oleks pidanud jooksma sirgjoonel olevat poom-pikkust-hüpet. See lahendus mind ei häirinud, kuid häiris see, et selles kombinatsioonis võtab Nèra sugune koer kiiruse väga ülesse ning saab pidurid panna avatud finiši koridoriga alasse. Mhhh, mind tegi tõsiselt pahaseks fakt, et koera turvalisuse peale ei oldud üldse mõeldud.
Vahemärkusena ütlen ka seda, et teatasin korraldajatele korduvalt, et mul on jooksukaga koer aga ikkagi oli Nèra pandud startijate keskele, mitte lõppu. Ning kedagi ka kohapeal see märkus ei huvitanud! Nojah, õnneks jooksuaeg oli lõpustaadiumis ja ta ei seganud oma olekuga teisi koeri.
Sammusime starti. Koera püsivus väga ilus, 5ka sain A-lt sest ma tõesti tõmbasin ta väga järsult takistuselt oma kehaga maha. Järgmine viga oli slaalomisse sisenemisel, minu viga, ohh mind küll. No ja siis mind enam ei huvitanud kuidas meil läheb, vaid keskendusin poomile. Poom oli väga ilus ning kaunis kiire spurt oli eesolevatele tõketele ja siis see pauk tuli, mida ma kartsin. Adrenaliini uimas unustasin lahtise koridori ja kartuse ning põmaki pidurdades maandus Nèra 2e suure koera lõrisevate nägude ette. Seis oli selline, et rajalt tulnud koer lamas värisedes maas ning tema pea kohal lõksutasid hambaid 2 suurt koera (jep, omanikud lobisesid omavahel ning neid ei huvitanud see juhtum). Sekund ja üks pruunikam koer oleks Nèrat hammustanud. Õnneks märkasin seda olukorda koheselt, lükkasin minu ja koera vahele tulnud inimese eemale (võimalik, et see inimene isegi kukkus, vabandan olin nii ehmunud, et isegi ei mäleta, seda inimest enam) ning andsin koerale käsu sülle tulla. Värisev koer süles, sammusin minema. Läksime jalutama, mängisime ning istusin autosse ning rahustasin koera maha. Olin ise tulivihane, et selline asi üldse võimalikuks korraldajate poolt tehti, kaalusin tõsiselt ära minemist.
A1 AG 2rada
Rada ehitades vaatasin imestunult kuidas A minema tassiti. Naguetmismõttes!!?? Toote kiige asemele? Nõup. Agility rajal 1 kontaktpind. Päriselt ka või??? Ma ei tea, mis teiste eesmärgid on aga minu eesmärgid A1-s on õppida! õppida! õppida! Miks ma peaks lihtsate kontaktivabade kontaktideta AG raja läbima, et siis A3s olla hädas keeruliste lahendustega ning kontaktpindadega?? Minu eesmärgid A1 on harjutada ennast/koera võistlusolukorraga, lahendada keerulisi rajalahendusi ning harjutada võistlustingimusteS kontaktpindasid (treenin ikkagi A3 jaoks, mitte vaheetappide ületamiseks). Rada väga ei meeldinud, raske ei olnud aga mingid imelikud nurgad olid sees, mida ei olnud mugav joosta. Poomikontakt oli ilus ning muu mind ei huvitanud ka. Raja lõpuosa lonkisin, sest ma ei tahtnud taaskord spurtiva koeraga võõraste koerte sekka joosta. Nojah vastutasuks olid raja ääres koerad täiesti finiši koridori ise tulnud, seega isegi lonkides jooksis Nèra taas 1e koera lõugade vahele. Taaskord süle käsklus ja süles värisev jänkukene ja taaskord zen tsoon ja koera rahustamine.
A1 HY 1 rada
Võistluse ajagraafik oli 1,5h maas ning ootamine oli kohutavalt väsitav. Olin ise emotsionaalselt ennast nii ülesse ärritanud, et võtsin vastu otsuse – teen puhta kiire raja ning kui keegi koera lõpetuse tsoonis on siis röögin nii, et terve TAKO hall kajab.
Õnneks olen paar nädalat lihvinud koera rahustamise tehnikat, seega starti minnes oli Nèra juba päris heas konditsioonis ning minuga väga kontaktne. Rada oli ilus, kiire ja puhas (selle jooksu kõige kiirem aeg. Kiiremaist maxi BC-st oli ta ca 2.2sec kiirem. Kuid tean, et seda powerit jäi sellesse koera veelgi sisse ja ma teadlikult ei tõstnud raja lõpuosas koera draivi, et ta täiskiirusel finišisse ei kimaks).
Nähes, et taaskord on teised koerad meid finišis ootamas, võtsin koera juba aegsasti sülle ning marssisime rajalt turvaliselt minema.
Kiirus 5,52m/sec ning I koht
Meie jooksud:
Endalegi üllatusena olen ma möödunud võistlustest väga negatiivselt meelestatud. Võistluse eesmärk oli saada ilusad poomi kontaktid, mille me ka saavutasime. Rajad olid nagu olid, ega neid ei saagi valida, tuleb endast maksimum anda igal rajal ja igas olukorras. Ehk äkki see mind häiribki, et lasin ennast koertekonfliktist mõjutada ning hoidsin seda enda sees. Seda võin öelda, et Nèra sooritust see ei mõjutanud, sest meievaheline usalduslik suhe ei tekitanud koeras mingeid tagajärgi. Sain Nèra rahunema ning starti minnes ei märganud ühtki stressi märki temas.
Õnneks rõõmu tegid poomi kontaktid ning koera takistuse fookus ehk ma ei pelga, et ta kuskilt mööda jookseks. Lihvima pean enda liikumist ning tulevikus peab vähenema koera kontroll, et saada kiiremaks enda liikumist ning ei pane kuskil takistuse juures ennast lõksu.
Seekord siis nii, järgmine kord teistmoodi :)
 |
| Võit :) |
No comments:
Post a Comment