S. Semkati rada nähes oli mul kohe sees tunne, et seda tahaks joosta, Plaani nähes hakkas aju kärssama, et kuidas oleks kõige parem ühte või teist kohta juhtida.
Rada maha pannes, ei saanudki aru, kas eksitud sai mõõtkavaga või oligi rada selline, et vahemaad olid hirmus suured ja ainukene hingetõmbe koht oli siis kui koer slaalomit teeb.
Jube jooksurada! Eks omakorda aitas kaasa see, et hallis oli külma -6 kraadi, paksud riided seljas ja organism veel ärkas. Piltlikult oli tunne, et hingasin stardis ja järgmien kord finishis, sest rajal ei olnud aega öelda väga verbaalseid käsklusi, mõelda enda liikumisele, sest ainukene siht oli kuskile jõuda :)
Nèra üllatas mind! Esimene üllatus oli 2 -3 takistuse juures, kus eestlõikamine imehästi toimis. Järgmine üllatus oli peale A-d 4ne serpetiin, kus tõesti ei olnud aega minna näitama, vaid toimima pidi ainuüksi verbaalsed käsud ja lõpus pidi koer isesesivalt eespool töötama. Toimis! Toimis nagu valatult!
Esimesel katsel või noh ainukene raskem koht oligi kus dsq tuli, oli peale poomi A juures olev tõke, kuhu koer otsejoones suundus. Õnneks seda tegi ta ainult 1x ja ülejäänud katsetused olid kõik ilusad ja puhtad!
Nuriseda võiks osade kaarte üle aga "hoop" ja "sete" käskluste kaarte trajektooride väiksemaks tegemise protsess meil käsil ongi, seega selline koera käitumine oli oodatav. Kiige osas sain kinnituse, et sooritus on ilus kui ma ise olen koeraga ühel ja samal ajal kiige lõpus või tiba eespool.
Seega väga mõnus trenn! Läheks ainult natukene soojemaks, saaks treeningutele natukene suurema tõsidusega keskenduda. Hetkel on peamine fookus sellel, et külmas hallis koer endale viga ei tee ja treeningsessioonid võimalikult lühikesed hoida.
Läbi raskuste tähtede poole :)
No comments:
Post a Comment