Nagu võistleks Soomes! Vastse-Kuuste lux uus ag hall

Koht: Vastste-Kuuste, Tartu Agilityseltsi uhiuus hall

Aeg: 26.11.2017

Kohtunik: Elika Lass

Kohale saabudes oli üllatus suur, sest ees ootas ilus, suur ja soe hall. Väga lux!

AG rada 1

Tuli üllatusena, et Nèra otsustas tõkke asemel tunneli valida. Jah ma olin liiga kaugele läinud, kuid sellegi poolest oleks pidanud ta valima minule lähemal oleva takistuse. See koht sai paljudele koertele saatuslikuks, seega ilmselt oli Nèra kiirus tunnelist väljudes suur ning trajektoor selline, kus ta mind ei näinud. Ülejäänud rada jooksime nii sõu-sõu, kohati oli ilus aga kohati suhteliselt lohaks

AG rada 2

Minu hinnangul oli see ilus rada ning lõpetades olin kindel, et saime puhta tulemuse. Kiike ja poomi jälgisin väga hoolega, seega kiige eest saadud viiekaga ma ei ole nõus ning ka poomil oli koera tagumised jalad peal (just nimme jälgisin, et tal oleks kontakt võetud. Tegin otsuse, et kui ta üle hüppab siis oleks ma ta poomile järgnenud tõkkelt tagasi poomile saatnud ja me oleks raja lõpetanud).

Nojah kohtuniku otsus on ülim ja ei kuulu vaidlustamisele. Seega treenin kiike ja poomi edasi, et ei tekiks kohtunikul ühtegi kahtluse ussigi, et kas oli sooritus või mitte.

Kiirus oli 5,47m/sec kuid jah kahjuks oli tulemuseks -10 ja maabusime 5ndale kohale

AG rada 3

Ma ei teagi, miks ma otsustasin lõpus tagantlõikamist teha, sest reaalselt oleksin ma jõudnud eestlõikamisele minna ja koera õigele trajektoorile juhtida. Kahju sellest eel-eelviimasest takistuse dsq-st aga selline ongi agility.

Minu kiidusõnad taaskord Nèrale. Fantastiline koer! Oma stardijärjekorda oodates on ta nagu väike hiireke, kes nii tahaks hallist minema minna või minu süles olla. Aga kui me platsile astume on Nèrast saanud võistluskoer, kelle ainus eesmärk on koos minuga ilus ja kiire rada joosta.

Olen ka uhke enda üle, sest iga võistlusega meie koostöö läheb paremaks. Kõik meie sooritused on sellised, kus puhta raja tulemusest lahutab ainult väiksed näpukad, mis kaovad kogemustega. Kõik tehtud vead on tingitud minu juhtimise apsakatest, mis on väga kergesti välja harjutatavad.

Isegi koera stardikärsitus ei häiri mind. Leidsin enda jaoks lahenduse kuidas ma sellega toime tulen. Jah, treeningutes nõuan ilusat stardipüsivust ja paigas on kindlad kriteeriumid, kuid võistlustel ma seda koeralt ei nõua.

Seega nüüd koju treenima ning põhirõhk kiigele ja poomile. Või noh seda olen ma trennides juba viimased 2 nädalat teinud